est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Dan Perjovschi: “skandaalide tekitamine pole minu stiil”

Ave Randviir (3-4/2009)

Eesti Kunstiakadeemias toimunud joonistamismaratoni väisanud kriitilise silmaga Rumeenia kunstnikku Dan Perjovschi, kes on ühendanud joonistamise performance’i ja installatsiooniga, intervjueerib Ave Randviir

 

Su Eesti Kunstiakadeemias peetud loengu põhjal Rumeenia 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse kunstielust saab tõmmata palju paralleele samal ajal Eestis toimunuga. Sinu loengust ja loomingust lähtudes: Eestis oli poliitilise-sotsiaalkriitilise karikatuuri n-ö kuldaeg viimati 1970. aastatel ajutise tsensuuri lõdvenemise tingimustes ning siis 1980. aastate teisel poolel, perestroika tuulepuhangutes, kus kunstnikud kogesid senisest suuremat väljendusvabadust, millest Sinagi just rääkisid. Tollal sündisid siin tänaseks ikooni staatuse omandanud karikatuurid. Kuid nimetatud perioodi lõppedes langes karikatuuri žanr – suures osas majanduslikel põhjustel – täielikku varjusurma ning nüüd paistab, et ka nooremad kunstnike põlvkonnad pole väga huvitatud sotsiaal-poliitiliste kommentaaride vahendamisest joonistuste, karikatuuri või koomiksi formaadis. Milline on olukord Rumeenias? Millised on Rumeenia poliitilise karikatuuri traditsioonid ja kas Sa kuulud enda arvates mõnda sealsesse traditsiooni?

Kuna me ei kuulunud NSVL-i, siis meil perestroikat polnud. Rumeenia meedias ilmus küll karikatuure, kuid need polnud poliitilised – üldiselt puudutati neis turvalisi teemasid. Koomiksitraditsioon puudus meil sootuks. Nüüd on teine lugu: on tõesti tekkinud noored, kes tegelevad koomiksiga – kuid mina ei kuulu ühtegi traditsiooni. Ma tulen eikusagilt. Eksisteerib üks ühenduslüli minu ja mineviku vahel, kuid ma polnud sellest pikka aega teadlik – on üks tuntud Rumeenia karikaturist-joonistaja Saul Steinberg, kes elas aastaid New Yorgis ja töötas ajakirjale The New Yorker. Ma polnud temast kunagi kuulnud, aga kui ma ta avastasin, leidsin, et tema joonistuste stiil – ülim lihtsustamine – sarnaneb minu mõtteviisiga. 

 

Inimesed, kes teevad pressi jaoks karikatuure, mõtlevad alati, et kunst asub neist mõnevõrra kõrgemal, nii püüavad nad oma tööga paralleelselt tegeleda ka proksskulptuuri või maalikunstiga. Mina pole kunagi nii teinud. Joonistamine on minu väljendusviis. 

Sinu küsimuse juurde tagasi tulles – see on huvitav, mida sa ütlesid, et suletud ühiskonnas oli inimestel suurem väljendusvajadus. Noortel pole enam vaja teha asju, mida tegid tollased karikaturistid: nad väljendavad oma seisukohti tänavatel šabloonide jm-ga, teevad grafitit – see on nende karikatuur. Nad ei vaja enam ajalehti. See võib olla põhjus, miks karikatuuri žanri enam nii palju ei kohta: noored on leidnud teised tehnikad ja väljendusviisid. Samuti on praegune ühiskond keerulisem – sa ei näe enam konkreetseid piire, mille ületamise nimel võidelda, mida purustada. Piire pole. Näiliselt.

Dan Perjovchi Eesti Kunstiakadeemia ees, 2009 Foto: Paul Kuimet

Mainisid noori kunstnikke, kes oma visuaalsed sõnumid on viinud tänavatele. Sina seda ei tee, vaid joonistad alati institutsioonide – muuseumide, koolide jne – seinte vahel (seintele). Miks? Ometi ju mitte selleks, et näidata oma kuuluvust eespool mainitud “kõrge kunsti” kildkonda?

Ei. Kui ma hakkasin kunstiga tegelema, polnud mu ümber veel toimivat kunstiturgu – polnud galeriisid. Kui institutsioonid mu üles korjasid, sattusid mu tööd enne muuseumidesse ja alles siis galeriidesse. Ma ei pea olema tänaval, sest ma arvan, et kuigi minu looming näeb välja nagu grafiti, ei ole see seda. Mu pildid tekitavad parema kontrasti ja väljendavad suuremat vabadust, kui nad jäävad muuseumisse. Mulle meeldib, et mu ümber on kontseptuaalne raamistik, mida nii ajaleht kui ka muuseum endast kujutavad. Pealegi on muuseumid meie päevil väga ligipääsetavad, nad pole vaid rikastele – kui inimesed tahavad sinna minna, nad lähevad. Kui nad ei taha – ma ei soovigi olla nii kergesti ligipääsetav. Kui ma esinesin rühmanäitusel Varssavis, käis sealt läbi võib-olla paar-kolm tuhat inimest; pärast näitust avaldasin ma 8-leheküljelise vahelehe Gazeta Wyborcza Gags, mis on Poola suurim päevaleht – seal nägi mu töid mitusada tuhat inimest. Mulle sellest piisab ja see on ka üks põhjus, miks ma joonistan ajalehtedele.

Ma ei lähe tänavatele ka põhjusel, et minu meelest on avalik ruum väga komplitseeritud. Ma ei taha endale sellist vastutust võtta. Kes ma selline olen, et hakkan sinna oma sõnumitega ronima? Muuseumis saan ma seda teha, sest inimestel on valikuvõimalus: nad kas lähevad sinna või mitte. Linnapildis pole neil valikut, kas vaadata või mitte. 

Ja veel – aktiivselt tänavatel tegutsevad inimesed peaksid teoorias olema seal sellepärast, et nad vihkavad süsteemi. Mina ei vihka süsteemi, ma olen selle osa. Ma tahan süsteemi ära kasutada. Ma kasutan seda selleks, et hoida diskussiooni teatud tasandil avatuna, et panna inimesi mõtlema – mitte esteetikast, vaid ideedest, kontseptsioonidest, sellest, mis kunst üldse on.

 

Aga mind huvitab see, mis tänavatel toimub. Mulle meeldib grafiti. See võib väljendada meie linnastunud elu fantastilisel moel. See lummab mind, kuid ma ei kuulu sellesse maailma.

 

Ütlesid, et Sinu töö edasiviivaks jõuks on sõnavabadus ja selle piiride kompamine, samas tõid loengus näiteid, kuidas Sa enne oma näitusi uurid riikide tausta ja kohalikke tabuteemasid, mille käsitlemine võib asukohariigile olla liialt valuline:  näiteks nagu õigeusu kirik Venemaal. Kas võib siis öelda, et Sa tegelikult tead, kust sõnavabaduse piirid jooksevad, ja teadlikult ei puuduta neid?

Võib-olla polnud ma oma töömeetodit kirjeldades päris täpne. Mõnikord, problemaatilistes ruumides, tõusevad sellised küsimused tõesti esile, kuid tavaliselt, olgu see siis Saksamaal, Inglismaal või kus iganes, ma eelnevalt pinda ei sondeeri: lähen kohale ja teen oma asja ära. Ehk New Yorgis MoMA-s pidin arvestama sellega, et mul polnud võimalik joonistustes kasutada pornograafilisi elemente, sest ma ei töötanud galeriis, vaid fuajees, kust jalutasid läbi lastega pered. Vastuolulisemas ruumis viibides küsin ma rohkem küsimusi, et enda jaoks raamid paika panna. Kui olen leidnud õrna teema, ei loobu ma selle käsitlemisest, kuid teen seda ettevaatlikumalt – üritan mõelda tavalisest sügavamalt. President Obama üle nalja visata pole raske, aga kui hakkan Ameerika lippu joonistama, pean pikemalt aru pidama, sest tegemist on erisuguse sümboliga. Selleks et väljendusvabaduse piire proovile panna ja neid laiendada, peab kõigepealt neid piire tunnetama – selleta pole sul lähteprobleemi.

 

Kui algse küsimuse juurde tagasi tulla, siis nagu ma ka loengus ütlesin: minu stiil ei kunstniku ega inimesena pole skandaalide loomine. Ma ei taha tekitada probleeme inimestele, kes minu eest vastutavad. Võib-olla olen ma ainus kunstnik, kes niiviisi käitub, sest üldiselt keegi teistest palju ei hooli – kõik mängivad omaenda väikeseid mänge. Mina hoolin, sest tulen kultuurist, kus inimesed, kes on üritanud mind toetada, on haiget saanud.

Arvan, et 21. sajandi inimesed on palju intelligentsemad, kui nad välja lasevad paista. Arvan, et me peame tegelema komplitseeritud teemadega väga intellektuaalsel viisil – sellisel, mis ei haavaks inimeste tundeid. Ma ei põgene problemaatiliste teemade eest, kuid käsitlen neid väga ettevaatlikult.

Fragment Dan Perjovschi seinainstallatsioonist 2007. aasta Veneetsia biennaalilt, kui tema joonistused katsid peasissekäiku Arsenalesse (foto Andreas Trosseki erakogust).

Kas keegi on juba jõudnud Sulle tutvustada suurt kunstiskandaali, mis just nüüd ja praegu (intervjuu Dan Perjovchiga toimus Eesti Kunstiakadeemias 21. mail 2009, s.t paar nädalat enne Veneetsia biennaali avamist – toim.) Eestis käärib –”Kuldsõduri” ehk Eesti tänavust Veneetsia biennaali projekti? Kuigi kunstnikud viisid oma aktsiooni läbi juba 9. mail, pole meedia tänasekski leidnud ühtki teemat, mis inimesi samaväärselt erutaks. Või õigemini – siin vist ei mäletatagi kunstiprojekti, mis avalikkuses sellist vastukaja oleks leidnud. On Sul ehk selle töö kohta ka oma arvamus tekkinud?

Jah, probleemide loomine on teatud tüüpi kunstnike missiooniks. Ma tulen riigist, mis osaliselt on sünnitanud dada – Tristan Tzara, Marcel Janco jt liikumisele alusepanijad on pärit Rumeeniast. Nad tõid kunstimõttesse anarhia ja ma ei mõista neid selle eest hukka, vaid kiidan: kunstnikud peavad ka seda tegema. Ühiskond vajab seesugust käitumist, sest ilma selliste vastandusteta oma mõtteviise ei muudeta. Ühiskond peab selliste asjade toimumise üle õnnelik olema. Samas peab kunstnik oma tegude eest ka vastutama. Sageli arvavad praeguses kunstielus või intellektuaalsfääris tegutsevad inimesed, et skandaali tekitamine võiks olla osa nende PR strateegiast. Kui see on skandaali ainus eesmärk, on asjad halvasti, sest peale esimest skandaali on vaja korraldada teine ja nii edasi.

 

Sõduri projekti koha pealt pole ma päris kindel. Ma mõistan, mida teeb Kuldsõdur siin, aga ma ei mõista, mida see teeb Veneetsias, kus pole õiget konteksti. Kui selle projekti mõte oli muuta seda, kuidas inimesed siin oma ajalugu mõistavad, on see hea, kuid kui nad tegid selle vaid Veneetsiasse minekuks, on see vale. Kui sa oled poliitiline aktivist, siis jää selleks, jää oma kodumaale ja muuda seda ning inimeste arusaamu, ära ürita avaldada muljet Washingtoni kuraatorile – see peaks olema ebaoluline. Mu oma kogemused Veneetsias ütlevad, et inimesed üritavad seal poosetada: nad võtavad oma kodus toimunud draama, pakendavad selle ja müüvad rahvusvahelisele turule. See on minu silmis problemaatiline käitumine.

 

Viimane küsimus: Sinu joonistused on enamjaolt ajutised, Sa joonistad markeriga seintele, kriidiga tahvlitele jne. Miks oled otsustanud anda oma loodule nii lühikese eluea?

Ma olen aktiivne, joonistan palju ja ka säilitan oma joonistusi: kunstnikuraamatutes, ajalehtedes jne. Jah, minu suured installatsioonid ja spektaaklid hävivad, kuid ideed jäävad, ning mulle pakuvad ideed suuremat huvi kui spektaaklid. Tegelikult on mul Praha Riikliku Tehnilise Raamatukogu fuajees ka püsiinstallatsioon – otsustasin nii, kuna tegemist on raamatukogu, raamatute maailmaga, mitte muuseumiga. Ma üritan endast jälgi maha jätta, aga show – see kaob.

Ave Randviir on KUNST.EE toimetuse liige ja Jyväskylä ülikooli digitaalkultuuri magistrant.

CV

 

Dan Perjovschi on sündinud 1961. aastal Sibius, Rumeenias. Elab ja töötab Bukarestis. On osalenud 2. Manifestal (Luxembourg, 1998), 9. Istanbuli biennaalil (2005), 48. Veneetsia biennaalil näitusega “rEST” Rumeenia rahvuspaviljonis (1999) ja 52. Veneetsia biennaalil Robert Storri kuraatorinäitusel “Think with the Senses – Feel with the Mind. Art in the Present Tense” (2007), 16. Sydney biennaalil (2008), 10. Lyoni biennaalil (2009) jpt kaasaegse kunsti suurnäitustel. Isiknäitustega on esinenud muuhulgas Tate Modernis (2006), MoMA-s ja Baseli Kunsthalles (2007). 2004. aasta Georg Maciunase auhinna laureaat. 1992. aastast ilmuvad Perjovschi jooksvatest sündmustest inspireeritud joonistused Bukaresti nädalalehes “22”.

 

Joonistamismaraton 

 

Joonistamismaraton toimus Tallinna rahvusvahelise joonistustriennaali “Manu propria” raames 20.–23. maini 2009. Avalikke loenguid ja meistriklasse viisid Eesti Kunstiakadeemias ja Kanuti Gildi Saalis läbi Dan Perjovschi (Rumeenia), Mårten Spångberg (Rootsi) ja Cynthia Kukla (USA). 26. maist 14. juunini sai EKA Galeriis näha maratoni ajal sündinud tööde näitust. Joonistamismaratoni korraldas EKA joonistamise õppetooli juhataja Anu Juurak.

< tagasi

Serverit teenindab EENet