est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Arhitektuurifoto väikese poisiga

Ingrid Ruudi (4/2014)

Ingrid Ruudi vaatleb Tõnis Saadoja näituseprojekti Narvas kui mälust ja nostalgiast keeldumise žesti.


19. IX–19. X 2014
John Carri villa (Joala 18, Narva)
Korraldaja: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus.


"mõttelised räbalad joonistamata kaardi äärtel. ma jooksen nendel servadel. nagu loom. nagu lahingumasin, mis on kaotanud oma sihtmärgid. rongide sabas, ülekuumenemisest puruneva kuu all. naftavagunite lõhn, kollane liiv, millest ei kasva välja midagi. puude siluetisähvatused ajus. linnade katkevad servad, mille alt libiseb alalõpmata välja füüsilise tartu äärevari, pleekinud ja põletusjälgedega. ma jooksen ega peatu. ma ei peatu kunagi. ma tahan püsida liikumises ja selle seest algavas poolteadvusetuses."1

*

Sirvisin hiljuti uuesti kaks aastat tagasi välja antud tekstikogumikku "Mitte-Tartu" (Topofon, 2012), kus hulk eriilmelisi tekste püüdis kaardistada Tartu äärealade psühhogeograafiat. Või, mitmeski mõttes, ka üldisemalt urbaansuse äärealade kogemust, kus nii ruumi kui ka linnalise subjekti selgepiiriline identiteet liikvele ja hajuma läheb. See andreas w tekst ruumi tajumisest läbi kestvusjooksu, läbi masinlikkuseni piire kompava kehakogemuse, tekitas järsku ootamatu resonantsi Tõnis Saadoja maaliseeriaga "Arhitektuurifoto väikese poisiga – õlimaalid lõuendil" (2014). Vaatasin hulluksajavalt väikeste eristustega halltoone maalitud plekkangaari seinal ja asfaldil ning mõtlesin, kas neid maalida võiks olla sama tunne, sama taotlus – nüristada oma keha kui tööriist piirini, millest edasi masinlikkus on vabastav: "keha jooksis. nagu masin, nagu metronoom. [---] teadvus liikus masina kohal."2 Või on see vaid juhuslik kokkukõla minu peas?

Pealtnäha on ju tegemist päris vastandlike teostega. Saadoja maalidel ei ole mingit liikumist, loomastunud jooksust rääkimata, need on äärmiselt staatilised, tardunud. Teadlik aegluse manifesteerimine on olnud varemgi tema viis oma positsiooni, tugevat omaruumi kindlustada. Siiski, selles aegluses, lõpuni kontrollitud staatikas ei ole midagi leebet ega voolavat. See on taltsutatud intensiivsus, mingit sorti maskuliinne ja isegi raevukas melanhoolia. Saadoja poiss istub tänavaserval sama jonnakusega, nagu andreas w jookseb.

Ühine on ka nende asupaik – anonüümne eikellegimaa linnaäärtel, juhuslik, tuim ja osavõtmatu. Mida on kunstis veel võimalik öelda selle banaalse, geneerilise ruumikogemuse kohta, milleks isegi äraleierdatud mittekoha mõistet enam kasutada ei taha? Samas, kas rääkides kaasaegse linnaruumi ja subjekti suhetest, saab rääkida veendunult millestki muust? Kas saab kujutleda võimalust ehitada üles subjektsus sellest väljaspool, sellest sõltumata? "kes kontrollib minu pead? see imaginaarne linn, tema kontrollibki. [---] ma olen sellel võrgustikul laiali laotunud, fragmentaarne signaaliparv, lõpmatu tagasipöördumine süvenevate ja mattuvate kihtide vahele."3

Siis on üks võimalus Saadoja maaliseeriat vaadelda ühtaegu kui uurimust subjekti konstrueeritusest läbi ruumiliste kihtide ja samas ka kui vastuhakku sellele, keeldumist ruumil end määratleda lasta. Kas ma olen oma läbielatud ruumiliste fragmentide summa? Näitusega kaasnev trükis varustab vaataja paljude, isegi liiga paljude niidiotstega. Kas lapsepõlve teema on paratamatult otsetee nostalgilisse mode'i? Maalid ise seda pigem väldivad. Kui selgelt 2000. aastate keskkonna taustal räägitakse 1980. aastate ruumist, siis osutab see esitatud ruumi fiktiivsusele ja sedakaudu mäletamise ja mälukujundite fiktiivsusele. Uks kaheksakümnendate ruumi on suletud mitte seetõttu, et ruumilised muutused ise oleks sedavõrd suured – kuigi ka see on tõsi, nagu pildid tunnistavad –, vaid sellane sotsiaalne aegruum – nende ruumide kasutamise viisid, kombed, harjumused ja reeglid – on asendunud põhimõtteliselt teistsugustega.

Samamoodi polaroid, mis kõigist analoogpildistamise viisidest kõige enam näitab inimesele pildistamise, kujutise tekke maagiat: kuidas kujutis olematusest tasakesi esile tulema hakkab, piirjooned selginevad, algul ebamäärased värvid konkretiseeruvad, siis tuleb seda veel ettevaatlikult servast hoida ja puhuda tuult või lehvitada lootuses seda imeprotsessi kiirendada. Nostalgiline, jah? Kaheksakümnendad? Tegelikult ju mitte, kellel siin Eestis sel ajal ikka polaroidkaamerat nii väga oli. Oli Smena, Kiev ja eriti ägedatel kujudel võib-olla Horisont. Pigem on see õpitud, refleksina omandatud teadmine polaroidiesteetika ja minevikunostalgia seosest.

 

Saadoja

Tõnis Saadoja
Arhitektuurifoto väikese poisiga V
õli lõuendil, 254 x 200 cm
2014
John Carri villa näitusevaade,
foto autor Maarin Mürk
Kõik õigused kunstnikul

 

Nostalgia, mida me tahaksime, et meil oleks? Pigem tänapäeva atemporaalne (ja ka alokaalne) retrokultuur. Võib-olla ongi siis Saadoja missiooniks lahti saada kohtade ülemäärasest tähendustamisest, kohaajalugude kihtidest, küsimus selle järele, kas mingit laadi lugudest vahendamata otsesuhe oleks ka mõeldav. Mäletamisprotsessi uurides objektiveerib ta ka iseennast – kas mälestustes ja emotsioonides on midagi enamat kui keemilised ja neurobioloogilised protsessid? Aga mingi viga, mingi ennustamatus jääb siiski alles ja tabamatuks. Teadvus liigub ikkagi masina kohal. Viieaastase järgmist sammu ei ole võimalik ette arvata.

*

Seekord on omaette tegelane ka aegruum, milles neid maale kohtame – see on mängitud välja sama kaalukana nagu teosed ise. Narva tööstuslik süda, nii Teine kui siinmail ruumina üldse olla saab. Kunstimaailma seisukohalt veelgi lootusetum pommiauk, ja sellisena vastupandamatult ahvatlev. Enesekindel valik nõuda vaatamiselt teoste loomisega samaväärset – muidugi kaugeltki mitte samaväärset, selles võrdluses pigem vähimat võimalikku – pingutust, pühendada sellele kogemusele päev, keelduda tavalisest läbijooksurežiimist galeriides. Muidugi ei puudu selles ka reklaamiteadlik loogika sündmust erilise koha kaudu suureks mängida.

Igatahes seab eksponeerimisruumi valik maalid julgelt päris intensiivsesse vastandusse. Ühelt poolt Kreenholmi Manufaktuuri direktor Carri villa enda mastaapse ja mitmeplaanilise kohaajaloo, teisalt kogu ettevõtmise tänapäevase kultuuripoliitilise žesti ambitsioonikuse suhtes. Töösturivilla ruumide suhtes teevad maalid sedasama objektiveerimise- ja kainestamisetööd: ühtaegu tulevad teravalt esile eri aegade ruumilised muutused, ideaalid ja reaalsused, kuid samas blokeerivad maalid kohe esile kerkima kippuva ajaloolistava-nostalgilise hoiaku, võimaldavad suhestuda nende ruumidega hoopis banaalsemal režiimil.

Teisalt on see tähenduskihtide kergendamine mõistagi ka Kreenholmi arendamise huvides ehk kunst gentrifitseerimise teenistuses. Vastastikku kasulikust diilist saab seekord aru ka arendaja, kes näituse puhul varmalt villa estetiseerimisse investeeris. Ajaloolise interjööri elegantse lohakusega krohvist ja värvikihtidest väljapuhastamine on saanud standardiks, mis praeguseks juba peaaegu sama neutraalsuse ja "neutraalsuse" astmega kui valge kuubi valged seinad – nii ei olnud duell ruumiga maalidele siiski kontimurdev ning kogu tõstatuv poleemika erinevaid subjekte produtseerivatest ruumidest leidis aset igas mõttes maitsekas setting'us.


1 andreas w. blade runner: jooksja mõõgateral. – Sven Vabar (koost.), Mitte-Tartu. Tartu: Topofon, 2012, lk 289.

2 Ibid, lk 292.

3 Ibid, lk 296.

 

Ingrid Ruudi on arhitektuuriajaloolane ja ­kriitik, töötab Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse instituudis.

 

Tsitaadinurk:

"Hoian kirjutamise ajal oma töölaual Narvast Saadoja näituselt soetatud postkaarti maaliga "Arhitektuurifoto väikese poisiga II", postkaarti, mis on mõõtmetelt enam-vähem sama suur kui polaroidid, mis on olnud kunstnikule maalimise lähtealuseks. [---] On tõsi, et postkaardil on kujutatud hüperrealistlikku maali, teepervel kükitava poisikesega. Ja kuigi see on kujutatud ülima reaalsusega, pole see ometi päris nii. Pildi ülaosas on Saadoja maalinud üles ka polaroidi ilmutumisprotsessis tekkinud vea, mis lõikub pildi sügavusillusiooni. See mäng, mis kodeerib maali üheselt pildiks pildist, toob ebasaadojalikult afektiivsesse vaatamisrežiimi tagasi külma ja kalkuleeriva analüütikupilgu, reetes oma fotograafilise lähtealuse. See, mida Saadoja siin uurib, on meie tegelikkusetaju vahefiltrid."

Hanno Soans, Kohtumine mittekohas. – Sirp 10. X 2014.

 

"Just nimelt Instagram oli esimene mõte, mis hüppas mulle pähe, kui nägin esimest korda Tõnis Saadoja suuremõõtmelisi fotorealistlikke õlimaale polaroidfotodest. Ei teagi, kas peaksin sellise labase seose pärast häbenema või mitte, kuid tõepoolest – mul pole kunagi endal polaroidkaamerat olnud. Minu jaoks seostub see hipsterite pidude, mitte lapsepõlve tähtpäevadega. Mina ei mäleta 1980. aastaid, ei mäleta gaseeritud vee automaate ega isegi viilutamata saia. Ometi meeldis mulle väga Tõnis Saadoja näitus ning, nagu heale kunstile kohane, tundus mulle, nagu räägiksid need maalid just nimelt minuga."

Kaarin Kivirähk, Instagramid lõuendil. – Eesti Ekspress 15. X 2014.

< tagasi

Serverit teenindab EENet