est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Eesti fotokunsti kadunud aastakümned

Merilin Talumaa (2/2013)

Merilin Talumaa kritiseerib Peeter Toominga mälestusnäitust.

 

8. IV–31. V 2013
Tam galerii

 

Peeter Toominga (1939–1997) mälestusnäitus "Siin ma olen" on siiras kummardus kunstnikule, kelle elu keerles jäägitult foto- ja filmikunsti ümber. Tegemist on ennekõike ülevaatliku väljapanekuga kunstniku 1970.–1985. aastate fotoloomingust. Tam galeriis eksponeeritud paarikümnest tööst moodustavad enamuse Toominga tuntuimad portree-, maastiku- ja aktifotod; lisaks on välja pandud raamatu "Hetked" makett, mille põhjal valmis 1976. aastal samanimeline "fotofilm". Näituse puhul peab täheldama siiski teatavat ebamäärasust. Jääb mõneti arusaamatuks, miks on valitud just teatud fotod konkreetsest ajajärgust. Arvestades, et Toominga tööd rajanesid enamasti jutustusel, selgel kontseptuaalsel struktuuril, siis oleks oodanud, et ka väljapanek oleks olnud narratiivsem. Peamiseks töid ühendavaks jooneks näis olevat hoopis see, et eksponeeritud fotod on rahvusvaheliselt auhinnatud. Selle rõhutamiseks ja kinnituseks olid fotode paspartuudel ka vastavad templid. Kuigi näituse saatetekstist võib leida kergelt eksitava väite, et Toominga originaalteosed on esmakordselt pärast fotograafi surma taas laiema publiku ees1, on tema loomingu meeldetuletamine kindlasti vajalik. Seda tehes peaks aga rohkem rõhku panema teoste mõtestamisele ja tolle ajastu fotokunsti avamisele.

Toominga eksperimenteeriv stiil sai alguse 1964. aastal loodud fotorühmitusest Stodom2, kuhu kuulusid veel Andrei ja Tatjana Dobrovolski, Kalju Suur, Rein Maran ja Boris Mäemets, hiljem lisandusid Peep Puks ja Tõnu Tormis. Stodomi looming oli foto väljendusvahendite esiletõstmise ja katsetamise platvorm, mis rõhus fotokunsti subjektiivsele olemusele ning provotseeris mitmete vormiliste katsetustega.3 Tooming ise on Stodomi peamise tegutsemisaja (1966–1975) nimetanud eesti foto tehnitsismilaineks.4 Tehnitsismilaine kandus edasi ka 1980. aastatesse, mil olid jätkuvalt olulisel kohal montaaži kasutamine, pildipinna mehaanilised vigastamised, tonaalsed ja optilised nihestused ning ootamatud võttenurgad, mis võimaldasid luua pildi osade vahel harjumatu suurusvahekorraga kooslusi.5 Eesmärgiks oli kasutada vahendeid, mis tõstaksid esile visuaalsed väärtused ja rõhutaksid kaamerast sõltumatu, autorikeskse ja kordumatu üksikteose loomist. Taoline modernistlik lähenemine on nii Toominga kui ka ülejäänud Stodomi liikmete loomingus läbi põimunud üdini poeetiliste motiivide valikuga. Enamasti hulguti majade tagahoovides, jäädvustati varemeid ja siluette. Toominga aktid, maastikud ja arhailised talumajad on samuti üsna romantilise hõnguga, kuid neis on ka tugevalt süngust ja dramaatilisust. Stodomi liikmete looming rajanes tihti narratiivil või jutustusel, mis oli oma taotluselt samuti üks manifesteeriv uuendus fotokunstile lähenemisel. Täiesti uue žanrina hakati looma "fotofilme".

Tooming korraldas näitusi, algatas Fotomuuseumi asutamise plaani, andis välja fotopreemiaid, tegi fotograafia-alaseid telesaateid, kirjutas fotokriitikat ja fotoajalugu. Peeter Linnap on leidnud, et iseenesest tänu Toominga laiahaardelisele tegevusele teadis laiem üldsus fotograafiast ehk midagigi, ent ühe tõlgendaja vahendus jääb paratamatult ühekülgseks ja piiratuks.6 Mõningane elavnemine eesti fotograafias 1960. aastate keskel oli küll märgatav, mõjutades eesti fotograafia arengut kuni 1980. aastate lõpuni, kuid see polnud piisav püsiva traditsiooni tekitamiseks ja fotograafia orgaaniliseks sidumiseks kujutava kunstiga. Peamine probleem seisnes selles, et 1960. aastate keskel polnud toetuda ühelegi varasemale kohalikule traditsioonile. Kui 1989. aasta filmis "Fotomure" uuris Tooming mitmetelt oma põlvkonnakaaslastelt, kuidas eesti fotograafiat maailmas tuntakse, jõudis ta järeldusele, et vaatamata tohutule tööle ei teadnud rahvusvaheliselt tuntud fotoeksperdid eesti fotost praktiliselt midagi.7

Ka tänapäeval seda ajajärku uurides peab tõdema, et praktiliselt ainsad allikad nõukogudeaegse fotograafia kohta pärinevad Toominga enda sulest, mistõttu on tagantjärele keeruline saada adekvaatset pilti tolleaegsest fotokunstist. Hilisemad käsitlused on pigem ülevaatlikku laadi (Peeter Laurits, Eero Epner), lähemalt on nõukogude fotokunsti uurimisega tegelenud vaid Peeter Linnap. Ilmselgelt peab suhtuma kriitiliselt Toominga kirjutistesse, millele on võõras igasugune neutraalsus. Ta propageeris kõike, mis fotokunstiga seostus, ja tegi seda manifesteerivalt, mistõttu tema enda fotoajaloolised ja teoreetilised hinnangud jäävad üsna piiratuks.

1990. aastatel toimus järsk distantseerumine nõukogudeaegsest fotokunstist ning näib, et see on tänase päevani nii – tolleaegne fotokunst on jäänud praktiliselt "nähtamatuks" ja senini kunstiajaloost välja arvatuks, nagu nõukogude ajalgi. Seni puudub adekvaatne käsitlus ja kriitiline hinnang nõukogude fotoajaloole. Selles valguses on Tam galerii väljapanek kindlasti tänuväärne, kuid lahenduselt jääb ta sümptomaatiliseks: juhuslikuna mõjuvaks meenutuseks ajastust, mis vajaks avamist enne, kui ta täielikult unustusse vajub.

Merilin Talumaa on Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse instituudi magistrant.

 

1 15. V 2009–2. V 2010 oli Fotomuuseumis üleval mahukas retrospektiivnäitus "Teerajaja. Peeter Tooming 70". Kuraator Mall Parmas.

2 Rühmituse Stodom esimene näitus toimus 1966. aastal Teaduste Akadeemia raamatukogu fuajees, kus osaleti ühisnäitusel "Maal. Graafika. Foto". Vt Peeter Tooming, Stodomlikud kuue- ja seitsmekümnendad. – Teater. Muusika. Kino 1997, nr 4, lk 130.

3 Eva Näripea, Turistlik eskapism ja sümfoonilised variatsioonid: Tallinna vanalinn vaatefilmides 1960.–1970. aastail. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2005, nr 2–3 [14], lk 12.

4 Peeter Tooming, Fotomontaažist. – Teater. Muusika. Kino 1987, nr 8, lk 45–46.

5 Peeter Linnap, Peeter Tooming (1939–1997). Polüskoopiline tagasivaade. – Cheese 2009, nr 34, lk 22.

6 Ibid., lk 25.

7 Ibid., lk 27.

 

Peeter Tooming_Fotograaf

Peeter Tooming
Fotograaf (Peep Puks)
1970
Foto
Kõik õigused kunstnikul

< tagasi

Serverit teenindab EENet