est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Vastandite vahel on peegel

(1-2/2010)

Silja Saarepuu ja Villu Plingi väljapanek “Aknal”, mis on valik aastail 2004–2010 valminud töödest, läheb korda Siramile
 
Näituse pealkiri on üpriski kõnekas – see tähistab võimalust pilguheiduks teise reaalsusse.[i] Plingi ja Saarepuu tõlgenduses pole teispoolsus midagi müstilist. Erineva kultuuritaustaga ja elustiiliga inimesed elavad eri reaalsustes ja sageli on nende reaalsuste vaheline kommunikatsioon keerukam kui suhtlemine näiteks esivanemate vaimude või taevaste olenditega. Nende tegevuste jaoks on inimkond välja töötanud arvukalt metoodikaid, alates taldrikukeerutamisest ja lõpetades religioossete rituaalidega. Kuidas aga mõista naabrimehe veidrusi või lahendada näiteks põlvkondadevahelisi konflikte, nende saladuste jälile pole inimkond veel jõudnud. Vaatamata psühholoogide õpetussõnadele ning võrdsete võimaluste ideoloogiale on see endiselt müstika.
 
Näituse nimitöö “Aknal” (2010) kujutab inimest, kes silmitseb peegeldust veepinnal. Keskkond, kuhu ta on asetunud, erineb harjumuspärasest – kui Veneetsia linnavaated ja Soomaa kevadised üleujutused välja arvata –, sest akna all, millel inimene istub, laiub vesi. Inimene on hämmingus mitte üksnes sellest situatsioonist, vaid ka peegeldusest, sest ta ei saa aru, on see reaalsus või midagi muud. Olukorda kontrollimaks hüppab ta vette, mille peale peegeldus puruneb. Ja veest välja hüppab juba sootuks teine inimene. Sest ümberlülitus erinevate reaalsuste vahel on toimunud ja see ei jäta mõju avaldamata ka inimesele.
 
Tegelasi on kaks – mees ja naine. Mehe peegeldus on naine ja vastupidi. See on suhe, mis on pakkunud mõistatusi, kuid ka jätkanud elu Maal aegade algusest saati. Kui kaasaegne kunst tegeleb mehe ja naise suhete temaatikaga, siis üldjuhul lähtutakse võrdõiguslikkuse põhimõttest ehk siis tegeldakse tagajärgede, mitte põhjustega. Samuti on levinud kas mehelikkuse või naiselikkuse uurimine eraldivõetuna. Antud teos on tähelepanuväärne, sest siin ei otsita vastandumisi: mees ja naine püüavad siiralt teineteist mõista, andes endale samas aru, et täielik teineteisemõistmine toob kaasa hävingu. Nii nagu peegeldus hävib, kui vette sukelduda. Mees saab lõplikult mõista ainult kumminaist ja naine joonistatud meest – ehk siis nende enda loodud illusioone, mitte tegelikkust. Näituse epiloog tuleb videos “Veealused” (2009), kujutletavas peeglitaguses maailmas, kus valitseb harmoonia. Mees ja naine tantsivad teineteisemõistmise taktis valssi. Sellesse idülli pääseme vaid läbi kunstnike kaamerasilma, veepinda silmitsedes võime vaid oletada, kas selle all on taevas või põrgu.
Silja Saarepuu & Villu Plink, ''Veealused'', 2009 (4'30'')
 
Mehe ja naise teema sel näitusel pole tegelikult kunstnike taotlus, see tuleneb lihtsalt sellest, et nad töötavad koos ja paratamatult avaldub teostes mõlemapoolne maailmanägemine. Sünergiast tekib tahtmatult harmoonia – kõlab imalalt, aga tegelikult on siin peidus konflikt: harmoonia on otseses vastuolus meid ümbritseva tegelikkusega nii kunstis kui ka elus, kus toimub individualistlik riista- ja rinnasuurendamise võidujooks, küsimata, kas teine osapool seda üldse vajab või märkabki.
 
Teine, seekord juba teadlik ühendav joon näitusel on rahvuslik motiiv, mis kõige silmatorkavamalt kajastub tegelaste riietuses. Nende alakeha on mitmes videos riietatud eesti rahvariietesse, ülakeha aga tavalisse eurojakki. Torso on moekalt transnatsionaalse, libiseva identiteediga, samas tagumik esindab ilmselgelt rahvuslust. See skisofreeniline stilistika illustreerib postkolonialistlikku ideoloogilist võitlust. Tegelikult on meil praegu käimas ju rahvaste rändamine, migratsioon liigutab erinevaid rahvuslikke identiteete uutesse kultuurikontekstidesse, vanad olijad ei suuda harjuda uute tulijate kommetega ning saavad külge natsionalismisildi, samal ajal kui uued tulijad püüavad end häälekalt kehtestada. Ühest küljest võib ju tunduda, et parem oleks igasugustest identiteetidest üldse loobuda. Kuid see variant tundub esialgu utoopilisena, inimesed kannavad oma pärandit endaga paratamatult kaasas, ja kui seda utoopiat visuaalselt ette kujutada, siis kerkib silme ette kloonide armee või robotite ühiskond. Kui Plink ja Saarepuu oleks üleni mustades kalipsodes, siis oleks nende kunsti oluliselt igavam vaadata ja see tekitaks oluliselt vähem mõtteid.
 
Üks pasteldes paari vägevamaid tegusid, suisa Kalevipoja arendus- ja logistikaprojektidega võrreldav ettevõtmine on kivi tagastamine soomlastele. On tõsi, et suurem jagu meie põllukive on migreerunud siia põhjanaabrite poolt. See juhtus jääajal, ammu enne seda, kui Soomest hakati illegaalselt importima Jenkki nätsu ja Karhu pibosid. Pibod on koide poolt söödud, näts on ära näritud, aga kivid on alles ja nüüd, kus me oleme kõik võrdsena Euroopa Liidus, on aeg võõras vara tagastada. Videos “Kivi” (2008) upitavadki Plink ja Saarepuu paarisajakilose graniidikamaka kärule, sõidutavad laeva peale ja asetavad kohale jõudes hellalt mingisse Helsingi parki.  
 
Edasi fantaseerides tekib palju toredaid mõtteid globaalse majanduse teemadel: miks mitte viia norralastele kanistriga bensiini, venelastele ballooniga gaasi ja rootslastele ämbriga raha. Paraku oleme me teistest sõltuvad ning vajame kõiki neid substantse, ja mõneti tekitab rahvuseta majandus isegi inimesele nii vajalikku osalustunnet – ka eestlased kuuluvad inimkonda ja saavad rahvusvahelises bensiinijaamade ketis juua sama kohvi, mida joovad kõik ülejäänud, sealhulgas popiidolid ning kroonitud pead.  
 
Globalism trügib sisse uksest ja aknast, aga eelkõige televiisorist. Fotoinstallatsioonis “Ilmutus” (2006) on Plink kogunud erinevatest filmidest ja saadetest kokku kaadrid, kus tegelased hüüavad jumalat appi. Väljendid nagu “Issand jumal!” käivad üldjuhul kokku imestuse ja ehmatusega. See annab tunnistust, et ootamatud sündmused kirjutatakse müstiliste jõudude, mitte iseenese tähelepanematuse või teadmatuse arvele. Müstika ongi tegelikult midagi seletamatut, mis ei tähenda, et see on absoluutses mõttes seletamatu, vaid lihtsalt keskmise inimese jaoks raskesti hoomatav. Taju piirid määrab suuresti identiteet. Igal kaadril on hüüatus jumala poole kirjas eestikeelse subtiitrina. Kui need ekraanivaated oleks salvestatud mõne suurriigi televisioonist, kust kõik programmid dubleeritakse, siis seal subtiitreid poleks ja mitte keegi ei saaks aru, mis selle töö mõte on. Praegusel juhul on eelisseisundis eesti keele oskajad, kuigi eesti päritolu ei ole neist kaadritest ükski.
 
Religioon nagu rahvuski oli algselt inimkonnale kasulik maailma korrastamiseks. Praegu tundub, et neile mõlemale on alles jäänud vaid sekundaarsed funktsioonid, nagu näiteks võimu kinnitamine. Aga ikkagi otsivad inimesed religioosseid praktikaid, ja tänu infoühiskonnale ei pea selleks pöörduma kohaliku papi poole – igaüks võib oma usundi ise kokku panna kõigist õpetustest, mis talle meeldivad. Üks omapärane uususund on välja pakutud videos “EGO 157” (2009), kus urbanistlikud kontoriinimesed sõidavad bemmiga metsa, panevad autostereost tümaka käima, sooritavad lühikese rituaalse tantsu ning kihutavad kummide vilinal jälle minema. Seesama mugavus, et igaüks võib olla iseenda preester, võib lõppeda nii nagu amatöörlikud ettevõtmised sageli lõpevad – mingi jamaga. Kui kõigi religioonide eesmärk on vabanemine ego ületamise kaudu, siis käesoleval juhul on ego asetatud jumala positsioonile. Seega vabanemist ei saagi toimuda, ainus tulemus on tolmupilved ja linnulaulu mattumine mootorimürasse.
 
Plink ja Saarepuu tegelevad sel näitusel nähtustega, mida tavateadvuses käsitletakse opositsioonidena; mees-naine, natsionalism-globalism, ratsionaalsus-müstika. Kõigist neist vastanditest sünnib palju tüli, kuid nende ignoreerimine ei too ka midagi paremat kaasa kui täiendavaid vastandumisi. Märksa tulemuslikum on tekitada sünergia: panna pealtnäha vastandlikud nähtused koos toimima, üksteise nõrkusi neutraliseerima ja tugevusi võimendama. Ja see on neil õnnestunud.
 
Siram on vabakutseline kunstikriitik, Pärnu Linnagalerii kuraator, maali- ja performance’i kunstnik.
 
[i] “AKNAL avanev vaade on justkui kuue aasta jooksul valminud peatükid Eesti saagast. [...] AKNAL näeme – ... kas peegeldusena endist või ühe aknataguse maa (olgu see siis AKEN Euroopasse või mujale) väikeste inimeste väikest sebimist. [...] Olgu selleks toimetuseks kivi veeretamine, enesepiitsutamine abstraktsete aadete nimel, ajas moonduvate pooside võtt, veepeeglitagune tants. [...] Näituse väljapanek on VÄIKESTE INIMESTE paraadpeegeldus AKNAL.” Näituse pressiteade 1.02.2010. – Toim.
 
6.– 28.02.2010
Pärnu Kunstihallis
< tagasi

Serverit teenindab EENet