est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Mõisteline meelelisus ja meeleline mõistelisus

Margus Ott (1-2/2010)

Margus Ott mõtleb lahti Raoul Kurvitza projekti “VOOL”
 
Raoul Kurvitzal oli 2010. aasta kevadel korraga üleval kaks näitust kahes naabergaleriis: Hobusepea galeriis olid maalid ja Draakoni galeriis joonistused. Lisaks neile oli veel mitmeleheküljeline tekst, mis avamisel ette kanti.[i] Raoul Kurvitza projekt on tekitanud arvustajates ebamugavustunde ning on küsitud, kas ta on selles projektis kunstnik või filosoof. Mõned kunstikriitikud (näiteks Ants Juske 31. märtsi Päevalehes) kirjutavad Raoul Kurvitzast kui kunstnikust ja filosoofid (näiteks James Thurlow’ ja Andri Ksenofontovi keskustelu Raoul Kurvitzaga 9. aprilli Sirbis) räägivad projektist ainult filosoofilises võtmes; kolmandad jällegi kirjutavad näituse saateteksti ja teoste läbipõimumisest või interaktsioonist (Teet Veispak 7. aprilli Postimehes). Järgnevalt pakun ma välja hoopis selle, et Kurvitz tegeleb kunsti mõtteaspektiga ja filosoofia meelelise aspektiga ehk mõistelise meelelisuse ja meelelise mõistelisusega, kusjuures esimene pool on koondatud Hobusepeasse ja teine Draakonisse. Ehkki mul on kiusatus puudutada ka projekti ja selle pealkirja teisi tahke, piirdun ma järgnevas ainult nimetatud ühe ideega.
 
Selle tarvis analüüsin või õigemini mõtlen lahti nelja Raoul Kurvitza joonistust Draakoni galeriis: “Vool Bergsoni ookeanis 1–3” (edaspidi vastavalt VBO 1, 2 ja 3) ning “Neurootiilne autro-strata vool’u korruptiivsuste vältimiseks (action Z)” (edaspidi NAS). Nende piltide juures tasub peatuda, nagu Juske ütleb, kuid ma püüan näidata, et tegu pole “haige mõtlemisega”, milline kahtlus Juskel tekib. Ma ei juhindu seejuures Raoul Kurvitza kirjutatud näituse saatetekstist, vaid lasen joonistustel enestel kõnelda. Seejuures võtan voli luua seoseid ja tähendusi, mida autor pole võib-olla silmas pidanud – tahangi sellega näidata, et selline seosteloomine on võimalik ning joonistused räägivad ise enda eest. Tõsi, kui üldse mitte tunda autoreid, kellele Raoul Kurvitz viitab (Henri Bergson, Gilles Deleuze, Zygmunt Bauman), siis võivad tõlgendused olla veelgi mitmekesisemad, ent ma oletan, et siiski mitte täiesti kaootilised ja suvalised.
Raoul Kurvitz, ''vool BERGSONI OOKEANIS; 01'', 2010 Foto: Andreas Trossek
 
Alustan VBO 3-st, mis on paigutatud kolmeosalises seerias keskmiseks (kolmikseeria joonistused on ukse poolt tulles järjestuses 1-3-2). Universum moodustab pidevusliku väesoleva mulli või hoovuse, mille keskel on vaakum ehk “teadvuselõhe”. Maailmavoolu sees tekivad osaliselt vastuvoolu ujuvad keerised. Kurvitz kujutab neid kolme liiki: esiteks ainelised põhjuse-tagajärje keerised, teiseks bioloogilised ärrituse ja reaktsiooni ringid ning kolmandaks zen-tegu. Bioloogilise ja zen-teo puhul on oluline vaakumijärv pidevuslikus ookeanis, tühjuselõhe täidetuses (piisava kiirusega keerise keskel tuleb välja tühik). Selle rüpes moodustuvad olendite käesolevad struktuurid (arud, teadvused, kehad, aistingud), mis keerduvad üksteisesse. Bioloogilise tegutsemise puhul pikeneb ärritus üle vaakumiserva mingiks reaktsiooniks, mis pole küll nii paratamatu nagu füüsiline põhjuslikkus (reaktsioonid käivad ju ikkagi üle lõhe), ent jääb siiski piiratuks. Zen-teo puhul aga suubuvad ärritused tühjusemerre ja tühjusest võrsub “reaktsioon Z”, mis on nüüd täiesti ettearvamatu. See on “vaba otsustus”, nagu joonisel öeldakse. Põhjuste ja tagajärgede maailmahoovus liigub muidu oma sisemise loogika järgi minevikust tulevikku, nii-öelda A-suunal. Ma pakun välja, et too tühjusest lähtuv zen-tegu on see, mis avab B-suuna (s.t et ta n-ö eenduks joonistusepinnalt). See on loomingutsunami. Võib-olla see hiidlaine ikkagi sajab millalgi alla, ent oma lahknevusega osutab ta tollelesamale teadvuselõhele või tühjusele, kust ta võrsub (vältides ühtlasi maailmavoolu tardumist ehk “korrumpeerumist”, nagu näitab NAS). See käivitub hetkel Z, n-ö zen-hetkel, mis katkestab maailma harjumuspärase voolu.  
 
VBO 2 kujutab olemise kaht modaalsust või toimimisrežiimi: üksteise läbistamine ja laialilaotumine, kokkutõmme ja lõdvendus. Esimene moodustab kaari ümber oma keskme; teine kaardub spiraalselt oma keskmest välja. Need olemise kaks kalduvust toovad meid VBO 1 juurde, kus kestus kui kokkutõmme tiirleb tsentripetaaljõuna oma keskme ümber ning ulatuvus tsentrifugaaljõuna sealt keskmest põgeneb, nii et kokku moodustavad nad pidevalt nihkuva keskmega liikumise, keha-keerise. See keeris on liigendatud kaheks, aine vorm (ekstensiivne külg) ja aru vorm (intensiivne külg). Skeemil seda niimoodi kirjas ei ole, kuid võiks mõelda, et on olemas ka aine sisu ja aru sisu. Aine sisuks oleks skeemil kujutatud “puhas ruum” kui ainelisuse edasiarendus, “aru konstateering” (paremale alla). Ja aru sisuks oleks “puhas kestus”, “anti-aru” (vasakule üles). Skeemil tuleb aru keerise keskmes olevasse ainesse sisse vasakult ülevalt ja anti-aru läheb jällegi vasakule üles, kust aru tuli. Ehk teisisõnu, aru murdub ainega kohtudes kaheks: üks jätkab samas suunas ning esitab “puhta ruumi”, puhta laialilaotumise (see olekski aine sisu), teine aga peegeldub risti tagasi ning muutub anti-aruks (mis oleks siis aru enda sisu). Aru sisuks oleks anti-aru. Anti-aru ehk “zen-praktikat” võiks seostada VBO 2 loomingutsunamiga, ainult et kui anti-aru liigub vasakule üles, risti vastupidises suunas aruga, siis loomingutsunami lahkneb vaikselt tavaliikumisest (nõnda nagu tsunami on avamerel praktiliselt märkamatu ning omandab laastava toime alles kaldale lähenedes). Seda võiks ütelda niimoodi, et zen-praktika abil, mis on aru tavaliikumise suhtes diametraalselt vastupidine, lahkneb olendivool tavavoolust, saab sealt tõuke, mis ta kinnisorbiidilt välja tõukab. N-ö vastuliikumisega ei sea me end mitte maailma vastu, vaid teostame väikese lõhe, lööme kiilu, väljendame oma sisetühikut. See toob meid NAS-i juurde.  
 
NAS-il on samuti kujutatud olendi vooluring, aga selles on eksplitseeritud teisi aspekte. Esiteks on vooluringil kaks naba või ava: esimeses toimub Kurvitza terminites “voolukeha endassesulgumine”, nii et moodustub “unitaarne akvatoorium” ehk olendi siseilm, mis pindpinevusega eristub välisilmast. Selle vooluringi kohal aga on antivool ja “voolude semiootiline reserv[uaar]” ehk kõik teised vooluringid ning nende akumuleerumine olendi jaoks, s.t teised vooluringid vahekorras olendi enese vooluringiga. See on seotud keelega (või laiemalt öeldes, semiootiliste kodeeringutega), mis võimaldab teiste voolude akumuleerimist ja enda reguleerimist sellele vastavalt. Vooluringil aga on ka teine ava või naba, kus “anormaalne (kliiniline?) jõud” ületab pindpinevuse ja voolumullist välja murrab (paremale ülespoole). See suund on vasakult paremale; kuna ka voolumulli kohal olev antivool on kujutatud vasakult paremale, siis võiks oletada, et see väljamurdev ebaharilik jõud ongi seotud väliste jõududega. Aga oluline on see, et väljamurdmine toimub mulli seest ja mitte otsese reaktsioonina mingile välismõjule (nagu ainelise või ka bioloogilise vooluringi puhul). Meenutagem VBO 3-e: reaktsioon Z lähtub vaakumist, tühjusest, teadvuselõhest. Nii võib NAS-i kontekstiski mõelda, et vool kohtub teiste vooludega ning teatud z-hetkel murrab sealt välja jõud, mis erinevalt kõnealuste (ja enamiku teiste) jooniste voolavatest kaarjoontest liigub sirgjoontega, siksakiliselt, nurgeliselt. See on ehk maavärin, mis korraldab VBO 3 tsunami, ja nüüd me näeme, et see joon pole sugugi ühemõtteline ega sujuv, vaid esialgu katkendlik, ekslev, kaootiline – kuni viimaks ta koondub laserkiirena üheks liikumiseks, mis liigub algse väljamurdva jõu suhtes tagasi, aga endiselt tõusvas joones (vasakule üles): s.t mitte “otse üles” ega “otse vastu”, vaid nurga all (nõnda nagu VBO 3 suunad A ja B on nurga all, lahknevad). Selle varal murrab see joonisel nimetuks jääv liikumine (mis ehk ongi too pealkirjas nimetatud “aktsioon Z”) maailmavoolust välja. Ta teeb seda läbi erinevate kihtide: esiteks läbib ta justkui stratosfääri kihtidena “anti-voolu unitaarsusbarjääri”, siis tulevad “voolu ja antivoolu süntees”, “vastusüntees”, “ületatud vool; ja muu” ning lõpuks “Śūnyatā” ehk tühjus. Kuna aktsioon Z liigub nurga all, siis pole selge, kas ta läbib tühjuse, jõuab tühjuseni või läheneb talle piirväärtuslikult. Võib ju ette kujutada, et see kolmanda kosmilise kiirusega liikuv aktsiooninool ongi pingeväli, millel voolude eristumine üldse toimub, s.t justkui sama asi vaadatuna teisipidi: kui algselt lähtusime olendist (üks voolukeeris) ning sellest, kuidas ta eristub teistest vooluringidest ning endast välja sööstab, siis nüüd vaataksime seda justkui vooluterviku perspektiivist, lõhena voolude sees ja vahel, mille ümber voolud keerlevad. Seega kui enne on lõhe voolude vahel, siis nüüd on voolud lõhede ümber. Siin pole enam tegemist olendi seesmise ülesehitusega, vaid just seesmusest väljumise kihtidega. See on “autro/outro strata” ehk lõppmängu järgud: “outro” kui intro vastand ehk siis “muusikapala, kirjandusteose või televisiooniprogrammi lõpuosa” (vrd Z kui ladina tähestiku viimane täht). Mitte enese, vaid teise kihid, muu või tühjuse mõjul tekkivad järgud ja kihid. Selline väljatungimine ja ümberpöördumine hoiavadki ära keeriste endassesumbumise ehk “korrumpeerumise”.
 
Eelnevaga ma tahtsin näidata, et Kurvitza joonistused esitavad mõtet meelelisel kujul, esitavad mõtte meelelisust. Ta kasutab selleks abstraktseid jooni, nooli, kaari jne. Tundub asjatu kahtlustada, kas Kurvitz mitte pelgalt ei illustreeri oma mõtteid: see kahtlus põhineb nõrgal ettekujutusel mõtlemisest, dualistlikul käsitusel, kus ühel pool on mõte ja teisel pool on selle illustratsioon. Mõttel endal on erinevad aspektid, sh meeleline – ja seda Raoul Kurvitza joonistused esitavadki. Sageli (kuigi mitte alati) jääb see aspekt mõtlejatel meeleliselt väljendamata ja nad piirduvad sõnalise esitusega. Aga Raoul Kurvitz just nimelt seda teebki, et esitab mõtte abstraktset struktuuri meeleliselt.  
 
Teisipidi on meelelisus ise (kogemus ise) liigendatud protomõisteteks, ta sisaldab mõistete analoogi. Raoul Kurvitza maale vaadates toimub nagu maalide puhul ikka vahetu meeleline mõttetöö. Kurvitza eripära on see, et ta on teinud hõlpsaks selle mõttetöö seostamise mõtte meeleliste esituste (joonistuste) abil. Nõnda hakkavad lühikese ajavahemiku vältel teostatud – ent ilmselt pikemat aega küpsenud – maalid ja joonistused (kõik kannavad aastaarvu 2010) teineteisega kõnelema. Nõnda haakuvad VBO 3 ja NAS mitme maali justkui maamuna silmapiiri kujutamisega; VBO 2 jällegi maaliga “Vahejuhtum hullu samuraiga”; olendi voolukeerised maaliga “Ängide vaakumid Bergsoni ookeanis”, kus keeriste tuumaks on valge äng, ja teised, tekitades uusi mõtteliikumisi ja -voole.  
 
Kokkuvõttes tahan ma öelda, et Raoul Kurvitza projekti puhul ei ole meeleline esitus mõtte illustratsioon ega ka mõte meelelise abstraktsioon, vaid tegemist on kahe iseseisva süsteemiga, meelekaemuse ja mõtlemisega, mis vastastikku teineteist viljastavad, ilmutades meelelisuse mõistelisust ja mõistete meelelisust.
 
Margus Ott on Eesti Humanitaarinstituudi filosoofia doktorant, eestindanud mitmesugust filosoofilist kirjandust, sh Gilles Deleuze’i ja Henri Bergsoni teoseid.
 
[i]  Ettekanne tagantjärele kättesaadav siit: http://www.eaa.ee/hobusepea/kurvitztekst.HTM. –  Toim. 
Raoul Kurvitz, ''vool 01. KOSK'', 2010 Foto Andreas Trossek
 
24.03.–12.04.2010
Hobusepea ja Draakoni galeriis
< tagasi

Serverit teenindab EENet