est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Elada vabana või surra

Raul Keller (4/2015)

Raul Keller kõneleb näitusest "Vaikus on kuldne. Ilmar Laaban ja eksperimendid helis ning keeles".

 

4. IX 2015–3. I 2016
Kumu kunstimuuseumi 4. korrus, B-tiib

Osalejad: Tomomi Adachi, AGF aka Poemproducer, Georges Aperghis, Hugo Ball, Lucas Battich, John Cage, Henri Chopin, Bob Cobbing, Marcel Duchamp, Öyvind Fahlström, Sten Hanson, Raoul Hausmann, Bernard Heidsieck, Åke Hodell, Richard Hülsenbeck, Takahiko Iimura, Isidor Isou, Roomet Jakapi, Marcel Janco, Bengt Emil Johnson, James Joyce, Raivo Kelomees, Kiwa, Ilmar Laaban, Jaan Malin, Ladislav Novák, Robert Pohle ja Martin Hentze, Cia Rinne, Kurt Schwitters, Gertrude Stein, Tristan Tzara, Robert Wilson.
Kuraator: Ragne Nukk.

 

Helikunstis jookseb kõrvalharuna üks pidev ja küllaltki varjatud joon, mis ilmutab ennast nii Berliinis, hästipeidetud plaadipoe Rumpsti Pumsti ülemisel riiulil, Eindhoveni galeriikese Onomatopee vinüülikogus kui ka ilmselt kuskil bukinistide-vandeseltslaste erisahtlikeses Pariisis ja Stockholmis ning muudes keskvoolu suhtes pimedates kohtades. Joon on jonnakas ega lase ennast niisama lihtsalt kustutada, leiab pidevalt uusi voolusänge ja põlvkondi, kes seda tõsimeelselt, hullunult ja mänguliselt edasi veavad. Ma ütlen meelega "joon", sest heliluule või kõlaluule, mis koosneb kõige enam just huultega vormitud õhust, on alustanud oma teekonda sageli paberile trükitud või noodijoonestikule kirjutatud sõnana – triibuna, mis meie kultuuris paberil vasakult paremale jookseb ja endas mingit keelelist tähendust kannab. Edasi hakkab see lineaarne mõtestatud tähendus komistama ja takerduma, tähed üksteisele jalgu jäämas, sõnad noodijoonestikult alla kukkumas, kuni trükimasin taob ühte pidevat viga, aju kordab ühte häälutatud vokaali. Aaaaoooooouuuaaaaaaa. Heliluule on süsteemne viga. Heliluule on süsteemse vea süsteemivaba ilmumine. See on tühjal kanalil sahisev analoogteleviisor, mis on jäänud elutuppa mängima, viimane piduline langenud selle ette pehmele, ümmargusele, kootud vaibale. See joon on magnetofonilint. Ennekõike on ta siin magnetofonilint.

Kumu näitus "Vaikus on kuldne" on üks päris tihe tükk ja ma ei teagi, kas see tihedus on hea või halb. Ühest küljest on materjali kuhjumine ainese sisemise loogikaga kooskõlas, aga teisest küljest hakkab see materjal ühel hetkel iseenda saba alla neelama. Olles kaks ja pool tundi kõrvaklappe ühe ja teise lauakese juures vahetanud, hakkab see kõik muutuma küllaltki sarnaseks. Luban endale pausi ja loodan, et ühel hetkel hakkab sellest kuhjatisest midagi välja kooruma.

Aga kerigem lint algusesse ja kuulakem. Mitte päris niikaugele, et ots pooli pealt maha jookseks. Seal alguses oleks ilmselt midagi sellist, mis tegelikult läbivalt kogu ulatuses tagasisidena koguneb, mingi protokeel, inimese esimene, lapse lalinale sarnanev häälutus. Kerime sealt jupp maad edasi. Vahepeal on keel arenenud, teinud läbi tuhat moondumist, elanud lugematutes vormides ja kõrgustes. Kuskil Šveitsi hämaras avangardiurkas astub Hugo Ball 20. sajandi esimesel kümnendil aparaadi juurde ja vajutab selle korraks kinni. Ta kahtleb. Kahtleb sõna võimes tähendust edasi anda. Ta on selle liigutuse teinud ja ta ei lepi vähemaga kui luulega, mis ei koosneks sõnadest. Tema vajutus on luule avanud võõrastele neologismidele ja ta ei ole üksi. Kogu modernistlik avangard tahab seda nuppu vajutada, linti edasi-tagasi kerida. Selles aparaadis oleks nagu midagi õnnestavat.

Lint on poolidel edasi jooksnud. Meie oma mees Ilmar Laaban kohtub Stockholmis Marcel Duchampiga, keda sajandi algul oli üldse võimatu vältida, igal pool kondas ta oma kohvrikesega ringi, nii nagu John Cage natuke hiljem. Duchamp annab Laabanile kohvrist paruka ja kostüümi ning Laaban lahkub raudteejaamast Rroosi Selavistena. Laaban saadab talle vastu "mulle", millest saavad "saadan" ja "neid". Ainult parukaga Laaban muidugi ei lepi. Tema ankruketi lõpp ja laulu algus on juba sisse jooksnud. Pariisis on Pierre Schaeffer aga neljakümnendate lõpus üles seadnud sakslastelt reparatsioonina saadud AEG-i maki. Enam ei lasta sellel lindistatud kõnesid Saksamaa linnades ruuporitest. Ei ole neid linnu, ruuporitest rääkimata. Nüüd lõikab ja kleebib Schaeffer sellel midagi konkreetsemat. Tema konkreetne muusika koosneb mitte midagi kujutavatest helijuppidest. Ka meie lindile jääb sellest jälg. See on Henri Chopin, prantsuse kõlapoeet, kes liimib need kaks linti hoolikalt kokku. Tema hilisemates töödes pole võimalik enam häälikut vormivat kõneaparaati ära tunda, sellest on saanud abstraktne, tehnoloogiline, elektrooniline võnge. See lindiots jookseb päris tänapäeva välja. Jaapanlasel Tomomi Adachil on seesama lindiots peos, kui ta oma särgile sensorid kleebib ja laval mikrofoni võtab. John Cage kirjutab vahepeal paberile kuus vastust ja laseb endalt neile küsimused küsida. Teisel korral on publik kavalam ja enam ei küsi. Siis võtab ta taskust oma I Chingi paki ja laseb kaardikestel Henry David Thoreau, ameerika anarhisti ja "ökofilosoofi" päevikud ümber komponeerida. Sünnib vähemalt kaks teost, üks neist on loeng-etendus "Empty Words" (Tühjad sõnad, 1974), 12-tunnine, kolme vaheajaga. Robert Wilson, kangelane "Pärdi-saagast", lavastab tüki ja ühel kootud pehmetest ümmargustest vaipadest võib seda näitusesaali seinalt vaadata.

Aga mis on saanud meie lindist? See rändab ringi mööda Stockholmi. Kord salvestatakse sellele EMS-i stuudios, siis Rootsi Riigiraadios, seejärel Fylkingen Recordsis. Ja hea ongi, sest tänu sellele saavad ühes, teises ja kolmandas kohas linti mitte ainult meie Laaban, kes jonnakalt tehnoloogiale oma hääleaparaati ning tähendusvabadusele rohkem allusioone ja mitmetähenduslikkusi eelistab, vaid ka kõik teised. Ja neid on palju. Ja nad on erinevatest põlvkondadest – kunstnikud, luuletajad, patsifistid, raadioamatöörid, iseõppijad, rootslased, tšehhid, prantslased. Kuskil hakkavad need salvestised kõik kokku jooksma, ja nagu enne mainitud, võib-olla isegi liiga hästi, nii et varasemad read alt ära kustuvad ja üheks sulavad. See kirjeldatud joon jõuab Kumu näitusel ajas ja ruumis päris lähedale, meie oma kõlapoeetide Roomet Jakapi ja Jaan Malinini, kellest üks mõjub pigem pastoraalse ja teine rohkem bufonaadsena. Üks üsna hea mixtape on see kokku.

Ja siinkohal kiitus kuraatorile põhjalikkuse, kujundajale selge vormi ja graafika autorile lihtsa asjalikkuse eest. Aitäh liiva eest põrandal, aga tuleb ka kivike: Kiwa teos tapeedistub, muutub õhukeseks ja teemat illustreerivaks. Kas asi on valitud teoses või eksponeerimiskohas, ei teagi. Ja teinegi: miks nii mahukal ja tihedal näitusel pole kataloogi?

Veel üks detail. Tagumise saali tagumises servas seisab kõrge, tööstuslik, ilmetu redel. Mingit põhjendust sellele pole. Uudishimuliku inimesena ronin ma mööda seda üles, keegi ei keela ka. Redeli ülemises osas on väike platvorm. Ainuke, mis ma sellelt platvormilt näen, on ripplae servatagune, kus asub neli sisselülitamata luminofoorlampi, igaühes kaks tolmust toru. Hiljem, kui ma läbi Kadrioru pargi tagasi koju lähen, mõtlen selle redeli peale ja meenub Ludwig Wittgensteini traktaat. Võib-olla see redel oligi üks võtmetest.

 

Raul Keller on (heli/installatsiooni)kunstnik. Töötab Eesti Kunstiakadeemia uusmeedia osakonnajuhatajana.

 

 

Kumu kunstimuuseumi näitusevaade,
foto autor Stanislav Stepashko

< tagasi

Serverit teenindab EENet