Distsipliini lahustumine

Andreas Trossek (3/2014)

27. VI–2. XI 2014
Kumu Kunstimuuseum
Kuraatorid: Merike Estna, Kati Ilves.
Kunstnikud: Frank Ammerlaan, Ei Arakawa, Kerstin Brätsch, Merike Estna, James Ferris, Annie Hémond Hotte, Juste Kostikovaite, Kristi Kongi, Kris Lemsalu, Nicolas Party, Katinka Pilscheur, Jon Rafman, Dan Rees, Samara Scott, Simon Daniel Tegnander, Taavi Tulev.

 

"Oh, mine nüüd, sa ei taha ometi öelda, et see sulle meeldib?"
Pintsel liikus edasi.
"Meeldib? Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima. Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida."
See näitas asja hoopis uues valguses. Ben jättis õunasöömise. Tom tõmbas oma pintslit suurejooneliselt edasi-tagasi, astus sammu tahapoole, et tulemusi vaadelda, parandas pisut siin ja seal ja silmitses uuesti arvustavalt. Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima. Viimaks ütles ta:
"Kuule, Tom, las ma värvin ka natuke."

Mark Twain, "Tom Sawyer" (1876).

 

Ma ei ole küll maalikunstnik, aga niipalju kui ma kuulnud olen, on tänapäeval maalikunstnike kohta halvustavas võtmes käibel just need kaks troopi ehk kõnekujundit: "loll nagu maalikunstnik" ja "plangumaalija". Mõlemad troobid on küllaltki elujõulised¹, esimene rohkem kunstiinimeste seas ja teine rohkem väljaspool kunstiringkondi. Esimene troop – bête comme un peintre – pärineb mäletatavasti kontseptualistliku kunsti esiisalt Marcel Duchampilt, kes mingil hetkel oma loomingulises geneesis maalikunstile otsustavalt selja pööras ja asus kritiseerima "retinaalset kunsti", s.o visuaalselt ilusat kunsti, mida on küll kena silmadega vaadata, aga mis ajule erilist lisategevus ei anna. Teine troop elab omakorda oma igavest elu arvukates reaalsetes ja virtuaalsetes sotsiaalvõrgustikes ning kommentaariumides, kerkides inimeste huulile iga kord, kui on vaja maalikunstnikule pahatahtlikult koht kätte näidata.²

Usun, et ei eksi, kui ütlen, et suuresti just reaktsioonina nende kahe troobi elujõulisusele on viimased 30–40 aastat vähemalt (s.o pärast neoekspressionismi domineerimist) maalikunstnike seas trendikas maali ühel või teisel viisil dekonstrueerida. "Kombata meediumi piire", kui kasutada siinkohal ühte levinud postmodernistlikku klišeed. Teha maali nii, et see ei oleks enam maal. Loobuda näiteks horisontaalsest pildiformaadist, mille tulemuseks on alati mingi paganama maastikumotiiv, ükskõik, kui mitu korda sa ka ei prooviks. Kui muu ei aita, siis tõmmata lõuend kasvõi alusraamilt maha ja muuta oma paletiks kogu ümbritsev keskkond. Loobuda kujundist abstraktsiooni kasuks ja vastupidi: loobuda abstraktsioonist ja üldse igasugusest maalilisusest kui modernismiajastu igandist. Kõik ikka selleks, et näidata, et kunstnik oskab asju analüüsida, tunneb maalikunsti kui distsipliini ajalugu ja eksperimenteerib julgelt uute lahenduste otsimisega. Lühidalt: ei jää kinni.

Last but not least, maalikunsti piiride kestev kompamine aitab maalikunstnikel ühtlasi sõdida levinud arusaama vastu, et maalikunst olla lausa olemuslikult kõige kommertslikum kunstiliik ehk kõige suuremate käibenumbritega ostetav-müüdav kaup kunstiturul.³ Iga õige lääne marxist on sisimas uskunud, et ilusad raamitud pildid seina peal pelgalt kinnitavad valitsevat hegemooniat, rikaste ja võimukate poolt ülejäänud inimkonnale pealesurutavat ebaõiglust, ja 20. sajandi lääne kunstiteooria baastekstide loojate hulgas on olnud oi-oi kui palju marxiste. Ent kui sa lõikad lõuendi ribadeks või võtad alusraami tükkideks, siis on lootust ka marxistile selgeks teha, et su esmaseks eesmärgiks ei ole ilmtingimata edukas müük: "Petite bourgeoisie ja nouveau riche, lakkuge mu atsetoonihõngulist pintslipühkimise lappi!"

 

Merike Estna
Puhu minu batikat & Sinine laguun
installatsioonid
2014
Kõik õigused kunstnikul

 

Ent kui kõikvõimalikud naljad on heidetud ja nende üle on juba naerdud ka, siis tekib paratamatult küsimus, kuidas edasi? Milline on maalikunsti kui distsipliini tulevik olukorras, kus needsamad viimased 30–40 aastat peab maalikunsti olevikku kirjeldama anything goes-pluralismina (kes teab juba mitmendas astes) või siis üldse üldistusi vältima? Kui 19. sajandi prantsuse maalihiiud Jean-Auguste-Dominique Ingres ja Eugène Delacroix kaklesid selle üle, kas tähtsam on joon või värv, siis mille üle diskuteerivad maalikunstnikud isekeskis 21. sajandil? Värviliste joonte üle? Selle üle, mis eristab maalikunstnike tööd eksklusiivsest interjöörikujundusest või demokraatlikust tee-seda-ise-disainist? Olgem ausad, näiteks ülemaalitud jalgratas või triibuline tapeet lähenevad objektidena juba sellele silmapiirile, kust edasi paistab ainult distsipliini lahustumine. Pole maali, pole ka probleemi. (Ma juba kuulen vaimusilmas neid dotsente ja professoreid, kes järjekordset Duchampi biograafiat sõrmitsedes rahulikult selgitavad, et kogu hea kunst on nagunii põhimõtteliselt taandatav kontseptualismile. Selgitavad nagu lapsele, kes ei taha maailma tõsiasjadest aru saada.)

Kuid stopp: siinkohal oleks õige hetk pöörduda tagasi jutu algusesse. Troop "plangumaalija", tundub mulle, võlgneb üpris palju Mark Twaini loodud Tom Sawyeri nimelise kirjandusliku karakteri populaarsusele. Võib-olla on Mark Twain seeläbi isegi kõige enam maalikunsti distsiplinaarset kuvandit mõjutanud teksti autor (mitte niivõrd Clement Greenberg, Arthur Danto, James Elkins vms tuntud kunstiteoreetik). Kõik teavad lugu lastekirjanduse klassikast, kus Tom pidi karistuseks oma tädi aiaplangu valgeks võõpama, ent kuna ta tegi nägu, et see on jube huvitav tegevus, siis maksid talle lõpuks tema sõbrad selle eest, et ta neile oma pintslit proovida annaks. Puhas mort de l'auteur pluss esthétique relationnelle, kas pole nii? Lugu, mis põhineb maalitehnikale ainuomasel apetiitsusel. "Plangumaalija" on niisiis hoopis kompliment, mitte halvustav kõnekujund, sest Tom on nutikas tegelane ja tema orkestreeritud situatsioon meeldib lõpuks kõigile. Ehk on siin loos ühtlasi peidus võti, mis avab ukse maalikunsti oleviku ja tuleviku mõistmiseks? Piiride kadumine, distsipliini lahustumine.

"Kuule, Tom, las ma värvin ka natuke." Kõik muuseumid ja galeriid on juba ammu kinni pandud.

¹ Eesti kunstis on niisamuti neid kõnekujundeid käsitletud – esmajärjekorras meenuvad näiteks Merike Estna maal "Just Another Silly Painter?" (Lihtsalt järjekordne rumal maalikunstnik, 2010) ja Tõnis Saadoja kohtkindel maaliprojekt "Harjutus" (2004).

² Nii näiteks leidsin ajalehes Postimees ilmunud Sten Ojavee artikli "Suvine hübriidleitsak maalinäitusel" (14. VIII 2014) anonüümsest internetikommentaariumist järgmised read: "Oleks siis assotsiatsioone maaliga, praegu on pigem maalriga. Nagu vanasti olid värvist plekilised maalrinaiste tunked. Värvigamma ja laikude disain võiks viidata kunstile, praegu viitab vaid nõukaaegsele ehitusplatsile."

³ "Küllalt palju kasutatakse materjale, mis klassifitseeruvad tavaelus prügiks. Lömmis katuseplekk (Frank Ammerlaan), riided ja kaltsud, igasugused kiled ja kleepsud, nõudepesukäsnad (James Ferris)." Mari Kartau, Uussiiraste indigolaste dekoratiivne prügikunst. – kultuur.err.ee 31. VII 2014.

 

Andreas Trossek on KUNST.EE peatoimetaja.

< tagasi