est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Agu Pilt. Mälestuspilt

Linnar Priimägi (4/2016)

Linnar Priimägi käis Agu Pildi (1951–2002) 65. sünniaastapäevale pühendatud mälestusnäitusel "Homohetero".

 

 

3. XI–3. XII 2016
Kastellaanimaja galerii (Eduard Vilde muuseumi galerii)
Kuraator: Harry Liivrand.


I

Viiekümnendaks sünnipäevaks kinkisin talle Toomas Volkmannilt tellitud portreefoto temast ning essee "Agu Pildi XIX sajand", mis paigutas ta kultuuriloolisse konteksti, kuhu ta kõige meelsamini ja sundimatult sobis. Teda iseloomustas pigem mingi raskesti määratletav gay sensibility kui Tom of Finlandi laadis otsekohene homokunstipärasus.

Ta oli peenem nii oma vormivariatsioonidelt kui ka värvivarjundeilt. Ise hindas ta Puvis de Chavannes'i (1824–1898), prantsuse sümbolistlikku maalikunstnikku, kelles aga mina ei näe mitte midagi jäljendamisväärset ega märka temast ka ühtki jälge Agu Pildi teostes. Võib-olla ainult see pooside vaikus, nagu tolle prantslase sepatöö-maalil "Le travail" (Töö, 1863)?

Aga ei, Agu Pilt tahtis glamuuri – kunagi elas ta kõige selle keskel Moskvas, kujundas kleite ja kingi vene lavastaaridele, jõi ning pidutses meelemärkuse kaotuseni. Pärast, Tallinna tulnud, jättis järele – avastas, et palju tema tehtust on olnud ajalik, nüüd mööda ilma laiali, kas juhuslikult koondunud mingite lavastuste kostüümikomplektidesse (ka minu lavastatud "Don Carlosesse" Ugala teatris 2000. aastal) või illustratsioonidena raamatutesse. Kuuenda elukümnendi algul püüdis ta teha inventuuri. Ja poos end.

Tal polnud lapsi, aga olid kauged sugulased ja lähedased sõbrad. Võib-olla on Agu Pilt üldse ainus eesti kunstnik, kellest on maha jäänud nii truu sõpruskond – muidugi homofiilne. Ei – agufiilne. Teda armastatakse mälestustes kui väliselt mitte eriti atraktiivset kuju, kes sellegipoolest suutis enese mõjuvälja tõmmata kõik peenemat tundmust ihkavad hinged. Nood ilmuvad alati igast maanurgast välja tähistama tema järgmise näituse avamist ja tumma truudust vanduma nii tema loomingule kui ka sõprusele temaga.

Ta oli avatud värav omaenda XIX sajandisse. Oo, ilu! Oo, dekadents! Oo, hõrk erootika! Oo, inimkeha, mida rõivas mitte ei kata, vaid reedab!

 

II

Kui ta Ameerikasse sugulastele külla sõitis, monteerisin tema Niguliste moeetendusest filmi. See on nüüd kahjuks kadunud ja arvutisse löödud käsikiri, mis mul alles, näitab sellist sigri-migrit, et vajaks dešifreerimaks egüptoloogi. Aga idee oli osutada, kuidas need, kelleks Agu Pilt oli oma modellid ehtinud, kuulusid esteetiliselt mingisse poolkristlikku-poolpaganlikku jumalariiki, mille nimeks on Ilu.

Olen lavastanud mitu tema moedemonstratsiooni, või õieti: kostüümidefileed. Richard Wagneri "Tannhäuseri" (1845) avamäng! Monserrat Caballe ning Freddy Mercury "Barcelona" (1987)! Ástor Piazzolla "Fuga y misterio" (1968)! Tema kava "Guadalajara", mida harjutasime Tallinna Lillepaviljonis koidikuni!

Agu Pildi loodud rõivad on kõik mingi lavastamata lavastuse kostüümid. 1990. aastatel äratas tähelepanu ja pälvis tunnustust Inessa Josing, kes seadis intrigeerivaid stseene Viru tänava vaateakendele, kasutades liikumatuid mannekeene ja laenatud riideid. Agu Pildi "moe"-etendustes tegid kaasa elus modellid, tema sõbrad ja sõbrannad, kandes originaalset ainuloomingut.

Agu Pildi sõprade võimsaim ühine etteaste leidis aset Tallinna ööklubis Nightman tema sünnipäeva puhul, kui olin palunud üheksal eesti loomeinimesel valida endale juubilari loomingust akvarell ning see lavastada elus inimestega. Välja tulid meisterlikud erootilised miniatuurid. Nii uhket õhtut poleks osanud lootagi. Teiste hulgas pakkusid oma visioone välja Ene-Liis Semper, Ly Lestberg, Inessa Josing, ja kui palju oli veel neid sõpru-tuttavaid, kes nõustusid laval kehastuma Agu Pildi aktideks! Kahju, et kõik ei tule esimese hooga meelde; kahju, et sellest sündmusest ainupildistusõiguse saanud Mark Raidpere tegi vaid uduseid "kunstilisi" fotosid.

Tal oli toona igas etenduses samuti oma maskott – kauane elukaaslane, noor, kuldne ning alasti Ain Talalaev, kes aeglaselt liikus üle lava, lehvitades mehhaanilisi tiibu nagu futurismi saadik, kes ei kiirusta põgenema dekadentsi põrgust.

 

 

 

Kaader Marianne Kõrveri dokumentaalfilmist "Pildi sisse minek" (Exitfilm, 2002)

Kaader Marianne Kõrveri dokumentaalfilmist
"Pildi sisse minek" (Exitfilm, 2002)

 

 

 

III

Tuntusel on neli määra. Esiteks null-määr, kus kedagi üldse ei teata ega millegagi ei seostata. Teiseks tüübi tuntus. Et kui lastakse nimetada "keegi eesti kunstnik", siis öeldakse vastuseks "Agu Pilt" kui tüüpiline esindaja. Seda sorti tuntust Agu Pildil pole, teda teavad ja mäletavad vähesed. Kolmandaks absoluutne tuntus. Seda soodustaks Agu perekonnanimi, et kui öeldaks "pilt", siis seostuks otsekohe: "Agu!" Ka seda pole. Ja neljandaks (see, mis on!) tuleb karakteri tuntus: kui öeldakse "Agu Pilt", siis teatakse: "Ahaa, too omamoodi kunstnik." Marianne Kõrveri portreefilm Agu Pildist "Pildi sisse minek" (2001) ütleb just nii.

Kastellaanimaja galeriis (Eduard Vilde majamuuseumis) oli tänavu novembris avatud Agu Pildi mälestusnäitus. Ta saanuks 65-aastaseks. Minust vaid kolm aastat vanem – ja kogu aeg tundus ta mulle eelmise põlvkonna kunstnikuna! Tuntud poliitikust Edgar Savisaarest, Agu Pildi heast tuttavast, lahutab mind neli aastat – ja me kuulume eri inimpõlvisse!

Mis piirsündmus lahutab siis meie kolme sünniaastaid? Mis juhtus 1953? Stalin suri. Aga mida teadsid sellest 3- või 2-aastased lapsed? Miks nemad jäid ühele, aasta võrra hiljem sündinu teisele poole põlvkondade veelahet? See on nonde mõistatus, mis jääb meie lahendada.

 

IV

Agu Pilt ei ole "kunstnik" aktuaalses tähenduses. Tema pildid on teispoolsusest kostev kutse uhkemasse ning ülevamasse maailma.

 


Linnar Priimägi on kriitik ja esseist, kes on õpetanud erinevates Eesti ülikoolides saksa keelt ja kirjanduskriitika teooriat, filosoofia ajalugu, kunstiajalugu, kultuurilugu, mainekujundust, propagandatehnikaid, režiid, turundust ja stilistikat.

< tagasi

Serverit teenindab EENet