est eng

TÄHELEPANU!
Toeta sümboolse summaga Eesti vanima kunstiajakirja ilmumist, 65 aastat tagasi alustatud kunstiteaduslikku valgustustööd!
Kunsti on hea vaadata ja kunstist on huvitav lugeda!

 

1930. kuni 1950. aastad Eesti kunstiajaloos. Totalitarismi esteetika

Johannes Saar (4/2022)

Johannes Saar analüüsib näitust "Vaikelud rahvuslikel motiividel".

 

 

22. X 2022–22. I 2023
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum (ETDM)
Ajaloolised autorid: Adamson-Eric, Mari Adamson, Aino Alamaa, Jaan Jensen, Ede Kurrel, Helmi Käsukond, Paul Luhtein, Boris Lukats, Jutta Matvei, Lydia Mei, Leida Palu, Adele Reindorff, Maks Roosma, Evald Okas, Lydia Jõõts jt
Uute teoste autorid: Edith Karlson, Anna Mari Liivrand, Urmas Lüüs, Jaanus Samma Koostaja: Jaanus Samma
Ajalooliste kompositsioonide saatetekstid: Andreas Kalkun
Uute teoste saatetekstid: Rael Artel



Jaanus Samma koostatud näitus "Vaikelud rahvuslikel motiividel" Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (ETDM) ajab sama asja mida kunstniku varasemad projektidki – see rebib ja käristab eesti rahvuslikku narratiivi. Ent kunstnikul on seekord muuseumis "kuriteokaaslasi". Üks, kelle n-ö criminal record rahvusluse õõnestamisel ulatub vähemalt tosina aasta taha, on kuraator Rael Artel. Ja siis on Sammal sel korral mesti kutsutud ka kunstnikke-kolleege, kelle ind rahvusliku aate aasimiseks on hilisemat päritolu: Edith Karlson, Anna Maria Liivrand ja Urmas Lüüs.

Põhjust rahvuskriitiliste vägede koondamiseks on. Üle võib libiseda poliitilise rahvuspopulismi praegusest vohamisest Toompeal, selle ohtlikkus nii rahvuslusele endale kui selle oponendile liberalismile ei vääri enam kirjutamise küünlaid. Kõik on niigi selge. Mõnevõrra keerulisem on aga lugu kultuurilise rahvuslusega, pärandkultuuri tombuga, mis vaatab meile vastu ETDM-i kogudest. Selle oleme pärinud nagu sugulase, keda ei saa valida, selle oleme saanud kaela nagu ema-isa, kel justnagu oleks õigus mingisugusele eestkostele, moraalsele üleolekule järeltulevate põlvede suhtes. Esivanematel on ju alati rohkem medaleid rinnas, ainuüksi nende tegemiste pühitsemine muuseumikogusse võib vallandada ahistust ja ängi nooremates, kes hiljem tulnud ja esiti tänavale jäänud.

Samma ei saa siiski kurta. Ta on sedasama rahvust ametlikult esindanud Veneetsia kunstibiennaalil, pälvinud tunnustust, raha, respekti. Ent just selle eest, et on lõiganud rahvusliku narratiivi katki, dekonstrueerinud selle ja näidanud lõhet, mis jookseb Eesti loo keskelt läbi. Mitte välispiirina Nõukogude narratiivi tõrjumas, vaid ebastabiilsust, hübriidsust ja mitmehäälsust meie enda kultuurilise ja kollektiivse minapildi sees. Mis omakorda toob meelde Toompea "rahvuskonservatiivide" Kremli-meelsuse, on see siis teadlik või mitte, kinnimakstud või vabatahtlik. Ent mitte sellest ei kõnele Samma. Teda on hoopis huvitanud Nõukogude pärandi vaikne inkorporeerumine nn omakultuuri osaks. See on talle pinnuks silmas ning sellest kasvatab ta palgi, mis siiani lihtrahvuslasele märkamatuks on jäänud.

Vaid kolm teost on temalt endalt muuseumi eestoas. Head on need siiski, annavad korduva motiivi ja probleemiseade kogu näitusele. Panevad õige fookusega prillid pähe. Kõik on sel aastal spetsiaalselt selleks projektiks sündinud. Esimene neist, siiditrükis "Kalevipojad" (2022), on teos, kus kunstnik on eeposekangelase kanoonilist ikonograafiat analüüsimas. Teeb ta seda vikerkaare värvispektri kogu laiuses ning üsna psühhedeelse kirkusega.

 

 

 

Jaanus Samma
Kalevipojad
2022
siiditrükk
Foto autor Stanislav Stepashko
Kunstniku loal

 

 

 

Kristjan Raua rahvusromantilised illustratsioonid eesti eeposele – Kalevipoeg oma tuntud eepilistes poosides – on selle popilikult silmakriipiva värvirünnaku taustal taandunud mustade siluettide figuraalseks kompositsiooniks, Nõukogude Liidu monumentaalkunsti valitsevaks ┼żanriks. Ent miniatuursena ning pigem sünkjasmusta Darth Vaderina, kes kinnitab bassihäälel, et on meie kõigi isa. Samma reaktsioon on vastav – kogu sellest näitusest kujuneb oidipaalne isatapp. Tõsi, mõõga läbi ei lange keegi, tikkimisnõela torkest aga küll. Just, Kalevipoeg tikitakse surnuks.

Teised kaks teost on distantseerunud rahvuslikust narratiivist omamoodi. Esimene, tänavu Samma juhendamisel vaibameistrite Merike Londi ja Aleksandra Miksoni käel all kootud "Vaip nr 17" (2022), on lähtunud ühest küljest 1930. aastate kodukaunistamisjuhendi mustrilehest, teisest küljest aga ajanud asja üle võlli ning tõmmanud kaanoni ja enda vahele fovistliku koloriidi ja lapidaarse alusjoonise. Ning viimast määrani, mis muudab eepilised kangelased legomehikesteks ning toob tervesse kujutisse pikselimaailma ebausutavust. Kolmas teos, installatsioon "Vaasid viljapeadega" (2022), torkab aga sondi otse meie rahvusliku tarbekunsti südamesse ja raporteerib patoloogiatest.

Jah, sovetlik narratiiv, nimelt Nõukogude Liidu rahvamajanduse "saavutused", täpsemalt lõssenkismi motiivid on leidnud tee meie rahvuslikesse mustritesse. Tunnistagem, et loosung "Vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik!" ei ole jäänud pelgalt paberile; eestlaste 20. sajandi esemeline kultuur, täpsemalt selle ornamentika sisaldab asitõendeid stalinistlikest agroutoopiatest. Mitmeharuline viljapeagi ei jäänud ju vaid Trofim Lõssenko fantaasiatesse, see jõudis ka põldudele ning tõi 1930. aastate teisel poolel Nõukogude Liidus ja Hiinas kaasa kolossaalse näljahäda – saagikus oli mitme peaga ebardil siiski next to zero, nullilähedane.

Tagumine saal näitabki meile üldplaani. Näitab EDTM-i tarbekunsti kogude rahvuslikumaid palgejooni... ja nende mahavaikitud sugulust stalinismi, natsionaalsotsialismi, totalitarismi, rassismi ja tugevama õiguse ideoloogiatega. Esemete temaatiline grupeerimine on aidanud osutada salatule – 1930. aastate nihe juhikultuse suunas sai lihtsalt 1940. ja 1950. aastatel õilmitseva jätku. Mingit dramaatilist katkestust polnud, Konstantin Pätsi "vaikiv ajastu" juhatas hoopis sisse stalinismi suuremahulisemad repressioonid järgmistel kümnenditel. 1940. aasta polnud pööre, see oli totalitaarse eskalatsiooni algus. See toob sisse väljakutsuva võimaluse uueks periodiseeringuks – 1930. kuni 1950. aastad Eesti kunstiajaloos. Totalitarismi esteetika.

Ja ongi olemas! Kõik see õllekannudega vehkimine, ühendkoorid, oma juurte ja musta mulla retoorika, kollektiivsed viikingiluulud muinasajast, suure juhi ikonograafia, Kalevipoeg, Georg Lurich, Aleksander Aberg, Kristjan Palusalu, Jossif Stalin – kõik see on siinses tarbekunstis sisse pühitsetud ühesuguse sakraalsusega, otsekui Püha Graali pärand. Küll viisnurgaga ja ilma, küll trikoloori, küll punalipuga, küll Stalini, küll Pätsi paraadportreega. On võimalik selline periodiseering teha, puhtalt esteetika pinnalt, jättes kõrvale poliitilised kataklüsmid. Kultuuri süvamustrid ja neist ammutav totalitarismi esteetika on püsinud suhteliselt muutumatuna. Saabunud õnne narratiiv on mõlemal üks.

Ent noorem põlv ei lase end kohustusliku õnne päevadest "kottida". Ka Anna Maria Liivrand, Edith Karlson ja Urmas Lüüs astuvad üles kriitiliste kommentaaridega rahvakultuurilise pärandi aadressil. Aga teevad seda nii delikaatselt, et tuhmima silmavaatega külastaja (sh siinkirjutaja) jalutab vastavast vitriinist esiti õlga kehitades mööda. Alles Rael Arteli kaastekstid vitriini kõrval torkavad ka pimedale pöidla silma. Ja tegelikult ka näituse arhitektuur (Neeme Külm, prototüüpimine Kadri Villand, produktsioon Valge Kuup Studio): kobakad põllukivid, Kalevipoja maitsetu puust juuksetukk lehvimas iga vitriini taga – see toob sõnumi kohale. See teavitab, et näitust tuleb vaadata n-ö keel põses. See ütleb, et totalitarism pääseb 21. sajandisse vaid narrikostüümis. Ukraina sõjale vaatamata.

 

Johannes Saar on kunstiteadlane, -kriitik ja õppejõud, Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni doktor.

< tagasi

Serverit teenindab EENet