est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Eesti kunstiinstitutsioonidest ehk kuhu kunst kuulub? [1]

Aliina Astrova (2/2012)

Aliina Astrova kriitiline essee kunsti ühiskondlikust rollist tänapäeva Eestis.

 

Viimase poolaasta jooksul aset leidnud kahe sündmuse tulemusena on Eesti muidu üsna isoleeritud kunstimaastik sattunud tulise sotsiaalse arutelu keskmesse. Esiteks on Eesti Kunstiakadeemia (EKA) uue hoone ehitamisega kaasnenud pidevad probleemid algatanud diskussiooni kunstihariduse rolli üle ühiskonnas. Teiseks on hiljutine Tallinna Kunstihoone uue juhataja määramine ning sellele järgnenud töötajate, sh kuraatori ja galeristi koondamine kaasa toonud debati kuraatori positsiooni tähtsuse üle kohalikus kontekstis. Et mõlemad sündmused on seotud maksumaksjate raha jagamisega, sattusid need küsimused kiiresti avalikkuse huviorbiiti.

Laiaulatuslik laiatarbemeedias kajastamine tõi esile kahe selgepiirilise rinde olemasolu: etableerunud kunstimaastiku huvide kaitsjad ning need, kes selle (majanduslikku) elujõulisust ja ühiskondlikku rolli kahtluse alla seavad. Kahjuks osutus see, mida kõik osapooled – eriti liberaalsete vaadete esindajad – oleksid pidanud nägema väljakutse hetkena, mil läbi arutada varem vaidlustamatuks peetud küsimusi ja positsioone, käestlastud võimaluseks, mille tulemuseks oli kõigest rida isiklikke solvanguid, näpuga näitamisi ja pidevaid patuoina otsinguid. Tänapäeva poliitikale omaste n-ö suurte žestide saatel, mis summutavad võimaluse tõeliseks aruteluks, on nii Eesti Kunstiakadeemia uus hoone kui ka Tallinna Kunstihoone vallandatud kuraatorid taandatud kõigest liberaalsete väärtuste metafooriks: nad sümboliseerivad kunsti, mille mõju kohalikule ühiskonnale on endiselt ebaselge. Olles taas äsja omandanud suurema rolli poliitilise oponendi ja liberalismi kaitsjana, ei suuda siinne kunstiareen tegelikult täita neid ootusi, mille täitmist ta oma vastastelt nõuab. Õhutades poliitikuid ja rahulolematuid kodanikke ühiskonda ja selle põhimõtteid küsimärgi alla seadma, toimib kunstiareeni enese roll – ja selle ühiskondlik mõju – sellegipoolest vaidlustamisele mittekuuluva printsiibina ning nii tembeldataksegi kõik, kes proovivad selles kahelda, vanameelseteks ja ebademokraatlikeks. Ometi on just see, mille üle ei vaielda, peamine esitamist vääriv küsimus: miks me üldse kaitseme neid positsioone? Ja kuidas tagab nende olemasolu demokraatlikuma riigi?

Esitatud küsimuste õigeks raamistamiseks peame eelkõige nimetatud sündmused tõstma välja osapoolte isiklikest huvidest tingitud eraldatusest ning vaatama neid avaramas kontekstis. Ülesande raskust ei tohiks kohaliku kunstiareeni väiksuse tõttu keerulises keskkonnas sugugi alahinnata, eriti arvestades asjaolu, et isegi kõige etableerunumad riiklikud institutsioonid esindavad üldlevinud arvamuse kohaselt ennemini nendega seotud isikute isiklikke kui ühiskondlikke huve. On märkimisväärne, et sel huvide konfliktil puudub ühiskondlik tähtsus hetkeni, mil neid institutsioone hakatakse ümber korraldama ja need muutuvad seeläbi kättesaadavaks avalikule ja poliitilisele osalussoovile. Praktikas tähendab see, et kunstiinstitutsioonide tegevusse ei sekkuta seni, kuni neid hakatakse ümber korraldama – olgu selleks kas või sisemine ümberkorraldus. Riigiasutuste sotsiaalpoliitiline iseloom tuleb seega tõeliselt esile just muutuste ajal. Kahtlemata võiks see olla positiivne aspekt, kui säärased muudatused kindlustaksid võimaluse vastastikuseks arenguks. Ometi on praeguse valitsuse tegevuskava kontekstis need hetked osutunud riigi jaoks kõigest võimaluseks reguleerida ja manageerida oma institutsioonide tegevusi vastavalt juba paika pandud poliitilisele programmile.

Väidet näitlikustavad hiljutised arengud seoses Eesti Kunstiakadeemia uue hoone planeerimisega. Kahtlemata lubas valitsus uue hoone ehitamise ettevalmistusetapis akadeemiat igati toetada – nii sõnade kui rahaga.2 Polnud mingit tõestatud põhjust neid lubadusi kahtluse alla seada, kuni haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo teatas, et ministeerium plaanib võtta Eesti Kunstiakadeemia järelevalve alla, näidates seeläbi kindlalt, et riigi toetus ei ole tingimusteta, nagu varem väideti, vaid kriitilisel hetkel sõltub see akadeemia finantsilisest jätkusuutlikkusest. Astudes ühte ritta nende paljude kordadega, mil Eesti poliitikud on väitnud, et juhinduvad ainult ratsionaalsetest argumentidest3, seab see olukord Eesti Kunstiakadeemia vastamisi riigi neoliberaalse poliitikaga, mis usub, et turg määrab oma osalejate väärtuse: "Ma väidan jätkuvalt, et avalik-õiguslik juriidiline isik, kes vastutab oma tuleviku eest, peab olema võimeline ise oma majandusküsimusi lahendama ning kui tal seda võimekust pole, siis on ta ohus," on öelnud haridusminister Jaak Aaviksoo.4

Arvestades Eestis kunstisektori väikese kasumlikkusega, pole numbritest eneseõigustuse otsimine institutsiooni jaoks kerge ülesanne – võib-olla pole see isegi mõeldav. Just see vaatepunkt avab kõige paremini EKA rektori Signe Kivi süüdistusi, et ministeeriumi moraalne tugi pole olnud piisav: "Ma ei tea, miks me ei ole väga pika aja jooksul haridus- ja teadusministeeriumi ja ka ministri tuge, ka moraalset tuge tundnud." Sisuliselt hurjutas see avaldus ministeeriumit suutmatuse eest mõista, et akadeemia olemasolu on ennekõike emotsionaalne küsimus. (Siinkohal peaksime arvestama, et uue hoone asukoha valikut põhjendatakse samuti põhimõtteliste – traditsioon, ajalooline jätkuvus – ja mitte ratsionaalsete argumentidega.)

Vaatamata mõistuse ja väärtuste vahel ilmsiks tulnud konfliktile, rõhutavad mõlemad pooled endiselt dialoogi vajalikkust kui demokraatliku otsustusprotsessi põhjapanevat alust. Ent praktikas tähendab lahenduse poole püüdlemine pidevat kompromisside tegemist ja diplomaatiliste võtete rakendamist. Tõeline dialoog ei ole aga mitte üksteisega kokkuleppele jõudmine, nagu Albert Camus väga õigesti ühes oma 1946. aastal peetud loengus välja tõi, vaid alus suhtluseks, milles on võimalik kõigil osapooltel oma uskumustele kindlaks jääda ja saada neid piiranguteta väljendada.5 Vastavalt Jacques Rancière’i poliitilisele filosoofiale on see poliitika kui sellise olemuslik printsiip: "Poliitiline võitlus kui selline ei ole [...] erinevate huvide omavaheline mõistuspärane arutelu, vaid võitlus selle nimel, et oma hääl kuuldavaks teha ja et samal ajal sellesse suhtutaks kui võrdsesse partnerisse."6

Eesti lähiajaloos on olemas niisuguse dialoogi näide, näitlikustades samaaegselt ka poliitika kui sellise olemuslikke toimimisviise. Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd märkis hiljuti Eesti Kunstiakadeemia uue hoone tulevikku käsitlenud arutelus tabavalt, et kunst mängis Eestis olulist rolli viimati 1980. aastate lõpus: "Kui vaadata omaaegseid EKA pidusid – need kandsid sotsiaalset sõnumit, kultuuriringkondadest, sealhulgas EKA-st kasvas välja loomeliitude pleenum jne. Kogu riigikorra muutus algas sellest."7 Laulvat revolutsiooni, mille üle Eesti endiselt uhkust tunneb, vedasid suures osas kunstiringkonnad ja nende algatused olid poliitilise tegevuse esimesteks sammudeks. Kunstile omistati "võrdse partneri" roll, sest ta oli suuteline katkestama tavapäraste sündmuste kulgu – selle aja kehtivat võimuloogikat ja ratsionaalsust – ja looma platvormi muudatuste elluviimiseks ning lõpuks ka uue korra kehtestamiseks.

Ent pärast uue riigi taaskehtestamist asendus vajadus muudatuste järele sooviga võimulolijate huvides tagada status quo säilimine. Sisuliselt tähistab säärane poliitika asendumine korrahoidmisega hetke, mil tänapäeval kehtiv ratsionaalne meelestatus vahetas välja varasema loomingulisuse ja uute võimaluste otsimise – vabaduse tõelise aluse. Tagajärjena on riigi juhtimisel omaks võetud lääne neoliberaalsete põhimõtete kontekstis turu tingimustele allutatud koos kõige muuga ka kunst. Impordi-ekspordi loogikast survestatuna on kunst kaotanud oma tähtsuse tegevusena ja väärtustama on hakatud kunstiobjekte kui tooteid ja kunstiprofessioone kui rahvusvaheliselt vahetuskõlblikke oskusi. (Siinkohal on huvitav arvestada, et Eesti kuraatorid ise tihti peavad oma eriala suurimaks eeliseks sobivust lääne kunstituru paradigmaga.) Kuigi kohtades, kus turg oli piisavalt tugev, et neid tooteid ja erialasid endale lubada, võis see süsteem tunduda mõnda aega töötavat – olgugi et ebalevalt –, oleme vähenenud nõudluse olukorras õppinud, et vabadus müüa ja tarbida ei taga veel demokraatlikku elukorraldust. Lisaks on turu loogikal teist poolt "võrdse partnerina" tunnistamast keeldudes võimalus hävitada dialoogi võimalikkus ja seeläbi vähendada võimalust, et poliitika kui selline saaks toimida.

"Kuigi võim on ühel või teisel viisil kogu aeg kohal, ei ole poliitika üldlevinud nähtus," kirjutab Ransière. "Samuti ei ole ka kunst üldlevinud nähtus, kuigi luulet, maali, skulptuuri, muusikat, teatrit ja tantsu leiab kõikjal."8 Kui dialoogi võimalikkus on poliitika kui sellise toimimise alus – poliitika on nagu kunstki oma loomult tingimuslik –, siis peame ülalmainitud kunstiliikide rolli ümber mõtestama ja käsitlema neid vahenditena, mis kaitsevad dialoogi võimalikkust tagavaid tingimusi. Seega võib kunstihariduse ja kuraatorite ning teiste valdkonna professionaalide tegevuse kohta öelda, et see seisab demokraatlike väärtuste ja vabaduse eest ainult siis, kui nad oma töös väldivad poliitika muutumist kõigest projektijuhtimiseks. Praegused väited, et kunstiharidusasutus ja kuraatori ametikohad on vajalikud, sest nad näitavad sümboolselt meie kuulumist lääne kunstimaailma, tõestavad vaid järjekordse jäljendava üleminekunähtuse olemasolu, millel sisuline roll kohalikus kontekstis on määratlemata. Samas kui nõuda nende positsioonide olemasolu demokraatlikele õigustele viidates, siis määratleb see demokraatiat kõigest vaba tahte teostamisena. Kuigi mu eesmärgiks ei ole kindlasti väita, et Eesti Kunstiakadeemia või kuraatori ametikohad ei ole vajalikud, on ometi vaja lähemalt uurida nende mõju kohalikus kontekstis, et selgitada, kuidas nad saaksid soodustada ja kaitsta kunsti kui tegevust ning demokraatiat kui loomingulist protsessi. See dialoog pole siiski veel alanud.

Aliina Astrova töötab KUNST.EE inglise keele toimetajana. Ta on lõpetanud 2009. aastal Londoni St. Martinsi ülikoolis kunstikriitika ja kureerimise eriala, kureerinud näitusi ja üritusi.

Inglise keelest tõlkinud Martin Rünk, tõlge autori järeltoimetatud.


KOMMENTAAR:

Jaak Kangilaski, Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna emeriitprofessor, Eesti Kunstiakadeemia rektor aastatel 1989–1995:

"Usun, et kõik EKA erialad on parimad Eestis ja piisavalt konkurentsivõimelised rahvusvaheliselt. Tõsi on aga see, et isegi meist rikkamate riikide kunstikoolide mõnede erialade lõpetajate töövõimalused on ebakindlad, sest eriti nn vabade kunstide vallas on vaja oma karjäär ise luua ja kõigil, isegi väga andekail, pole alati piisavalt ettevõtlikkust või mõistvat keskkonda. Samas sõltub kunstnikest ühiskonna visuaalne tundlikkus ja kujutlusvõime ning nende haridus ja toimetulek peaks olema kogu ühiskonna mure. EKA põhiprobleem lisaks oma maja puudumisele on praegu minu arvates see, et seal on palju erialasid, kus üliõpilaste arv peab Eesti väiksuse tõttu olema väga väike, kuid iga eriala vajab omaette ja tihti keerulist ning kallist tehnilist baasi. See teeb kulud ühe üliõpilase kohta suureks, aga vale oleks oluliselt tõsta üliõpilaste arvu EKA-s ja samade erialade avamine mujal oleks lausa vastutustundetu, sest kunstnike ja arhitektide ületootmist Eesti ei vaja."


Heie Treier, Tallinna Ülikooli kunstiajaloo õppetooli dotsent, aastatel 1998–2000 kunstitoimetaja nädalalehes Eesti Ekspress:

"EKA on juba pikemat aega löögi all nii meedias kui ka ministeeriumides. Kunstiteadlasena, kes ei ole EKA-ga institutsionaalselt seotud, näen pikemas perspektiivis ohtu kogu kunstivaldkonna heale käekäigule tervikuna, juhul kui teatud ebakindlus ja vastuoluliste uudiste-tõlgenduste voog kestab. EKA on vaid üks lüli kogu laiemas kunstiprotsessis, ometi on siia koondunud sageli eksperimenteerivam ja vabam vaim, mis on kultuurile hädavajalik nagu hapnik ja mida ei saa kunstlikult tekitada. Võrreldes 1990. aastatega, kui toimus valulik üleminek ühelt majandus-, haridus- ja kunstimudelilt teisele, on praeguseks saavutatud ikkagi süsteemi korrastumine. Ja et süsteemi sees toimub üsna tugev konkurents, püüeldakse igal erialal üldiselt oma valdkonna rahvusvahelise tipu poole, nii palju kui see on võimalik. Saavutused jäävad siiski sageli erialainimeste endi teada ja neid ei osata hinnata väljaspool vastavat eriala, rääkimata massimeediast, kus need ei ületa uudisekünnistki. Kuna Eestis puudub stipendiumide süsteem, mis lubaks kunstnikul pühenduda üksnes erialasele arendamisele, töötavad paljud õpetajate või kunstiametnikena, ühesõnaga kunstiga seotud valdkondades. Eesti Kultuurkapital võimaldab toetusi konkreetsetele loomingulistele projektidele, samas mõjutab see projektikesksus tervet kaasaegset kunstielu ja meie kunstipoliitikat laiemalt. Üldiselt peaks pikaajaliste stipendiumide süsteem võimaldama kunstnikul süveneda valitud teemasse, nii et kindla problemaatikaga tegeldakse sügavuti aasta või kauem, just sellist süvenemisastet osatakse hinnata rahvusvahelises tippkunstielus. Projektikeskne kunstielu aga taastoodab ajutisi "üksikuid väljasööste". Vaid tugevaimad isiksused suudavad ajada sedavõrd kindlat liini, et nende looming moodustab kõneka terviku vaatamata igapäevasele palgatööle ja kunsti projektikesksele rahastamisele. Kokkuvõttes: konkurents on kunsti valdkonnas väga suur ja siin teostavad end tugevaimad, ehkki inimesed ei mõtle "konkurentsi" kategooriates nii, nagu see ärimaailmas käib."

Küsimused: Kaarel Kressa (Eesti Päevaleht).


1Essee pealkiri on inspireeritud Chris Kraussi raamatust "Where Art Belongs" (2011), mis käsitleb kunstipraktikate vajalikkust nüüdisaegse kapitalismi kontekstis.
2Peaminister Andrus Ansip kinnitas 12. I 2012 antud pressikonverentsil avalikult oma toetust Eesti Kunstiakadeemia uue hoone ehitamisele.
3Näiteks justiitsminister Kristen Michal on väitnud, et otsus lõpetada Riigi Teataja tõlkimine vene keelde lähtub ratsionaalsetelt alustelt, sest taoline praktika ei ole rahaliselt jätkusuutlik.
4Mart Niineste, Aaviksoo riputab kunstiakadeemia olemasolu kohale küsimärgi. – Eesti Päevaleht 17. VI 2011.
5Albert Camus, Uskumatu ja kristlased. – Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid. Toimetanud Jüri Lipping. Tartu: EYS Veljesto Kirjastus, 2002, lk 343.
6Slavoj Žižek, Afterword: The Lesson of Ranciere. – Jacques Rancière, The Politics of Aesthetics. London and New York: Continuum, lk 70.
7Margit Mutso, Ühiskond ei väärtusta haridust, kunsti ega kultuuri kui riigi püsimise alustalasid. – Sirp 26. I 2012.
8Jacques Rancière, Aesthetics as Politics. – Jacques Rancière, Aesthetics and Its Discontents. Cambridge: Polity Press, 2009, lk 26.

< tagasi

Serverit teenindab EENet