est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Ballaad neist, kes ei soovi: kolm tõlgendust

Francisco Martinez (1/2022)

Francisco Martínez arvustab Edith Karlsoni isiknäitust "Süütuse tagasitulek".

 


30. X 2021–12. XII 2021
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM)
Kuraator: Eero Epner


Liturgia

Sõna "religioon" pärineb ladina sõnast religatio, mis viitab enese kokkutõmbamisele. Hiljem omandas religiooni jumala kummardamise tähenduse. Näitusel "Süütuse tagasitulek" pole aga päris selge, millise jumaliku olendiga tegu – näitus on just kui labürint ilma minotauruseta, liturgiline assamblaaž moondunud jumalustest.

See sarnaneb rohkem Dante "Jumaliku komöödiaga" (1308–1321), kus iga korrus esindab vastavalt "Põrgut" (pime ja kuum), "Purgatooriumit" (banaalne ja täis igapäevaohte) ja "Paradiisi" (lääged üle võlli simulaakrumid). Toscana poeedi allegooriline teos jutustab meie hinge teekonnast Jumala poole, mis on täis karistusi, tasusid ja pattude tunnistamist.

Tulen näitust teist korda vaatama ja märkan detaile, mis varem kahe silma vahel jäid, näiteks ülemise korruse pimedas ruumis rippuvat inglit. Käin kahe välistudengi (kunstiajaloolase?) sabas ja kuulen, kuidas nad näitust kommenteerivad.

Näiteks panevad nad tähele orgaaniliste materjalide, karusnahkade, kunstiobjektide, religioossete sümbolite ja banaalse mööbli "naljakat" kõrvutamist. "Inetu kraam, mis on hoolikalt paigutatud, nagu omandaks see juhuslikult mingi mõtte." Liigun nende järel alumisele korrusele, kus nad veidi veel ringi jalutavad, rääkides näitusest kui "katastroofide allegooriast", mis loob pühaduse ja ohverduse paatost.

Ühtäkki kuulen ootamatult omaenda nime – "Francisco" – ja pööran ümber, arvates, et mu jälitamistegevust on tähele pandud... aga ei, nad lõpetavad lause, lisades "...de Goya". Nende arvates pidi Edith Karlson saama inspiratsiooni Francisco de Goya meeleheite esteetikast, eriti tema "Mustadest maalidest" ("Koer", "Saturn õgimas oma poega", "Duell kaigastega", "Nõiasabat", 1819–1823) ja sari "Sõjakoledused" (1810–1820), kus lootuse kaotanud inimesed käituvad nagu metsalised, uskudes, et midagi pole enam teha ("Y no hay remedio").

Need minu sattumuslikud giidid räägivad ka Kader Attia teostest, mis kujutavad vigastatud inimesi. Attia püüab eri meediumite kaudu sümboolselt parandada Esimese maailmasõja sõdurite moonutatud nägusid, kõrvutades neid antiikskulptuuride sarnaselt deformeerunud figuuridega.

Kui neiud näituselt lahkuvad, võtan kolmandal korrusel (Paradiis) istet, et kuuldu kirja panna. Enya lõputu loo saatel jõuan arusaamisele, et see näitus on täpselt piiri peal, pannes sind peaaegu naerma või nutma.

Edith Karlson teab seda.

 

Persona

Saan oma kohtingukaaslasega kokku Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM). "Süütuse tagasitulek?" pakub ta.

"Lapsed õpivad mängides ja täiskasvanud mängivad kunsti luues. Mulle tundub, et kunst aitab meil säilitada võime üllatada ja üllatuda, mida me kipume vananedes kaotama – seepärast on vaja aeg-ajalt süütuse juurde tagasi tulla," vastan.

Nagu jutustab Witold Gombrowicz oma meistriteoses "Ferdydurke" (1937), tähendab vananemine lapsepõlves avastatu unustamist – sotsiaalsete maskide ehitamist, täiskasvanute rituaalide taastootmist, traditsioonide järgimist, võõrandumist, patroneerimise talumist. Seega edeneme ainult kogenematuses.

Minu kaaslase arvates aga on näitus eleegia, mis kujutab maailma muutumist aina vähem käegakatsutavaks ja üha kummituslikumaks. Ta lisab, et digitaalsus on välja tõrjunud paljud rituaalid, mis andsid elule stabiilsust.

Mm-hmm... Ma räägin seepeale Ingmar Bergmani "Personast" (1966) ja maskidest, mis varjavad meie isiksust ja hoiavad maailma eemal, seejärel Fernando Pessoa heteronüümidest ja lõpuks Claude Lévi-Straussist, kes pakkus välja, et rituaalid on masinad lineaarse aja mahasurumiseks – transtsendentaalsete kogemuste võimaldamiseks muidu korduvas tsüklilises ajas.

Mu eelarvamustevaba kaaslane ütleb, et ma ei peaks siiski nii intellektuaalne olema (see on mask nagu iga teinegi). "Räägime hoopis sellest, mida me tahame oma ülejäänud eluga teha või mitte teha." Niisiis, läheme tagasi sisse, näituse teisele korrusele, kambrisse, mis näeb välja nagu hotellituba Narvas. Teki all liigub midagi, mis paneb külastajad tundma, nagu kogu põrand väriseks.

See näitus sobib kohtinguteks hästi. Edith Karlson teab seda.

 

 

 

Installatsiooni
detailvaade EKKM-is
Foto autor Paul Kuimet

 

 

 

 

Fantasmagooria

Kolmandat korda näitust külastades kohtun kolleegiga. Punapäise abielunaisest disaineriga, kui täpsem olla. Ta üritab puhastada põrandat, mille ta saabastega mustaks tegi, sest väljas oli veidi vihmane. Ütlen talle, et ärgu muretsegu, sest siin-seal olev mustus on ka osa näitusest. Ta küsib, mida ma näitusest arvan, ja vastan, et see meenutab mulle eelajaloolist koopakunsti, tekitades tunde, et tahaks jahile minna.

"Aga siin on midagi ambivalentsemat, mingi võõrandumine...," märgib ta, samal ajal oma põlve pimedusse tõstes. Tekib déjà vu tunne. Vaatan paremale ja vasakule, kartes, et iga hetk võib maskiball alata, samal ajal kui hakkab kõlama Chris Isaaki "Baby Did a Bad Bad Thing" (1995). Kolm, kaks, üks... ja avaneb saladuslik ruum, kabalistlik tseremoonia.

Arthur Schnitzler avaldas 1926. aastal raamatu "Unenäonovell" ning Stanley Kubrick tegi sellest 1999. aastal filmi "Silmad pärani kinni". Schnitzler jutustab loo Viini arstist Fridolinist, keda hakkab piinama avastus, et tema naine elab perversset maskeeritud elu täis iha ja truudusetust, ning kes mõistab, et tema arusaam korrast ja turvalisusest oli illusioon või lausa vale. (Kubricku filmis kehastab näitleja Tom Cruise Manhattanil tegutsevat arsti ja Nicole Kidman tema naist, kes satuvad fatalistlikule unenäolisele rännakule misogüünse dekadentsi maailma.)

Näitusel väljapandud terrakotaskulptuurid, tellistest sammastele asetatud küünlad, puidust Kristus, alabasterneitsi ja valged langenud lehed loovad samamoodi performatiivse, peaaegu karnevaliliku maailma. Ka loomakujutised mängivad olulist rolli unenäolise atmosfääri loomisel, mis on täis maskeeringuid (puudu oli veel ainult ükssarvik), kutsudes meid paljastama oma allasurutud fantaasiaid.

"Süütuse tagasitulek" on teesklusmäng. Me ei tea päris kindlalt, kuhu astuda, kuhu vaadata, mis on tõeline ja mis kujutatud, nagu fantasmagoorias. Siin-seal tunneb külastaja end just kui laval, nagu oleks ta ise esineja peenelt läbimõeldud totaalsel näitusel. Sama tunne tekkis mul Tartu Kunstimuuseumis Jevgeni Zolotko ja Eero Epneri näitusel "Vaikiv" (2020), mis käsitles vaikuse jälgi mäluobjektides.

Silmad pärani lahti. Me elame unenägude tormises meres, põigates vaid põgusateks hetkedeks reaalsusesse. Edith Karlson teab seda. Eero Epner samuti.

 

Francisco Martínez on antropoloog, kes uurib materiaalset kultuuri etnograafiliste eksperimentide kaudu. Ta on kureerinud näitusi ning avaldanud kaks monograafiat: "Remains of the Soviet Past in Estonia" (2018) ja "Ethnographic Experiments with Artists, Designers and Boundary Objects" (2021).

< tagasi

Serverit teenindab EENet