est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Toimetuselt

(1-2/2010)

Tänavuse esimese KUNST.EE koondnumbri (nr 1–2) vahelt leiame tagasivaateid paljudele 2010. aasta esimese poole kunstielu kesksetele sündmustele. Toimetus on esmalt teinud valiku kunstisündmustest meil ja mujal, mida puudutatakse lähemalt ajakirja avarubriigis “Fookus”. Juttu tuleb tööst ja töötusest, mis oli Eestis tänavu esimeses kvartalis oma senisel rekordtasemel – teema, mida käsitles Tallinna Kunstihoones aastavahetusel avatud kuraatorinäitus “Blue-Collar Blues”. Rahvuslus ja selle kriitika “pronksiöö”-järgses Eestis olid omakorda teemaks, mille ümber koondus teine tänavukevadine märkimisväärne kuraatorinäitus “Räägime rahvuslusest!” Kumu kunstimuuseumi ülakorrusel. Edasi on tänapäevasest rahvuslusest postsovetliku Ida-Euroopa lähiajaloopärandini, ideologiseeritud sookäsitlusteni ja endise idabloki maade kunsti (varjatud) lääneihaluseni astuda vaid üks samm, mida illustreerivad suurepäraselt tagasivaatelised “epohhinäitused”, nagu “POPkunst Forever!” Kumus või “Sookontroll” Viini MUMOK-is.

Rubriigis “Teooria ja praktika” leiavad tavapäraselt käsitlemist mõned küllaltki eri masti probleemid: näiteks küsimus kaasaja kunsti selgelt määratletavatest n-ö eritunnustest võrreldes 20. sajandi “-ismide” keskse kunstilooga (Jörg Heiser), aga ka näiteks küsimus jaapani mõjudest eesti avangardiklassiku Tõnis Vindi loomingule (Elnara Taidre) jpm. Lisaks alati siinset kunsti mõjutanud mõtteline kunstimetropolide telg Pariis–New York: Pariisis elav kunstiteadlane Alo Paistik on spetsiaalselt KUNST.EE jaoks kokku pannud kimbu prantsuse uuema kunsti käsitlusi, millele sekundeerib ajakirjaveergudel Karin Laansoo New Yorgi näituseraportiga algav “Ameerika-ekskursioon”. Rubriigist “Arvustused” leiame eest omakorda poole aasta pikkust ajavahemikku kokku võtta prooviva galeriirubriigi, mille juhatab sisse taas kord tühi lehekülg – kujunduslik metafoor valge kuubi metafoorile –, ja uute kunstitrükiste tutvustused.  
 
Seekordne spetsiaalne ajakirjalisa on järjeks Margaret Tali ja Maarin Mürgi koostatud poleemilisele lisale “Eesti kunsti ökonoomika”, mis turritas välja viimati ilmunud koondnumbri (KUNST.EE 2009, nr 3–4) vahelt ja kus taheti arvamusvabaduse klausli abil küsimärgi alla seada nii mõnegi keskse Eesti kunstiinstitutsiooni riigipoolne toetamine. Kunsti ja raha omavaheliste suhete väheräägitud teemadel üritab diskussiooni õhutada ka käesolev lisa (kujunduskontseptsioon ajakirja peadisainerilt Margus Tammelt, küljendus Sverre Lasnilt), mis keskendub erasektori ja kunsti kokkupuutepunktidele. Tõepoolest, millisesse kunsti praegusel kärpeajastul investeerida, keda ja millistel tingimustel toetada ja mis see metseeni sõna ka maksab?
 
Mida veel lisada kokkuvõtteks ühele tagasivaatele 2010. aasta esimese poole kunstielust? Ühisraha euro ilmselt tuleb ja kroon kaob, tuleb vist ka kunstnikele kaua-lubatud-kaunikene protsendiseadus, jätkub samuti Eesti Kunstnike Liidu senine juhtimispoliitika. Jätkuvalt armastavad eestlased ka sisepoliitikat ja teatrit (Saku Suurhalli mahtus 7. mail vaid 7100 inimest, aga üldsuse huvi Ühtse Eesti suurkogu ehk NO99 laiahaardelise teatriprojekti vastu ületas ilmselt teatri endagi ootused), vanemat kunsti (Enn Kunila erakogu tutvustav näitus püstitas Tallinna Kunstihoone külastajarekordi!), Eurovisiooni lauluvõistlust, kirjandust ja kultuuri ning sooje suvepäevi. Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks...
< tagasi

Serverit teenindab EENet