Ära tee, tee!

Rebeka Põldsam (1/2016)

 

Tallinna Kunstihoone
25. XI 2015–10. I 2016
Kunstnikud: do it (HUO & ICI), LOOP, Konstanet, Anna Škodenko, Liina Pääsuke, Rafaël Rozendaal, Esther Mathis, Nicole Bachmann, Roland Roos, Jürg Lehni & Alex Rich, George Steinmann, Dora García, Cesare Pietroiusti, Tellervo Kalleinen & Oliver Kochta-Kalleinen, Aaloe-Ader-Flo-Soosalu, Alex Cecchetti, Quim Pujol, Olof Olsson, Cia Rinne, Hanne Lippard, Audrey Cottin.
Kuraator: Margit Säde-Lehni.


Mis on vaesuse hind? Kust tuleb enesetsensuur? Mis on stabiilsem kui vabakutseliste prekaarsus? Mis vahe on künismil ja mõrumaigulisel huumoril või mis saab siis, kui mõlemad kaovad? Mida teha, kui raha pole, aga on ideed, mis tahavad kasvõi enda rõõmuks elluviimist? Miks ei anta enam nõu, vaid elu käib juhendi järgi? Margit Säde kuraatorinäitus või isegi manifest "DOings&kNOTs" võttis kõik need küsimused läbi Eesti ühel kõige prestiižsemal näitusepinnal, Tallinna Kunstihoones.

"palun tee meile midagi
täiesti vaimustavat
raha meil pole"
Rafaël Rozendaal, haiku 074

Hans Ulrich Obrist (HUO) on kõige kuulsam, edukam, tunnustatum, Serpentine'i galeriis kõrgemat palka teeniv (umbes 13 000 eurot kuus), rohkem reisiv, müütilisem ja tegusam nüüdisaegse kunsti kuraator kogu maal.¹ Kõik tema nimega seostuvad ülivõrded on loomemajandusliku kunstimaailma ideaalid ja unelmad, mille poole pürgida. "Do It!" on üks paljudest Obristi algatustest, mille abil jõudsid lääne mõistes nüüdisaegse kunsti tipud võimalikult kiiresti ja soodsalt võimalikult erinevatesse maailma paikadesse. Nii eksponeeriti ka Tallinnas 1997. aastal Felix Gonzalez-Torrese ja paljude teiste tippude teoseid, kelle teoste juhendid saadeti kirja teel või faksiga Anu Liivakule (1953–2016), Tallinna Kunstihoone tollasele juhatajale.

23 aastat pärast esimest "Do It!" näitust on olemas internet, odavlennud, purunenud lootused kapitalistliku maailmakorra progressi suhtes, paaniline edukultus ja individualismi üksildusest tulenev depressiooniepideemia, nagu Franco "Bifo" Berardi seda nimetab.² Kõik tööd professionaliseeruvad (näiteks tunnustas üks sugulane matustel hauakaevaja professionaalsust, mis seisnes augu sirgetes äärtes) ja igaühe kohustus on tingimata võimalikult head nägu teha. Kelle tööleping ei keelaks tööandja head mainet kahjustada? Üldjoontes pole sõnastatud, kust läheb avaliku kritiseerimise lubamise ja lubamatu sarjamise piir, sest tööandja on töövõtjast tänapäeval rohkem hinnas ja tema au tuleb kaitsta. Eesti kunstnike raha tuleb peamiselt hasartmänguritelt, alkoholi- ja tubakatarbijatelt ehk, üldistatult, rahvalt.

 

 

Rafaël Rozendaal
RR haiku 111
2015
wall painting, vinyl, 300×200 cm
Exhibition view at Tallinn Art Hall
Photo by Anu Vahtra
Courtesy of the artist

 

 

 

Kutse allumatusele

Mitmete näituste avakõnedes öeldakse, et näituse tegemine oli väga raske, võttis palju aega ja raha üldse polnud. Nii ongi installatsiooni näitusetiimid, kuraatorid ja kunstnikud näituste avamistel pahatihti siniste silmaalustega, näost hallid ja magamatusest sõnaahtrad. Kunstnikud ja kuraatorid mõtlevad avatundidel südamevärinal, kas nende teosed ikka on õnnestunud ja kas need meeldivad vaatajatele, kes avamistel enamjaolt on veel üsna segaduses ega oska midagi mõelda. Tegijaid painab näituse lõpuni kimbatus, miks ei osatud oma asja siiski paremini teha, isegi kui üldjoontes võis rahule jääda.

Margit Säde kuraatorinäitus algas instruktsiooniga: varastada raamat. Milline riuklik käsk kümne käsu, kokkuleppelise alfa ja oomega vastu! Kui vedas, nähti "varast" või hakkas juhuslikult plaksutav külastajaterühm vaataja saavutuse üle isegi plaksutama, aga vastutusele näitusel "varast" ei võetud. Indiviidikeskses maailmas on nõuannete aeg möödas, antakse vaid õpetusi, kuidas ühes või teises situatsioonis käituda. Säde näitusele valitud juhendid endale ja teistele käskisid aja maha võtta, teha mitte midagi, olla kas tegevusetult üksi iseendaga või lobiseda sõpradega, panustada kogukonda. Nii saigi joonistusest linnulaul ja laest voolasid lõnga mööda soolaskulptuurid, vaibast tehti muusikat ja aukudest prinditud nn tühjad sõnad muutusid ühendavaks viiteks, nagu vastupanuliikumise isamaaluule nõukogude ajal. Eriti täis said tühjad sõnad siis, kui nende taustal esines Olof Olsson oma kolmetunnise monoetendusega sellest, kuidas kord murdus tema süda ning südamedaami mõlemad teised kallimad olid rahabossid Steve Jobs ja Bill Gates, mis käis vaese kunstniku au pihta veel rohkem kui vastuarmastuse puudumine iseenesest.³

 

Luhtumise võimatus

Näitusel oli üsna tihe ja läbimõeldud publikuprogramm, mida tabasid aga kroonilised luhtumised. Joogasse ei tulnud eriti palju inimesi, meditatiivsete sessioonide ajaks läks soojapuhur katki, nii et kuulamise või jälgimise asemel tuli võidelda külmaga, ning kokku kutsutud kaebekoori tuli vaid paar üksikut liiget. See kõik andis tunnistust kogukondliku kultuuri piiratusest ning näitusasutuse piiratud ressurssidest kunstitegemiseks vajalike töötingimuste tagamisel. Kõige põnevam luhtumine oli Tellervo Kalleineni ja Oliver Kochta instruktsioonidel põhinev "Kaebekoor"⁴, kus loodi küll üks lauluke, aga koori kokku ei tulnud ning kaebused olid pigem naljad ilma üle kui sisulised kurtmised või poliitilise kaaluga väljaütlemised. Teisalt oli laulus põhjapanevaid ridu: "Raha ei ole / kõik on mõttetu / kunst on mõttetu" – milles peitub ilmselt ka enesetsensuuri saladus.

Võttes mõõdupuuks valitsuse poliitikud, on enesetsensuur segatuna teadmatusega väga levinud. Tipp-poliitikud teenivad küll hästi, aga töötavad miinimumprogrammide elluviimise nimel piiratud rahaliste ressurssidega ning nende maailmavaade pole neile endilegi selge, sest võhm läheb mõtlemise asemel kohal püsimisele. Kunstivaldkond on struktuurselt alarahastatud ja loomemajandusmudelitega poliitikute mõnitada. Terves valdkonnas pole ühtegi ametit, kus võiks teenida riigikogu liikme palka, valdav enamus kunstiasutustest on alarahastatud, kunstnikud ei saa näitusel esinemise eest kas üldse tasu või jääb see tavaliselt vahemikku 50–300 eurot. Rahakraan voolab nõrga survega edasi – mille nimel pingutatakse kõigest väest, sest kunstnikud tahavad kunsti teha, kriitikud kirjutada jne. Aga isegi emotsionaalse väljaütlemisega rumalaks jäämisega riskida ei saa, sest võib-olla solvub isiklikult keegi, kes on endast kõik teinud, ega või ka tunnistada, et alati ei tule välja, isegi edukatel mitte.

Siin on abiks Pierre Bourdieu sõnastatud sambad: finantsiline, sotsiaalne, sümboolne ja kultuuriline kapital, mille abil analüüsida kultuurimajandust.⁵ Kui kunstitöötajal on vaid ideed ja oskused (kultuuriline kapital), aga raha (finantsiline kapital) ei ole ning erilist kohta avalikkuses (sümboolne kapital) juba ajalooliselt pole, samuti ka tutvuste võrgustikku (sotsiaalne kapital), mis aitaks edukalt töötada, siis on vaid normaalne trotsida vanu mudeleid ja välja mõelda uued. Masendusest, rahapuuduse väsimusest (igakuised korruptsiooniskandaalid riigifirmadega muudavad konteksti veel eriti küüniliseks) on kunstimaailmas üleilmselt tekkinud kogukonnaprojektide buum. Tõsi, Eestis buumist veel rääkida ei saa. Järjest vähem kunstnikke leiavad mõtet teha kalleid, üliprofessionaalseid näituseid suurtes galeriides ja muuseumides, kui nad ise saavad selle eest vähem raha kui näituse ülespanijad, graafilised disainerid, kuraatorid või kindlustusfirmad. Isegi müügilt edukad kunstnikud ei jaksa kauem kui viis aastat järjest oma ateljeesid kütta.

Selle asemel grupeeruvad kunstnikud soodsatel pindadel, kus ateljee võib olla ka näitusepind ning anonüümse nn laia publiku kõnetamise asemel saab oma publiku ise valida, olgu selleks siis mingisugune internetikogukond, geograafiline kogukond või teatud osa kunstnikkonnast. Kogukonnaprojektides muutub kunstitegemine isiklikumaks ja vahetumaks ning seeläbi püsivad kaalukausid inimmõõdulised. Teisisõnu, eksponeerides teoseid oma kogukonnale, saadakse enamjaolt vahetut tagasisidet. Tagasiside aga on tegijale endale oluline väärtus, mis aitab ühtlasi edasi mõelda ja areneda. Tavalistel galeriipindadel eksponeeritud näitused ei pruugi ühtegi arvustustki pälvida, kuigi kunstniku sümboolne kapital koos näitusepinna omaga lihtsalt inertsist mõnevõrra kasvab. Kunsti puhul jääb raha kultuurilise väärtuse kõrval enamjaolt siiski marginaalseks väärtuseks.

Margit Säde tõi galeriisse peamiselt online'is vaadeldava projektiruumi Konstanet⁶, mis on sisuliselt kuueruutmeetrine valgete seintega kapp, ning Nancy Nakamura Ideederiiuli asemel tuli teise kappi õppima ja kohal viibima kunstnik Liina Pääsuke, kelle teos ehk ema vestlus noore kunstnikuga ilmus näituse kataloogis. Eesti nüüdiskunsti üks tuntumaid autoportreesid on Mark Raidpere vestlus emaga videos "Shifting Focus" (Nihkuv fookus, 2005), kus kunstnik on närvivapustuse äärel. Pääsuke jätkab kümme aastat hiljem sealt, kus Raidpere pooleli jäi. Pääsukest ei vaeva niivõrd enda võimetes kahtlemine, kuivõrd neoliberaalne nõue turul püsimiseks pidevalt toota ning selgus, et pildil ei valitse üldjoontes parimad ja omanäolisemad, vaid need, kes kõige usinamalt meeldida püüavad. Sellega Tallinna instruktsioonid lõppesid ja kõik muutus korraga kestus-performance'iks ja skulptuuriks, mis endalt küsib: mis on selle kõige mõte? mida ma saaks teha paremini? mis on mulle kõige tähtsam?

 

Rebeka Põldsam on kunstiteadlane ja -kriitik, töötab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses.

 

 

¹ D. T. Max, The Art of Conversation. The Curator Who Talked His Way to the Top. – The New Yorker 8. XII 2014.

² Franco "Bifo" Berardi, Public Lecture at Simon Fraser University 14. IX 2013. (https://www.youtube.com/watch?v=wcBryd29vP4).

³ Olof Olsson, Driving the Blues Away, 2012–… (http://www.olof.cc).

⁴ Instructions for Complaints Choir Worldwide: http://www.complaintschoir.org.

⁵ Vt Pierre Bourdieu, Praktilised põhjused. Teoteooriast. Tallinn: Tänapäev, 2003.

⁶ Vt http://konstanet.com.

< tagasi