Diskreetne "Damage" – poliitiline on isiklik!

Hanno Soans (4/2013)

 

3. VIII–8. IX 2013
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum
Kuraatorid: Anders Härm, Eugenio Viola.

 

"Daft Punk is playing in my house, in my house…"¹
LCD Soundsystem (2005)

 

Iga kord, kui ma mõtlen kunstnik Mark Raidperele, tema oeuvre'ile, jõuan ma mingisugusesse ummikusse, hakkan justkui endas kahtlema. Asi pole selles, et me olime kunagi klassivennad. See pole see, mis sunnib mind kahtlema tema persona's. Asi pole ka meie elude paradoksaalses lõimumises, aja jooksul, mis nüüdseks hakkab ületama juba 30 aasta piiri (jättes küllaldaselt ruumi meenutusteks). Pigem on see tema loomingu diskreetsus, mis paneb meid kõiki tundma, et kui ta juba kord on lavalt maha astunud, ta kaob. Ja kaob pikaks ajaks...

 

Personal Is Political!

Alustaksin ühest loost, jutustusest, isiklikku laadi meenutusest. Üks katse, eksperiment, mida ma siinkohal kirjeldaksin, on seotud näitusega, mille me algatasime koos kuraatorite Eha Komissarovi, Maria-Kristiina Soomre ja Anders Kreugeriga äsjavalminud Eesti Kunstimuuseumi peakorteri, s.o Kumu kunstimuuseumi tarbeks. Oli selge, et toona oli kohalikus kunstielus küllaldaselt pingeid, ka selle projekti kohal – uue muuseumihoone rajamine oli juba üleüldiselt üks natsionalistlik ettevõtmine, ühe väikese etnilise kogukonna 19. sajandi lõpu unistuste täitumine.

 

Tagasi Nõukogude Liidus, kus sa ka ei viibiks…

Selles kontekstis, et taandada end avaliku arvamuse survest ja nihestada seda, kuidas reageerivad ühiskonna arvamusliidrid, otsustasime me käivitada EL-projekti, mille käigus oleks võimalik taasavastada sügaval Venemaal väikeste soome-ugri rahvaste kunstilisi, muusikalisi, kirjanduslikke ja kultuurilisi juuri. Projekti peakuraator Anders Kreuger mehitas niisiis väikese antropoloogilise uurimisrühma, mis koosnes kirjanduskriitik ja publitsist Juku-Kalle Raidist (kellest vahepeal on saanud parlamendiliige), Mark Raidperest ja minust, et reisida Udmurtiasse. Kunstniku auhinnaline videoteos "Vekovka" (2007) sai seal salamisi üles võetud, teel Tallinnast Moskvasse või kuhugi edasi. Meie, teised kohalviibijad, panime vaevu tähele Kunstnikku askeldamas oma äsjahangitud miniatuurse videokaameraga. Selle uurimuse tulemusena linnades nagu näiteks Iževsk ja mõned seda ümbritsevad külad, tuues kuuldavale nende väikeste esindamata kultuuride hääli Kumu kunstimuuseumis, osutus projekt tänu kõikide osapoolte koostööle ka edukaks.

 

"The damage done…"

Kuid miks jutustan ma just selle loo kaugest minevikust praegu, kui kunstnik on hiljuti maha saanud oma järjekordse isiknäitusega "Damage", mis toimus Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM)? Seoses näitusega, mida kureerisid Eugenio Viola Napolist ja Anders Härm Tallinnast, publitseeriti, muide, ka kunstniku järjekordne koondkataloog "Damage". Kui ausalt öelda, pole ma lõpuni kindel. Veel. Kuid asi polegi selles. See artikkel pole sellest, "kuidas kõigutada paati", ega ka "Pandora laekast". See pole ka pinkfloydilikust "delikaatsest kõuehäälest" või meie ühisest lemmikust, 1987. aasta hittloost "True Faith" ega sellest, kuidas mainitud näitus ilma tegi. Pigem on see kunstniku käekirjast, kes on omaenese kingadest välja kasvanud. Üks Raidpere tugevamaid iseloomujooni kunstnikuna on nimelt empaatia. See annab talle võime töötada erinevate kontekstidega, kohaneda erinevate isikutega tema ümber ja – last but not least – tuua välja parima eksponeeritud kunstiteostes. Ma arvan, kuigi ei mäleta teda olevat seda kunagi nii välja öelnud, et ta on alati olnud huvitatud tõlkimisest. Ja seda nii praktika kui ka metafoorina. Tema emakeeleks on empaatia!

 

EKKM-i näitusevaade
Kõik õigused kunstnikul

 

Ja nüüd siis veel kunstiteosest, suhestuvalt…

Nagu seda juba korduvalt demonstreeritud eelpoolmainitud kataloogis, on kunstnik alati olnud huvitatud kirjandusest. Võisime märgata nõukogudeaegset kultusraamatut "Giovanni tuba" ühel nn Napoli seeria fotol. Tegemist on ameerika kirjaniku James Baldwini teise, 1956. aastal ilmunud raamatuga, mis hiljuti (2013. aastal) "üllatavalt" eesti keeles taasavaldati. See keskendub kahe ameerika isase homoseksuaalsetele kalduvustele ja autorite liesoonidele meestega, eriti aga baarmeniga nimega Giovanni, kellega ta on kohtunud geibaaris Pariisis. Ja kes siis on see Giovanni? Mida ühist on tal fotol kujutatud kehaga ja selle autoriga, keda pildil esitatakse delikaatselt eemalolevana, kuid kannatamas teise astme päikesepõletuse käes? Kas tegemist on kehakunstiteosega, mis tahtmatult tuletab meile meelde Dennis Oppenheimi krestomaatilist fotot? Ja millest selline huvi "antiikse" raamatu vastu? Tegelikult ei saa ma sellele vastata, kui aus olla. Nagu tavaliselt Raidpere töös, on siin jäetud küllalt mentaalset ruumi vaatajale, avastamaks selles iseennast pidevalt pageva kunstniku asemel…

*

Lõppude lõpuks võiksin ma siin kasutada privileegi, et ma tunnen Marki nii kaua aega. Meie keskkooli eesti kirjanduse õpetaja ilmselgeks õuduseks kirjutas ta kunagi terve essee, kasutades üksnes küsivat kõneviisi. Avalikult sai ta selle eest, muide, kiita – toona olid juba liberaalsed ajad, perestroika-kellad tiksusid –, ent pigem on siin oluline see mentaalne kuvand, mis mulle temast jäi. Mark seismas üksi klassi ees oma piinlikkuseni puhtas valges särgis. Et aega on sellest juba küllaltki palju möödunud, pole ma takkajärgi enam kindel, kas ma ehk kõikides detailides oma peas asja paika saan, ent ka see pole siinkohal oluline. Mis mind toona hämmastas, oli tema paradoksaalne üksindus. Autori üksindus... Ma pole kindel, kas ükski seni eesti keeles avaldatud tema loomingu tõlgendus on kunagi keskendunud tema suhtele kurikuulsa prantsuse poleemiku, kuraatori ja kunstikriitiku Nicolas Bourriaud'ga, kuid vahel on mul tunne, nagu nad oleksid koos üles kasvanud... Ja mis on siinkohal veel lisada nn suhestuva esteetika kohta? Midagi, absoluutselt mitte midagi. Peale selle, et ehk peitub siin tema edu võti prantsuse ja seejärel ka itaalia kontekstis.

 

Hanno Soans on kunstiteadlane, kuraator ja -kriitik, elab ja töötab Tallinnas.

¹ "Daft Punk mängib minu majas..." – Tlk

< tagasi