est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

… kutsub mõistma ja kaob käest

Vano Allsalu (4/2022)

Vano Allsalu vaatles näitust "Põlev mees Peeter Mudist".



1. X 2022 –15. I 2023
Eesti Rahva Muuseum
Kuraator: Reet Mark



Lõppema hakkav 2022. aasta on kõige muu tähendusliku, nii halva kui hea kõrval ka Peeter Mudisti (1942–2013) 80. sünniaastapäeva-aasta. Postimehe galeriis aprillis avatud väljapanekule järgnes oktoobris "Põlev mees" Eesti Rahva Muuseumis (ERM), kus oli väljas kuuskümmend maali ja paarkümmend skulptuuri. "Mudist osutab kaugelt olulise peale," ütleb Tartu näituse kuraator Reet Mark. "Üle poole elu põetud Parkinsoni tõbi andis aga aega keskenduda vaid kõige olulisemale. Ta tegi kõike isepäiselt, intensiivselt ja alati veidi kõrval olles. Otsekui sisemiselt põledes."1

Loomupärase humanistina kutsub Mudist oma vaatajaid esimese asjana lihtsalt kaasa tulema ja juttu ajama. Ilma valehäbi ja edevuseta. Nagu vaatame kodus olles, kes väravast mööda kõnnib – või ise jalutades, mida teised oma aias toimetavad. "Sees" ja "väljas" ei ole siin küsimus võimust, looja ei rõhuta enda üleolekut vaataja suhtes – aga ei poe ka nahast välja, et publikule muljet avaldada.

Minu esimene mällu sööbinud Mudisti-kogemus seostub maaliga "Surematu togib jääkuhjatist" (1977), mida nägin koolipoisina toonases Tartu Riiklikus Kunstimuuseumis. Kirjeldaksin seda kui metafüüsilist elamust ja poeetilist äratust – justkui oleks stagnatsiooniaja mustjashallist tegelikkusest avanenud uks värvilisse paralleelmaailma, kus selline rõõmus ja absurdne ajaviide nagu millegi jalaga togimine võib olla kiiduväärt. Kus tähendused ei ole paika pandud, vaid igaühel on vabadus mängida oma mängu. Ning kus eksisteerib hoopis teistsugune "surematus" kui see, mida postuumselt pälvivad sõjakangelased.

Mudist on minu jaoks natuke nagu Ernst Enno (1875–1934), kelle mõned luuletused tekitavad oma eriskummaliste kujutluspiltide ja sümboolse sõnakasutusega lausa kananaha – ning mõned on rohkem sellised... lihtsalt ilusad. ERM-i näitusel on eksponeeritud nelikmaal "Ümber Eesti. Hirm. Paanika. Rävala või Kabala" (1989), mille kolmas osa, kus pere on hobuse seljas põgenemas, mind sügavalt puudutab, ja teised üldsegi mitte. Ehk mõjub nii tugevalt sellesse motiivi kätketud arhetüüpne hirm – kartus sunnitud põgenemise, oma kodu ja talitatavate loomade mahajätmise ees.

Puudutama ei pea ilmtingimata suur figuuridega maal – heldima panna võivad hoopis mõned pontsakad Mudisti pojengid. Aga muidugi meeldivad mulle ka kunstniku krestomaatilised teosed: "Poiss kivil" (1976), hõõguslikud "Põlev mees" (1993) ja "Läheb" (1989) või eriliselt tungiva rohelisega "Kevade Keilas" (1978). Aga eks kõik hakkab tegelikult elama ja saab mõtte üheskoos – peab olema magusat ja kibedat, harilikku ja imelikku. Nagu elus on.

 

 

 

Peeter Mudist
Põlev mees
1993
õli lõendil, 125 x 120 cm
Foto autor Berta Jänes
Erakogu


 

 

Mudistit on püütud mõista ja ka kiidetud juba pool sajandit. Muidu nii kriitiliste kaaskunstnike seas ei meenu eriti kedagi, kes seda nime kuuldes õlgu kehitaks või võtaks viriseda käsitluse või käekirja üle. Vaevalt oleks ka täna võimalik avastada mõni seni puudunud ja põhimõtteliselt uus vaatenurk, pigem loob kunstniku armsalt kohmakas ja uperpallitav narratiivsus ise muutuva tegelikkusega üha uusi seoseid ning värskendab tõlgendusruumi.

Kui jätta kõrvale piltide lood ja autori enda väljaütlemised, võluvad mind kõige enam need maalid, kus tundlikud ja ennustamatu käiguga pintslitõmbed, läbikumavad värvilaigud ja -kihistused ning nende varjus aimatav maalimise protsess täidavad figuuridest ja objektidest üle jääva pildiruumi. Just see helendav, värvilisse udusse mähkunud "kuskil" on ehk olulisemgi kui käegakatsutavad kehad. Eks hinda me ju ka William Turneri (1775–1851) maalides seda erilist õhustikku, atmosfääri, millesse vaataja maali ees seistes justkui sisse saab astuda, mis tuleb teda ümbritsema.

Kahtlemata on kõrgelt hinnatav ja haruldane – ja see ütleb mõndagi maalikunsti sisemiste, n-ö varjatud ressursside kohta –, kui pinge(status)t suudab kunstnik luua väliselt nõnda leebete vahenditega. See pinge võib kasvada ängistusest. Aga samahästi võib see olla hoopiski erutus, aimdus eesootavast, mis ei pruugi olla meie igapäevases olemises üldsegi mõistetav. Kas pinge on neisse teostesse sisse pandud – või kasvab see neist välja? On see kunstnik oma olemuselt pigem ekspressionist või impressionist, väljendaja või uurija?

Valgus, see värvides avalduv valgus Mudisti loomingus on igatahes nii muljeline, meeleline. Ja siis on muidugi tema skulptuurid, mille graniidis ja pronksis ilmutab ta end justkui teise inimesena, ning graafikas veel omamoodi... Just neis võrdlustes näeme, kuidas kunstniku vormikeel kasvab välja ka kasutatavast materjalist, mitte vaid lehvivast vaimust.

Meistri enese sõnad: "Jah, vahel hajub kõik selgeks ja seal selguses on mu kohus, vaieldamatu ja vaadeldav. Siis vaatangi kõik järele, võin talle ligi minna, täpselt järele uurida, sest ta on ju minu – mu kohus. Kõik on selge. Ja teen, mis vaja."2

Reet Varblane on kirjutanud: "Küsimus pole vaid selles, et Mudist on puudutanud oma kunstis midagi olemuslikku, eksistentsiaalset, et on toonud välja seisundeid, mis ikka on inimesi seisatama sundinud ja mõtlema pannud, et elu on siiski elamist väärt. Küsimus on selles, kui lihtsate ja iseenesest mõistetavate vahenditega ta on seda teinud."3 "Asjad sünnivad pildi peal," on kunstnikku tema ametlikus nekroloogis tsiteeritud: "Tuleb lepitada ennast selle maailmaga ja katsuda siis tema jaoks midagi teha."4

Selle suure inimliku püüdluse käigus on Mudist lisanud oma loomingusse sageli ka nalja – absurdini küündivat või lihtsalt muhedat. Kes pole õel, võib endale lubada rohkem vallatust. Mudistisse võib muretult uskuda, see ei ole imelik tunne ega mõju tehtud viisakusena. Isegi kui ta rebib poolalasti meie ärkamisaegse rahvuspoetessi, pole hullu – hiljaaegu müüdi Haus galerii oksjonil "Luuletaja Lydia Koidula" (1974) 111 000 euro eest.5

Oluline on hoida armastatud kunstniku looming meie silme ees. Juba ainuüksi seetõttu, et Mudist annab jätkuvalt oma energiat ära. Oleks patt sellist meest igavaks analüüsida või dekonstrueerida – ta tuleb lihtsalt vastu võtta. Ja tema mängu kaasa teha.

Peeter Mudist kutsub mõistma. Ja siis kaob käest. Nagu mängiks peitust. Aga ei. Ta on ikka meiega.


1 Reet Mark, Peeter Mudist rääkis tõsistest asjadest naerdes. – Postimees 15. X 2022.

2 Vt lähemalt: Koost. Liina Kulles, Peeter Mudist. Tallinn: Aasta Raamat, 2004.

3 Reet Varblane, Tagasi vaadates Peeter Mudistile. – kultuur.err 9. XII 2013.

4 https://kultuur.err.ee/295479/im-memoriam-peeter-mudist.

5 http://www.haus.ee/?c=teosed&l=et&id=18888&window=1&oid=533&form=0.



Vano Allsalu on maalikunstnik ja -pedagoog. Eesti Kunstnike Liidu asepresident.

< tagasi

Serverit teenindab EENet