est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Eitus

Andreas Trossek (2/2023)

Andreas Trossek arvustab Tanel Randeri kuraatorinäitust "Hüvasti, Ida! Hüvasti, Narcissus!".



14. IV–4. VI 2023
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum
Kunstnikud: Aliaxey Talstou, Elo Liiv, Holger Loodus, Kateryna Lysovenko, Kirill Tulin, Paulina Pukytė, Svitlana Biedarieva
Kuraator: Tanel Rander



Ma ei ostle just tihti igasugustes muuseumipoodides, mis müüvad näituseprogrammiga seotud suveniire jms nännikraami, aga hiljuti ostsin endale küll ühe T-särgi. Ostsin selle kusjuures Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumist (EKKM) – jah, kõikvõimalikest gentrifitseeruvatest ja kommertsialiseeruvatest kultuuripaikadest Tallinnas käivitas just see nullindatel institutsioonikriitilise (ja seega ka kapitalismikriitilise?) skvotina alustanud näitusemaja minus vastupandamatu tarbimisiha. Ostetud T-särgile on varesejalgadega trükitud üks sõna – ingliskeelne tõlkimatu sõnamäng "narcisseast" (s.o 'nartsissist' sihilikult valesti kirjutatud lõpusilbiga 'east', mis märgib idakaart). Ütleme siis, et (enese)iroonia.

Seinale kinnitatud leegitseva neoonkirja kujul oli see sõnamäng ühtlasi Tanel Randeri kunstiteos. Õigemini üks kahest tekstiteosest, mis olid mõlemad eksponeeritud tema kokku pandud rühmanäitusel "Hüvasti, Ida! Hüvasti, Narcissus!", kus osalesid teisedki kunstnikud Eestist, Leedust, aga ka teist aastat Venemaa täiemahulisele sissetungile vastu pidavast Ukrainast, samuti Venemaa vasallriigist Valgevenest. Enne näituse avamist toimunud kuraatorituuril nimetas Rander seda sõnamängu tagasihoidlikult siiski pigem enda "kuratoorseks kommentaariks", ja sellisena ma seda ka tõlgendan. Nii et mul on praegu seljas T-särk kuratoorse kommentaariga, olgu see nüüd selge. Eraldi žanr, mitte niivõrd repro kunstiteosest.

Kummaline tunne on seejuures kirja panna põhimõtteliselt positiivset kriitikuarvamust näitusest, kus ausalt öeldes väga palju seninägematut vaadata ei olnudki: lihtsal žestil põhineva performance'i dokumentatsioon (Aliaxey Talstou), varje sümboliseeriv liivainstallatsioon põrandal (Paulina Pukytė), paar pseudokeskaegset surmatantsu motiivi seinale trükituna (Svitlana Biedarieva), tänapäevane maal ja sotsrealistlik pildiraam koomilisevõitu kombinatsioonis (Holger Loodus), kunstniku kirjavahetus kuraatoriga (Kirill Tulin), esmapilgul mittemidagiütleva pintslitööga figuraalkompositsioonid (Kateryna Lysovenko), järjekordne kunstnikudokumentaal punamonumentidest ja vene ajal vist küll igas kodus olnud standardsed kristallvaasid. Ehk vaid näituse suuremahulisim installatsioon (Elo Liiv) mõjub audiovisuaalse ärritajana keskmiselt afektiivsemalt, omades teatud "instagrammitavuse potentsiaali", ent kärsitum külastaja veetnuks siin näitusel 10–15 minutit, mitte rohkem.

 

 

 

Elo Liiv
Uni(stus)
2023
Installatsioon
Näitusevaade EKKM-is
Foto autor Annika Haas
Kunstniku loal

 

 

 

Alles Randeri kuraatoritekst näituse kataloogis sõlmib kõik lahtised otsad kokku, jättes lugejale tunde, et kõik eksponeeritud kunstiteosed, millest ta vaatajana EKKM-is mööda tuhises, on aukartusäratava sidususega illustreerinud autori mõttekäiku. Rander jätkab siin sisuliselt samast kohast, kus tal jäi jutt pooleli oma viimasel isiknäitusel ("Angelus Novus" Hobusepea galeriis, 6. IV–2. V 2022). EKKM-i koondatud kunstnikud on loomulikult ka varem maailmas olemas olnud, aga alles kuraatori idaeuroopluse-alasest lugemusest ja psühhoanalüüsist kantud poeetiline visioon annab neile ühise agenda. Kureeritud näitus kui tervik, kureeritud näitus kui kompositsioon. Tegemist oli niisiis sedalaadi kunstinäitusega, mis väga tugevalt toetub kuraatoritekstile, ja kes ei oska lugeda, see jääb täielikust elamusest ilma. Jällegi: see on eraldi žanr, mitte niivõrd hinnang.

Millega Rander siin näitusel tegeles, on ehk kõige paremini kokku võetav tema enda ligikaudu aasta aega tagasi välja öeldud sõnadega: vajadusega "dekoloniseerida olemasolev dekoloniaalne liikumine ja Ida-Euroopa diskursus", lähtudes arusaamast, et "sotsialismikogemus oli koloniaalne kogemus".1 Mina saan sellest aru niimoodi, et kuraator on otsustanud, et kui üldse tüli kiskuda, siis ikka endast suurematega, kes sind üleolevalt kas naiivsuses, nats(ional)ismis või topeltstandardite kasutamises süüdistada saaksid. Postkoloniaalset pilku on väga pikalt iseloomustanud teatava teoreetilis-intellektuaalse pimetähni olemasolu, mis ootuspäraselt tekitab nägemishäireid just sel hetkel, kui jutuks tuleb Nõukogude Liit (ja viimasest lähtuvalt ka praegune Venemaa). Ennustan, et ei kao see pimetähn veel aastaid ja aastakümneidki hiljem kuhugi.

Nii et jah, reaktsioon sõjale. Selle asjaolu toovad välja ka seni ilmunud arvustused. Ja see on ka ilmselt põhjus, miks näitus olevat "oma kuratoorselt kontseptsioonilt nii radikaalne" ja "noh, eks Saulustest ju Pauluseid tehaksegi", kui tsiteerida siinkohal mõnesid neist.2 Kunstnikuna on Tanel Rander tõepoolest enam kui viimase kümnendi jooksul peaaegu kõik oma näitused ja teosed pühendanud "kollektiivse lääne" ja "müstilise" Venemaa vahel värelevale Ida-Euroopa identiteedile, aga nüüd ütleb ta kuraatorina, et aitab küll, kõik: "Hüvasti, Ida! Hüvasti, Narcissus!" Ükskõik, kuhu suunas impeerium vaatab, igal pool näeb ta seal vaid iseenda peegeldust. Ja milleks aidata nartsissistlikule häirele omalt poolt kaasa?

Rander põhjendab, et Ida-Euroopa identiteeti iseloomustab alati mingi puuduolek, õõnsus, kustumatu nälg või janu. Näitusel kordub seesama kujund kas tühja kristallvaasi või selle kildude, kuivaks kallatud võidukarika, kirjasõnas haigutavate tühikute, hukkunute mälestamise, kaevatava haua või trellitatud akendega ruumi kogutud viljahunniku kujul. Negatiivses tähenduses on Ida-Euroopa mentaliteet alati tähistanud vaesust, odavat tööjõudu, sõltuvust suure idanaabri ressurssidest, välja juurimata korruptsiooni ja oligarhide võimu, kellele seadused ei kehti. Aga mis siis, kui need on vaid üleminekuraskused, mis tunnistavad positiivsete muutuste võimalikkust?

Kultuuride eksotiseerimisest ei pääse me nagunii. Pigem peame õppima aegsasti märkama Narcissose näojooni iseenda peegelpildis. Enne, kui on hilja. Päris ära ta ei kao ju iialgi. Ta jääb ikka sinnasamma alles, olgu siis kasvõi õrna virvendusena veepeeglis. Aga tal ei tohi lasta ennast üle võtta. Muidu seestume veel siin kõik "sünnipärasteks" sovetoloogideks ja putinoloogideks, kellele on tempel idaeurooplaseks olemise kohta otsaette tätoveeritud – soovitatavalt kirillitsas. Nagu mingi halb karikatuur, segu Boratist ja Kremlis kõnede vastuvõtmisel ootejärjekorda pandud suvalisest Euroopa tipp-poliitikust.

"Tead, see on nii põnev, et teil on olnud siin Eestis nii karm poliitiline ajalugu, Nõukogude tsensuur ja sovetlik plaanimajandus! Ja see on nii kummaline, et te kõik räägite siin kapitalismist, justkui see oleks midagi käegakatsutavat," ütles mulle hiljuti üks väliskolleeg. "Seal, kust mina pärit olen, on see lihtsalt nii kõikjal olev ja kogu aeg olemas olnud, nii et keegi isegi ei mõtle kapitalismi peale. See on… nagu õhk, mida sa hingad – mõtlemata."3

Jah, ma tean. Just sellepärast ostsingi selle T-särgi. Et anda oma pisikene panus.

 

 

1 Vt: Tiit Hennoste, Linda Kaljundi, Liisa Kaljula, Tanel Rander, Andreas Trossek, Vestlusring Ida-Euroopa kultuuriidentiteedist sõja taustal Ukrainas. – KUNST.EE 2022, nr 2, lk 24.

2 Vt näiteks: Ketlin Käpp, Traumade kehastumine kristallkausis. Kuidas tegeleda sügavalt mällu sööbinud paneelmajade ja monumentidega? – Eesti Päevaleht 17. V 2023; Martin Luiga, Kas lakata olemast ida maad? – Postimees 26. V 2023; Hanno Soans, Peeglikildudest ärapööratud pilguheit. – Sirp 26. V 2023.

3 Vestluse ülestähendus siinkirjutaja mälu järgi (vestluse allikas toimetusele teada).

 

 

Andreas Trossek on KUNST.EE peatoimetaja.

< tagasi

Serverit teenindab EENet