Eesti visuaalse identiteedi rehabiliteerimine

Marek Tamm (2/2018)

 

16. III–5. VIII 2018
Kumu kunstimuuseumi 3. korruse B-tiib
Näituse kuraatorid: Linda Kaljundi, Tiina-Mall Kreem

Eesti visuaalne identiteet on väeti. Meil on suuri raskusi oma mineviku visualiseerimisega, valdav osa meie möödanikust on näotu ja ilmetu, me ei tunne oma kangelasi (ega kaabakaid) nägupidi, me ei tea hoobilt, mismoodi võis välja näha Jüriöö ülestõus, Mahtra sõda või isegi Võnnu lahing. Selle närva situatsiooni sümptomeid pole raske märgata. Meid erutab iga viimasegi ajaloolise monumendi püstitamine või kõrvaldamine, me vaidleme teravalt iga uue ajaloolise mängufilmi üle (mida Eestis vändatakse teadagi haruharva), iga uus katse riigile brändi kujundada ajab meid pöördesse, isegi Lembitu pealuu paaniline otsimine viitab meeleheitlikule lootusele ennistada vähemalt ühegi ajaloolise eeskuju pale.

Võib muidugi tõdeda, et mis seal ikka, meie habrast visuaalset identiteeti korvab tugev verbaalne identiteet. Me eristame ennast teistest keele abil, me enesepilt tugineb tugevatel tüvitekstidel, meie kultuurimälu hoiab püsti jõuline narratiiv "eestlaste suurest vabadusvõitlusest".¹ Kummati on kultuurisemiootika meile õpetanud, et iga kultuuri tugevus ja püsivus sõltub tema käsutuses olevate kirjelduskeelte mitmekesisusest. Mida rohkem on kultuuris kirjelduskeeli, mida mitmekülgsemalt suudab kultuur ennast mõtestada, seda rikkam see kultuur on. Verbaalne ja visuaalne kirjelduskeel moodustavad kaks erinevat märgisüsteemi, üks on diskreetne, teine kontinuaalne, esimeses on esiplaanil üksikmärgid, mis reastatuna moodustavad üldise tähenduse, teises on esiplaanil tervik, mis annab tähenduse üksikosadele.² Kultuuri arengus on oluline, et tema käsutuses oleksid mõlemad märgisüsteemid, nii diskreetsed (verbaalsed) kui ka kontinuaalsed (ikoonilised), seda enam, et tihti sünnivad uued tähendused nimelt nende kahe märgisüsteemi ristumisel. Samuti on see oluline kultuuri sisemisele tasakaalule, sest verbaalsete kultuurikeelte domineerimine visuaalsete üle võib viia sageli plahvatuslike olukordadeni (Juri Lotmani järgi seisnebki kultuuriplahvatus kahe teineteisele võõra kultuurikeele kokkupõrkes).³

Kui me vaatame Euroopa kultuure võrdlevalt, siis näeme, et verbaalsed kirjelduskeeled, sh verbaalsed ajalookäsitused, eksisteerivad igas kultuuris. Samas visuaalsed minevikuesitused ja nende osatähtsus varieeruvad kultuurist kultuuri. Selle kohta annab hea tunnistuse Monika Flacke koostatud mahukas koguteos "Mythen der Nationen. Ein europäisches Panorama" (Rahvuste müüdid: Euroopa panoraam, 1998), mis põhineb tema 1998. aastal Berliinis kureeritud esinduslikul rahvuslike ajaloopiltide näitusel.⁴ Raamatust joonistub hästi välja, et pildid ei ole etendanud rahvuslikus identiteediloomes kõikjal ühesugust rolli, on riike, kus rahvuslik identiteet tugineb ulatuslikult visuaalkultuuril, ent ka neid, kus pildid ei ole kunagi olnud tekstidega võrreldavalt mõjusad. Samas seoses on Peeter Torop asjatundlikult kirjutanud: "Igas kultuuris eksisteerib palju erinevaid verbaalseid ajalookäsitlusi. Samas on kultuure, kus ajalooline maal või ajalooline film kas puudub peaaegu üldse või on eri põhjustel olnud väga vähe viljeldav. See tähendab, et sellistes kultuurides on visuaalsed märgisüsteemid ajaloo kirjeldamisel vähem arenenud kui verbaalsed. Kui visuaalne märgisüsteem ei kuulu aktiivsesse kultuurikogemusse, siis võib ajaloo visualiseerimine viia ootamatute konfliktideni. Võib öelda, et verbaalses märgisüsteemis tavapärane võib visualiseerituna muutuda vastuvõtmatuks või tekitada šoki."⁵

 

*

 

Eesti ajaloolise identiteedi tekstikesksus on praeguseks saanud aksioomiks. Olen ise aastate eest lapidaarselt tõdenud: "Eesti rahvuslik ajalookultuur on olnud eeskätt kirjanike kujundada."⁶ Seda hinnalisem on olnud Tiina-Mall Kreemi, Linda Kaljundi ja nende kolleegide viimaste aastate töö Eesti ajaloolis-visuaalse identiteedi arheoloogia valdkonnas. Vähem kui kümne aastaga on nad ajaloopiltide otsinguil läbi uurinud kõik kohalikud ja lähinaabruse muuseumid ning teised mäluasutused, koostanud näitusi, korraldanud konverentse ja avaldanud olulisi publikatsioone. Pole liialdus väita, et see töö on aidanud olulisel määral rehabiliteerida ja uuesti aktualiseerida Eesti visuaalset minevikutaju, tuua unustusest või fondidest päevavalgele suure hulga ajaloopilte ning varustada neid uute tõlgendustega. Arvestades meie endi tänapäeva kultuurikeskkonna üha ulatuslikumat visualiseerumist, on meie mineviku visuaalsete esituste eritlemine eriti suure tähtsusega.

Selle laiaulatusliku ja valdkonnaülese uurimistöö esimeseks oluliseks verstapostiks võib pidada septembrist 2013 kuni märtsini 2014 Kadrioru kunstimuuseumis eksponeeritud näitust "Kui kunstnik kohtus Kleioga. Ajaloopildid 19. sajandil" (kuraatorid Anu Allikvee ja Tiina-Mall Kreem). Tiina-Mall Kreem kirjutab väikeselt distantsilt näituse tähenduse kohta veenvalt, et see lõi "senise sõnal põhineva 19. sajandi Baltimaade ajaloopildi diskursuse (historiograafia) raame ületades viskursuse, toonitades visuaalsete kujundite koosmängu ja nende kuulumist kommunikatiivsesse diskursusesse."⁷ Näituse ettevalmistustööst kasvasid välja kaks olulist trükist. Esmalt mitme uurija koostöös sündinud koguteos "Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost", mis vahendas lugejatele Maydelli mõjuka lõpetamata pildialbumi "Fünfzig Bilder aus der Geschichte der Deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands" (Viiskümmend pilti Venemaa saksa Läänemere-provintside ajaloos, 1839, 1842) reproduktsioonid, saatetekstid, nende tõlke ja piltide mitmekülgse analüüsi.⁸ Raamatu põhjalik sissejuhatus toob reljeefselt esile Maydelli teedrajava tähtsuse Balti ajaloopildi traditsioonis, näidates nii tema enda loomingu lätteid kui selle motiivide hilisemaid rändeid kohalikus visuaalkultuuris.

Kuid näitusega kaasnes niisamuti kahepäevane rahvusvaheline ajaloopilditeemaline konverents, mille põhjal ilmus 2015. aastal Tiina-Mall Kreemi toimetamisel kõrgetasemeline artiklikogumik "Kunstnik ja Kleio. Ajalugu ja kunst 19. sajandil". Kogumik kätkeb ühtteist algupärast artiklit peamiselt eesti ja saksa õpetlaste sulest. Nendest neli (Anne Untera, Anu Allikvee, Linda Kaljundi ja Inna Põltsam-Jürjo) lahkavad Maydelli loomingut ja rolli Balti ajaloopildi traditsiooni kujundamisel. Järgnevad kolm artiklit keskenduvad aga konkreetsete ajaloomaalide analüüsile: Poul Grinder-Hansen lahkab Christian August Lorentzeni maali "Dannebrog langeb taevast Lindanise lahingu ajal 15. juunil 1219" (1809), Ulrike Plath Peter Jansseni maali "Läänemere koloniseerimine Hansa poolt. 1201" (1872) ja Juhan Kreem Rudolf von zur Mühleni maali "Tartu linn ja stifti rüütelkond uuendavad liidulepingut 1522. aastal" (1897). Olgu samuti mainitud Hubertus Kohle hea ülevaade 19. sajandi ajaloomaali traditsioonist saksa kunstniku Adolph Menzeli näitel ja Udo Arnoldi käsitlus Saksa ordu kujutamisest 19. sajandi maalikunstis.

 

*

 

Senise uurimistöö kulminatsiooniks võib aga pidada Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreemi kureeritud näitust "Ajalugu pildis – pilt ajaloos" Kumu kunstimuuseumis märtsist kuni augustini 2018 ja sellega rööbiti valminud samanimelist monograafiat, millel on täpsustav alapealkiri, "Rahvuslik ja rahvusülene minevik eesti kunstis".⁹ Raamat ja näitus töötavad hästi käsikäes, üksnes piltide piidlemisest muuseumis jääb huvilisele tõenäoliselt väheks, sest paratamatult piiratud näitusepinnale on mahtunud vaid väike valik olulisemaid pilte, samuti pakuvad pildikirjed vaid vähest tuge sügavamaks tõlgenduseks. Näituse taga olevast ulatuslikust empiirilisest uurimistööst ja teoreetilistest otsingutest saab tõeliselt aimu alles see, kes töötab läbi mahuka monograafia, mille kuraatorid on kahasse kirjutanud (täpsem tööjaotus raamatust ei selgu). Näituse ülesehitus on temaatiline, saalid on sisustatud eri "visuaalsete mälupaikade" kaupa: Kalevipoeg ja mütoloogia kunstis, soome-ugri ja baltisaksa pärand, Vabadussõda ja muistne vabadusvõitlus, Jüriöö ülestõus ja Mahtra sõda, 1905. ja 1940. aasta revolutsioon, Teine maailmasõda ja okupatsiooniaeg.

Raamat jaguneb kaheks osaks: esimene pakub sajal leheküljel ajaloolise ülevaate Eesti ajaloopildi arengust ja teemadest, teine kaardistab pea 170 leheküljel tosinat Eesti "visuaalset mälupaika" (Vanemuisest ja Kalevipojast 1940. aasta juunipöörde ja Teise maailmasõjani). Tulemus on mitmes osas kiiduväärt, esiteks on läbi hekseldatud suur pildiaines, mis siiani on olnud pillutatud laiali erinevate mäluasutuste ja erakogude vahel (viimaste süsteemsem uurimine seisab küll endiselt ees). Teiseks on mahukas uurimismaterjal saanud asjakohase kontseptuaalse raamistuse kultuurimälu-uuringute vaatenurgast. Kolmandaks ei ole unustatud võrdlevat perspektiivi, tähelepanu on jagunud pildimotiivide ringlusele, rahvusülestele laenudele, otsapidi naaberkultuuridegi mõjutustele.¹⁰

Raamatu lugemine äratas kolm üldisema iseloomuga küsimust, mille üle tasub edaspidi veel mõelda ja mis viipavad ühtlasi uutele uurimisperspektiividele. Esiteks räägitakse raamatus mõneti ebajärjekindlalt kord kunstist kitsamalt, kord visuaalkultuurist laiemalt. Kui teose alapealkiri viitab selgelt kunsti-fookusele, siis kokkuvõtte avalause räägib visuaalkultuurist üldisemalt: "Selle raamatu eesmärk on selgitada visuaalkultuuri rolli Eesti ajaloomälu loomisel".¹¹ Sarnast kõikumist või kõhklemist kohtab raamatus sageli, isegi kui konkreetne pildiaines viitab siiski üsna ühemõtteliselt, et piirdutud on kutseliste kunstnike loominguga. Kitsas fookus on hästi mõistetav, sest visuaalkultuuri vaatlus oleks võinud kergesti lõppeda materjali sisse uppumisega, samuti võib leida põhjenduse mõistete ujuvusele, sest piirid kunsti ja visuaalkultuuri vahel ongi väga ebamäärased ja poorsed. Kummati võib väga oluliseks pidada edaspidi Eesti visuaalkultuuri ajalookäsituste ulatuslikumat uurimist, sest on selge, et vähemalt mõjukuselt ületavad ajaloomaale ja -graafikat ajaloofilmid ja -monumendid, massimeedia ja tarbekunst (plakatitest suveniirideni).

Viimane tähelepanek osutab veel ühele uurimisperspektiivile: Eesti ajaloopiltide retseptsiooni analüüsile. Praegu apelleeritakse raamatus tihti ajaloopiltide suurele mõjule, toonitatakse kunstnike tähtsat rolli minevikukäsituste kujundamisel, ent harva pakutakse nendele väidetele empiirilist kinnitust. Nii kirjutavad autorid näiteks Eesti Vabariigi aegse ajaloopildi ülevaate kokkuvõtteks: "Seega võib tõdeda, et kunstnike roll eesti rahvusriikliku identiteedi loomises on olnud tähelepanuväärne: kunstinäitustel, avalikus ruumis ja reprodena pilte eksponeerides, raamatuid, postkaarte, marke, rahatähti, plakateid jm kujundades osales visuaalkultuur rahvusliku ajaloomälu, aga ka identiteedi kujundamisel. Pildid mõjutasid arusaama eestlaste ja Eesti kodanike etnilisest, ühiskondlikust ja kultuurilisest kuuluvusest, aga ka sellest, millised sündmused, nähtused ja tegelased kuulusid uue rahvusriigi ajalukku ja millised mitte."¹² Selle järeldusega tahaks hea meelega nõustuda, ent see ei tulene eelnenud peatüki sisust, vaid pigem peegeldab autorite üldist veendumust ajaloopiltide tähtsusest. Sest esiteks on eelnevas vähe juttu postkaartidest, markidest või plakatitest, peamiselt ikka maalidest ja joonistustest, teiseks ei pakuta aga ühtegi konkreetset näidet sellest, kuidas piltide mõju avaldus ja milliseid tunnistusi selle kohta on võimalik leida. Samuti on selge, et kui tähelepanu keskmesse seada visuaalkultuuri mõju eestlaste ajalookäsitusele, siis oleks asjakohasem maalide ja joonistuste asemel uurida tarbe-, monumentaal-, teatri- ja filmikunsti.

 

 

Johann Köler
(1826–1899)
Nõidusunest ärkamine
1864
Õli,
heliogravüüri järgi
Eesti Kirjandus-muuseum

 

 

Kuid oma lühikese arutelu lõpetuseks tahaksin naasta sissejuhatuses püstitatud probleemi juurde: kas eestlaste (ajalooline) identiteet on tekstikeskne või mängivad selles olulist rolli ka pildid. Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreemi hinnaline uurimistöö on lubanud seda küsimust oluliselt nüansseerida, see on aidanud välja tuua piltide erinevat tähendust eri ajaperioodidel ja näidanud, kuidas pildid on arendanud, laiendanud või teisendanud tekstides käibele toodud motiive. Mõnel harval puhul võime rääkida isegi ajaloopiltide iseseisvast motiivi- ja kujundiloomest, nagu näiteks seoses Johann Köleri maaliga "Ärkamine nõidusunest" (1864), mis neli aastat enne Carl Robert Jakobsoni esimest isamaakõnet pakkus veenva visuaalse kujundi ärkamisaegsele identiteediloomele.¹³ Paraku läks maal 19. sajandi lõpul kaduma ja selle mõju omas ajas ning hiljemgi on keeruline hinnata. Kuigi praegu on meie teadmised mineviku kujutamisest Eesti kunstis võrratult sügavamad kui varem, tundub siiski, et kunagine diagnoos Eesti ajalookultuuri verbaalsest iseloomust peab endiselt paika. Ehkki eesti ajaloopildi traditsioon on osutunud seniteatust palju rikkalikumaks ja rammusamaks, torkab endiselt silma, et põhiosas tugineb see tekstidele, olgu nendeks siis kroonikad, eeposed või jutukirjandus. Kuid tõlgituna teise, kontinuaalsesse märgisüsteemi on verbaalne informatsioon saanud pildikeeles sootuks uusi tähendusi, tekitanud ootamatuid seoseid, aidanud minevikutaju muuta oluliselt mitmeülbalisemaks. Nende peente kultuuriliste tõlkemehhanismide täpne ja (asja)tundlik analüüs on kindlasti "Ajalugu pildis – pilt ajaloos" autorite üks kõige hinnalisemaid panuseid.

 

¹ Marek Tamm, Monumentaalne ajalugu. Esseid Eesti ajalookultuurist. Tallinn: SA Kultuurileht (Loomingu Raamatukogu nr 28–30), 2012, lk 48–64.

² Vt Juri Lotman, Retoorika. – Juri Lotman, Kultuurisemiootika. Tekst – kirjandus – kultuur. Tallinn: Olion, 2006, lk 186–211.

³ Juri Lotman, Kultuur ja plahvatus. Tallinn, Varrak, 2001, lk 153.

⁴ Koost. Monika Flacke, Mythen der Nationen. Ein europäisches Panorama. Berliin: Koehler & Amelang, 2. tr, 2001. (Eesti ajaloopilte pole kahjuks teosesse kaasatud. – M. T.)

⁵ Peeter Torop, Autokommunikatsioon ja identiteet. – Vikerkaar 2013, nr 1–2, lk 132.

⁶ Tamm, Monumentaalne ajalugu, lk 65.

⁷ Tiina-Mall Kreem, 19. sajandi ajaloopildid. Uurimisseis ja -perspektiiv Eestis. – Koost. Tiina-Mall Kreem, Kunstnik ja Kleio. Ajalugu ja kunst 19. sajandil. Eesti Kunstimuuseumi Toimetised, 5 [10], Tallinn: Eesti Kunstimuuseum – Kadrioru Kunstimuuseum, 2015, lk 13. ('Viskursus' on G. Franki ja B. Lange raamatust "Sissejuhatus pilditeadusesse", Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2015, lk 74–75, laenatud mõiste, mis põimib 'visuaalse' ja 'diskursuse'.)

⁸ Koost. Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem, Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum – Kadrioru Kunstimuuseum, 2013.

⁹ Koost. Linda Kaljundi, Tiina-Mall Kreem, Ajalugu pildis – pilt ajaloos. Rahvuslik ja rahvusülene minevik eesti kunstis. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum – Kumu, 2018.

¹⁰ Selles seoses torkas küll silma, et üllatuslikult paistab olevat autoritele kahe silma vahele jäänud Suzanne Pourchier-Plasseraud' oluline doktoritöö Läti rahvuslikust visuaalkultuurist 20. sajandi esimesel poolel, mis on ilmunud nii prantsuse kui ka inglise keeles ja mis pakkunuks Eesti ainesele tänuväärt võrdlusmaterjali, vt Suzanne Pourchier-Plasseraud, Les arts de la nation. Construction nationale et arts visuels en Lettonie 1905–1934, Rennes: Presses Universitaires de Rennes, 2013; Arts and a Nation: The Role of Visual Arts and Artists in the Making of the Latvian Identity, 1905–1940, Leiden: Brill, 2015.

¹¹ Linda Kaljundi, Tiina-Mall Kreem, Ajalugu pildis – pilt ajaloos, lk 297.

¹² Ibid., lk 89.

¹³ Ibid., lk 53–55.

 

Marek Tamm on ajaloolane ja kultuuriteadlane, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi kultuuriajaloo professor.

< tagasi