est eng

KEVADNUMBER VEEL JAEMÜÜGIS! "Ühelt poolt tunnistus, et kunstnik on kerjus, kes sisuliselt maksab riigile peale kunsti eest, s.t võimaluse eest kunsti teha – see sõnum öeldi Eestis väga selgelt välja just nullindatel naiskunstnike poolt." – Eha Komissarov: "Nullindad on teema, mida on väga raske brändida." (KUNST.EE 2/2021)

 

Andy Warholi teine Eestisse tulemine

Andreas Trossek (3/2016)

Andreas Trossek mõtiskleb, miks on väikeriikides nagu Eesti import alati oluline.

 


"Some tribes, however, on the coast of the Baltic, acknowledged the authority of kings, though without relinquishing the rights of men."
Edward Gibbon, "The History of the Decline and Fall of the Roman Empire" (1825)
*

 

I

Käesoleva aasta 20. augustil möödus 25 aastat Eesti taasiseseisvumisest, millele varsti järgnes ka Nõukogude Liidu lagunemine. Üks siinne ajaleht raporteeris riikliku tähtpäeva puhul entusiastlikult, et üles on kasvanud esimene põlvkond eestlasi, kes väidetavalt ei oska enam korrektselt välja hääldada täheühendit ENSV. Nagu igale löövale pealkirjale omane (NB! Meediatööstuses ei pea lööv ilmtingimata olema tõsi.), konstrueeris juba selle struktuur endale ideaalauditooriumi: need, kes mäletavad une pealt, et see akronüüm märgib Eesti Nõukogude Sotsialistlikku Vabariiki, pidid küll vaatama neid noori heldinud pilguga, justkui väikseid kassipoegi või koerakutsikaid. Nunnumeeter vajub automaatselt põhja, sest pool sajandit okupatsiooni ehk Eesti riigi sovetlik minevik jääb lõplikult seljataha tõepoolest vist alles siis, kui keskmine Eesti noor ei erine näiteks keskmisest Ameerika noorest teadmiste osas, kes oli Jossif Stalin või miks siit Siberisse küüditatud inimesed endale politseid appi ei kutsunud.

Ja samal ajal teavad ilmselt kõik need inimesed nii praegu kui ka järgmise 25 aasta pärast, kes näiteks oli Andy Warhol – Ameerika popkunsti juhtfiguur, kes oli 20. sajandi teise poole kunsti jaoks sama oluline kui Pablo Picasso 20. sajandi esimese poole jaoks.

 

II

Taasiseseisvunud Eestis on seni aset leidnud kaks Andy Warholi retrospektiivi. Esimene Warholi retrospektiiv Eestis toimus Tallinnas, Rotermanni soolalaos 2000. ja 2001. aasta vahetusel. Toona 12. detsembrist 23. jaanuarini olid need ruumid Eesti Kunstimuuseumi kantseldada; täna asub seal, piltlikult öeldes, keldrist katuseni Eesti Arhitektuurimuuseum. Külastajaid tuli kokku ligi 21 000, mis oli Eesti muuseumisüsteemi jaoks sel ajal rekordiline vaadatavus. Teine Warholi retrospektiiv leidis aset käesoleval aastal Pärnu Muuseumis 14. juulist 14. augustini. Külastajaid tuli kokku ligi 6 000 inimest, s.o keskmiselt kaks- või kolmsada inimest päevas. Seega jäi eelmine rekord purustamata, kuid märkimisväärselt suur külastajaarv oli see Eesti kontekstis sellegipoolest.

Warholi esimene ja teine Eestisse tulemine, mida lahutab ligi 15 aastat, on tegelikult üldse raskesti võrreldavad. Esiteks oli too aastatetagune retrospektiiv kokku pandud Warholile maailmakuulsuse toonud arvukalt reprodutseeritud maalidest ja graafikast, tänavune retrospektiiv aga tema vähem tuntud filmikunstist. Teiseks oli esimese näituse kunstniku sünnilinnas Pittsburghis asuva Warholi muuseumi kogude põhjal kokku pannud USA välisministeerium ja see ringles kokku tosinas Ida-Euroopa riigis, tänavune näitus toimus aga sisuliselt eraisikute initsiatiivil (kuraator Marian Kivila ja kunstnik Sandra Jõgeva). Kolmandaks, Tallinn ei ole Pärnu – ainuüksi registreeritud elanikkonda on pealinnas kümme korda enam.

Last but not least, Eesti ei ole ka enam seesama riik, mis ta oli 15 aastat tagasi. Olgem ausad, me pole lihtsalt enam nii vaesed ja nii harimatud "barbarid" ning "nendest seal läänes" oma eluolus maha jäänud. Elu on lihtsalt läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks. Ka import ei tähenda enam seda mis varem. Piltlikult öeldes: me kõik oleme juba vähemalt korra käinud New Yorgis ja ostnud kodustele suveniirideks neid Campbelli supipurke, viitega teate-küll-kellele. 1918. aastal iseseisvunud ja 1991. aastal taasiseseisvunud Eesti riik on 2004. aastast Euroopa Liidu liige, mis tähendab, et reisida saab viisavabalt ja äri teha peaaegu kus iganes. (Mis on 2016. aasta poliitikamaastikul olulisima täheühendi Brexit pikaajalisem mõju, ei selgu Ida-Euroopale siiski veel niipea.) 2004. aastast on Eesti ka Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) liige, mis tähendab, et Nõukogude Liidu lagunemist kurikuulsalt "20. sajandi suurimaks katastroofiks" nimetanud Venemaa mitmekordse presidendi Vladimir Putini viha eest kaitseb meid NATO vihmavari. Nii et karta pole meil õieti midagi, juhul kui "need seal läänes" veel suudavad raskusteta hääldada sõnapaari "külm sõda".

 

III

Käesoleva aasta 14. juulil esitleti Tallinnas "Eesti kunsti ajaloo" raamatusarja 6. köite teist osa, mis käsitleb Teise maailmasõja järgseid arenguid. See on väga oluline raamat. Rida tuntud ja vähem tuntud siinseid kunstiteadlasi on käsitlenud seal erisuguseid kunstiilminguid stalinismi järel "kuldsetest kuuekümnendatest" kuni taasiseseisvumiseni välja.

Õigusega öeldakse, et raamatut ei tohi hinnata kaane järgi, kuid ma teen seda siiski. Raamatu esikaanel on nimelt tänavu oma 100. isiknäituseni jõudnud emeriitprofessori Leonhard Lapini mustvalge graafiline teos tema lühikeseks jäänud, kuid produktiivsest popkunstimõjulisest "hipiperioodist" 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate algul. Popkunst oli üldse tugev põlvkondlik mõjutaja ja ühendaja 1940. aastatel sündinud eesti kunstnike jaoks – hoolimata paradoksist, et elati Nõukogude Liidus, raudse eesriide taga. Moodustus koguni rida rühmitusi ja noored kunstnikud tegid poollegaalseid näituseid: ANK '64, Visarid, SOUP '69. Üks Lapini tuntumaid selle perioodi teoseid on SOUP '69 mustvalge näituseplakat Campbelli supipurgiga – purk on konserviavajaga lahti tehtud ja selle kohal paistab teelusikas. Limpsti! Aga mida see kõik tähendab? Tallinnas ei müüdud tol ajal Campbelli tooteid, selles võib olla üsna kindel.

 

 

Leonhard Lapin,'' SOUP 69'' plakat

Leonhard Lapin
SOUP'69 originaalplakat
1969
tušš paberil, 61,2x32,3 cm
Kõik õigused kunstnikul ja Eesti
Kunstimuuseumil
Foto autor Stanislav Stepashko

 

 

Esimene asi, mis Warholi ja Lapini supipurgikujutiste võrdlemisel ilmneb, on see, et üks on värviline ja teine mustvalge. Üks on varasem, teine hilisem. Üks mõjub nagu reklaamiplakat, teine nagu selle plakati karikatuur. Üks oleks just nagu alles äsja trükimasina alt välja tulnud, teine kujutis näikse olevat sündinud halva kvaliteediga reproduktsiooni pealt silma järgi mahajoonistamise ja kohandamise tulemusel. Üks mõjub nagu originaal, teine nagu mutatsioon. Niisiis on see protsess olnud igal juhul kirjeldatav impordina, aga seejuures justkui tahtlikult moonutatud impordina.

Olen kahjuks jõudnud seda ligi 500-leheküljelist kunstiajalooraamatut ainult siit-sealt pisteliselt lugeda. Kuid isegi põgusal sirvimisel hakkab paratamatult silma kaks aprioorset lähteprintsiipi: 1) kohalik kunstiajalugu põhineb peaasjalikult poliitilisel ajalool; 2) kohalik kunstiajalugu põhineb imporditud mõistetel, mida on üritatud sünkroniseerida ühelt poolt kohaliku poliitilise ajalooga ja teisalt arengutega teiselpool raudset eesriiet, kuhu eestlastel puudus ligipääs, ent kuhu olemuslikult kuuluvana ennast sellegipoolest on kollektiivselt tajutud. "Jäägem eestlasteks, kuid saagem ka eurooplasteks!" kõlas Gustav Suitsu 1905. aastal publitseeritud ja sestpeale lugematul hulgal eri kontekstides tsiteeritud üleskutse.

Nii ongi tänaseks formeerunud narratiiv sõjajärgsest eesti kunstist, mis hoolimata poliitilistest piirangutest suutis n-ö vaba maailmaga enam-vähem sünkroonselt või siis vaid veidi hilinenult ühte sammu käia, sumbumata kommunistliku partei käsuliinidesse. Etteantud muutujatena figureerivad selles valemis seega nii import kui ka ajaline mahajäämus (kui impordi paratamatu kaasnähe), mille aga lunastab natsionalistlik allumatus Nõukogude impeeriumi ideoloogilistele kutsungitele. Samuti on vaikimisi olulisel kohal autori n-ö originaalsus, mis väljendub selles, et import ei tohi tähendada lihtsalt (piraat)koopiat, vaid peab sisaldama kas tahtlikku või tahtmatut autoripoolset "ebaõnnestumist", n-ö tõlkeviga, tõlgendust, kõrvalekallet, mutatsiooni vms. Import oli, on ja jääb seega ühes väikeses piiririigis, nagu seda on Eesti, üsna delikaatseks mänguks: liiga hea koopia oleks hirmutav, nagu kloonide armee rünnak; seevastu liiga segane või hilinenud viide läheks jällegi lihtsalt kommunikatsiooniaktis kaduma.

Kui natuke üldistada, siis on selline mitmeharuline, ent tegelikult lihtne narratiiv – kui impordid metropolist, siis tagamõttega külale – elujõuline tegelikult tänaseni. Lugesin näiteks tänavu suvel ühte huvitavat ajalehearvustust Anu Vahtrast, noorest kunstnikust, kes on viimastel aastatel kogunud tuntust peamiselt kohaspetsiifiliste ehk siis kohakindlate installatsioonide žanris, ja kes oli nüüd kontseptuaalselt nihestanud Hobusepea ja Draakoni galerii harjumuspärast ruumimõju. Nimelt eksponeeris kunstnik neid ruume otsekui "tühjana", peaaegu puhta valge kuubi vaatamisrežiimis, kuigi nende prominentse Tallinna galeriiruumiga tuttav vaataja tabas kindlasti ära, et Hobusepea trepikäsipuu oli ajutiselt teisaldatud Draakoni galeriisse ja fragment Draakoni galerii laest kattis omakorda Hobusepea galeriisse tekkinud trepiauku. Arvustuse tekstis toodi kõigepealt välja asjaolu, et n-ö vabas läänes on küllaltki analoogseid metoodikaid mitu kümnendit varem juba rakendatud, kõige silmapaistvamalt näiteks Michael Asheri poolt. Hilinenud import? Ei, siiski mitte. Arvustaja lahendas probleemi elegantselt: noor kunstnik olla praeguse domineeriva kunstipoliitika kontekstis jätkuvalt radikaalne, kuna keelduvat taolise žestiga juurde produtseerimast messikõlbulikke "kunstikrunne", sisutühje "estetiseeritud jäätmeid".

Importimine on seega alati ühtlasi konteksti loomine ja mõnikord võivad sellest protsessist sündida uued kaastähendused, teinekord jälle mitte. Igatahes võib julgelt ennustada, et siinsete kunstnike verbaalsest relvaarsenalist ei kao veel niipea defensiivsed lausungid stiilis: "Jah, Berliinis/Londonis/New Yorgis tehti tõepoolest mõni aeg tagasi põhimõtteliselt sama asja, aga siin Eestis olin ikkagi mina esimene! Ja mul oli see asi tegelikult ikka teistmoodi lahendatud ka!"

 

IV

Üks nõukogude perioodil levinud sõna, mis impordiga seostub ja mille tähendust praegused 25-aastased eestlased ilmselt enam eriti hästi ei taju, on defitsiit. Defitsiidimajandus tähendas omakorda, et välismaiseid importkaupu tähtsustati tagantjärele vaadeldes lausa uskumatult kõrgelt. Lood välismaa teksadest või tossudest, mis maksid mustal turul üle ostja kuupalga, kuuluvad sovetliku folkloori kullafondi terves idablokis. Majanduslikud põhjused olid kahtlemata ühed määravamad koondprotsessis, mis viis lõpuks välja impeeriumi languseni. Kui Nõukogude Liidust oleks kujunenud midagi tänapäeva Hiina laadset, kus kommunism ja kapitalism näiliselt mingi kummalise sümbioosi moodustavad, käinuks eestlased 21. sajandil Warholi retrospektiividel Moskvas, aga mitte Tallinnas või Pärnus, selles võib olla kindel. (Ja ka näiteks käesolev kvartaliajakiri ilmuks võib-olla ainult venekeelsena, mitte rööpselt eesti- ja ingliskeelsena.)

Sellegipoolest ei ole impordi märksõna ka taasiseseisvunud Eesti kunstimaailmas kuhugi kadunud, kuigi see seostub ilmselt järjest vähem defitsiidi märksõnaga. Eesti Kunstimuuseumi 2006. aastal publikule avatud uues peahoones Kumus on kulukatel välisnäitustel oma kindel koht; ükski muuseum lihtsalt ei saaks ilma teatava impordiloogikata tõsiseltvõetavalt toimida. Sealjuures teab Kumu väga hästi, et tänapäeva muuseumimaastikul, mis on läbi teinud jumal-teab-mitu enesekaemuslikku postmodernismijärgset teoreetilist pööret, võib arvestatava publikumenuga eksponeerida mitte ainult modernistlikku kunstiklassikat (Joan Miró, 2008, 25 000 külastajat), vaid vabalt ka vanu moehilpe ja ajaloolisi kostüüme (Aleksandr Vassiljev, 2015, 44 000 külastajat) – vaatajaid koguneb ikka kümnete tuhandete kaupa, kui vaid bränd piisavalt kuulus on. Stiilipuhtad importnäitused ei kao seega kuhugi, nende jaoks on alati turgu.

Eestis on samuti otse loomulikult toimunud mitu näitust, kus särasid vabas maailmas ühel või teisel perioodil ilma teinud kunstnikud, keda tuli mingil hetkel n-ö tagasi koju importida. Näiteks eesti pagulasperes sündinud Kalev Mark Kostabi, kes – võib vist ülbelt välja öelda – ei oleks 1980. aastatel New Yorgis ilmselt üldse pildile pääsenud, kui enne teda poleks olnud Warholi. Või siis ema poolt eesti juurtega Raymond Pettibon, kes esmapilgul mõjub just nagu pungiajastu karmim ja poeetilisem versioon Roy Lichtensteinist. Või siis näiteks Ilon Wikland, kes sai Rootsis tuntuks Astrid Lindgreni raamatute illustreerijana. Või Edmund Valtman, senini ainuke eestlasest Pulitzeri auhinna võitja.

 

V

Alati ja igal pool on muidugi ka erandeid. Mõnikord võivad import ja selle antonüüm eksport olla omavahel niivõrd läbi põimunud, et raske on vahet teha, kumb kategooria oleks sobilikum.

Näiteks tuleval aastal esindab Eestit rahvusvaheliselt Veneetsia kunstibiennaalil Katja Novitskova, kes on Eestis sündinud noor kunstnik, kuid saanud nn postinterneti kunsti ühe säravama tähena tuntuks hoopis Berliini ja Amsterdami kunstiareenil ning esinenud hiljuti ka näiteks New Yorgi moodsa kunsti muuseumis (MoMA). Eesti riik osaleb Veneetsia biennaalil ametlikult 1997. aastast ja poleks liialdus teha kokkuvõte, et seni on Eesti paviljoni nähtud kui ühesuunalist kosmodroomilaadset platvormi siinmail karjääri teinud kunstnikele, kes võiks hea õnne korral teha oma biennaaliesinemise sõiduvees karjääri ka rahvusvahelisel tasandil. Kui aga nüüd peagi avatakse taas kord selle paviljoni uksed, "lansseerib" Eesti riik rahvusvahelisele kunstiareenile faktiliselt kunstniku, kel on rahvusvaheline karjäär biennaali avamispäevaks tegelikult juba olemas, ja esinemine Eesti paviljonis saab sellele ainult hoogu juurde anda. Olukorrana on see hoopis midagi uut ja huvitavat. Lisaks segab see korralikult mängukaarte harjumuspärasel ekspordi-impordi skaalal, sest Novitskova on kodumaal seni suhteliselt vähe esinenud, nii et tema Eesti paviljoni esinemist (loe: eksporti) võiks vabalt tõlgendada ka riigipoolse impordikatsena à la "Talendid koju!".

 

VI

Tegelikult on asi muidugi nii, et kui kunagi peaks mingi grupp kunstiajaloolasi hakkama ühte ligi 500-leheküljelisse raamatusse kirja panema järge "Eesti kunsti ajaloo" sarjale ja kirjutama 21. sajandi algusest, siis vaevalt üldse keegi impordi-ekspordi temaatikal liiga pikalt peatuks. Import ja eksport – see on vist mingisugune peamiselt piirivalvureid, tolliametnikke ja majandusanalüütikuid huvitav kitsas teema, eks?

Hetkel veel peaaegu et globaalselt avatud haridus- ja kunstituru olukorras on üldse kuidagi naljakas mõelda neist asjust niivõrd lineaarselt. Pigem meenub ühendatud anumate printsiip: rõhk on igal pool sama, aga eestlaste enesetunne asub lihtsalt "madalamal". Ei oska teisalt spekuleerida, kas ühel noorel kunstnikul oleks tänapäeval teoreetiliselt üldse võimalik saada kuulsaks kõigepealt Eestis ja seejärel ka rahvusvaheliselt, ja just sellises rangelt kronoloogilises järjekorras. Ometigi on see geopoliitiline determineeritus dikteerinud siinsete kunstnike karjääritrajektoore lausa põlvkondade kaupa. Ekspordiraskused on ühtlasi impordiraskused: Andy Warholi kunstist saaks vabalt valmistada ette loengu kordagi Eestit mainimata, aga 20. sajandi teise poole eesti kunstnikest ilma Warholi nimeta vaevalt head loengut kokku saaks. Ja kuidas läheb 21. sajandiga, seda peame alles nägema.

 

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

 

 

* "Siiski, mõned hõimud Läänemere kaldal tunnistasid kuningate võimu, loobumata samas inimeste õigustest." Edward Gibbon, "Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu" (1825). – Tlk.

< tagasi

Serverit teenindab EENet