est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Elin Kard: "Kui kunstnikel ei oleks galeriisid, kus alustada, ei oleks teistel institutsioonidel hiljem ka kedagi müüa, vahendada, premeerida ega esindada."

Andreas Trossek (1/2014)

Andreas Trosseki intervjuu Eesti Kunstnike Liidu (EKL) asepresidendi Elin Kardiga.



Astusid ametisse EKL-i uue asepresidendina 1. augustil 2013 ja küsimus, mis kõlab ilmselt praegu kõigi kunstiinimeste huulilt, on järgmine: mis saab Hobusepea galeriist, mille näituseprogrammi oled kureerinud terve viimase kümnendi? Ja mis saab selle kõrval ka Draakoni galeriist?

Ma ei usu kahjuks, et imaginaarne kujutletav auditoorium "kõik kunstiinimesed" väga südant valutaks galeriide käekäigu pärast. Mulle muidugi meeldiks, kui see nii oleks. Aga kuna mulle läheb vägagi korda, mis saab galeriidest, mis on viimastel aastatel peaaegu ainsana loonud EKL-ile positiivset kuvandit ja on hetkel kõige paremini töötav osa EKL-i struktuurist, siis ei pea ma vajalikuks lammutada süsteemi, mis töötab olemasolevate piiratud võimaluste piires suhteliselt laitmatult. Jätsin seega endale galeriides osalise koormuse ja palkasin 2013. aasta augustis galeristi assistendiks Sirja-Liisa Eelma, kellele nappide ressursside tõttu maksan palka enda galeristipalgast. Jooksvate küsimuste ja näituse vahetustega tegelebki peamiselt Sirja-Liisa, kunstnikega suhtleme näituste ettevalmistamise perioodil kahekesi, minu töövaldkond on lisaks kõigile EKL-i galeriidele lisarahastuse leidmine, projektide kirjutamine ja aruandlus. Näituseprogramme olen siiani koostanud üksi, järgmise aasta projektikonkursile laekunud projektidest teeme valiku koos assistendiga. Programmi kinnitab EKL-i volikogu, nii nagu see on olnud ka kõigil varasematel aastatel.

Olude ja tööjaotuse tõttu olen ka asepresidendina vastutav EKL-i galeriide töös hoidmise eest ja püüan muuta inimlikumaks galeristide ja galeriide meistri seniseid töötingimusi ning üsna suure koormusega töö eest saadavat tasu. EKL-i senine suhtumine galeriidesse on olnud kahetine – ühelt poolt otseselt töösse mitte sekkumine, mis on olnud juhtkonna poolse usalduse märgiks, kuid teiselt poolt ka ükskõiksuse ilminguks. Galeriid ja neis töötavad galeristid on olnud üsna üksi; alamakstud ja määramata tööajaga galeristid on seni hierarhilises EKL-i juhtimisstruktuuris asunud kõige alumisel astmel, nii kaasatuse kui tasustamise poolest.

Galeriide tööshoidmine on olnud – ja on ilmselt ka edaspidi – suhteliselt keerukas ja kompromisse nõudev võitlus. Ühelt poolt EKL-i piiratud majanduslikud võimalused, teisalt eri institutsioonide püüe n-ö kaaskureerida EKL-i galeriide tegevust. Kuna EKL on loomeliiduna sõltumatu ja isemajandav ning tegevustoetust riigilt ega Eesti Kultuurkapitalilt ei saa, tuleb galeriidele leida lisarahastust. Alates 2006. aastast on selleks olnud kultuuriministeeriumi galeriide toetusprogramm, kust olen galeriidele taotlenud tegevustoetust. Saadud summadest valdav osa on läinud kunstnike poolt makstavate galeriirentide summade vähendamiseks, kuid toetustest on kõik EKL-i neli galeriid (Hobusepea, Draakoni, Hop ja Vabaduse galerii. – Toim.) finantseerinud ka näitusetegevuse ettevalmistamiseks ja galeriide tegevuseks vajaminevaid kulutusi. Sel aastal olin sunnitud seoses kultuuriministeeriumist taotletava toetuse tingimuste muudatusega pöörduma abi saamiseks Eesti Kultuurkapitali poole. Olen alati pidanud ebakorrektseks, et institutsioonid taotlevad tegevustoetusi kultuurkapitalist, mille eesmärk peaks olema toetada peamiselt kunstnike loometegevust ja enesetäiendamist. Kuid ministeeriumi muutunud nõue toetuste eraldamiseks, et galerii peab kunstnikele võimaldama näitusepinna rendivabalt, tekitaks EKL-i eelarvesse ületamatu tühimiku ja alternatiiviks oleks ministeeriumist toetust üldse mitte küsida ning esitada kunstnikele rendiarveid.

Sellist olukorda oleks tänases Eestis aga kõige keerukam selgitada kunstnikele, kes teostavad näituseprojekte niigi valdavalt naeruväärsete eelarveliste vahenditega ja töö eest tasu saamata. Olukorra majanduslikule keerukusele lisandub juba eespool viidatud "kaaskureerimise püüe". Peamiseks probleemiks praeguse mudeli juures tundub olevat näituste liialt lühike lahtiolekuaeg (Hobusepea ja Draakoni galeriis on näituste pikkuseks keskmiselt kaks nädalat. – Toim.), ent samas unustatakse, et sellel on mitmeid erinevaid põhjuseid, mis taanduvad tegelikult kunstnike loomevabaduse ja toimetuleku problemaatikale. Kaasrahastusega kaasnebki tavaliselt nimetatud kureerimispüüe – "jah, saad küll natuke raha, aga hoia näituseid kauem lahti"; "vali neid kunstnikke ja mitte teisi", "näituste tase on kõikuv" jne. Kuid näituseprogrammi koostamine toimub reeglina kolmveerand aastat enne võimalikke rahataotlusi ja seega ei saa EKL võtta riske, mis eelkõige võivad muuta majanduslikult keerukaks galeriides esinevate kunstnike tegevuse.

Samuti unustatakse tihtipeale ära, et tegemist on ikkagi EKL-i galeriidega – see eeldab teatavat laiapõhjalisust ning vahel ka kompromisse projektide valikul. Hobusepea galerii ja Draakoni galerii programmi koostamise üheks põhimõtteks on olnud lisaks juba tunnustatud kunstnike näitustele ka võimaluse andmine isiknäituste ja projektide teostamiseks noortele, alles alustavatele kunstnikele. Kui sellega kaasneb näituste mõningane ebaühtlus lõpptulemuses, siis ei ole sinna midagi parata, rääkimata sellest, et ka tuntud ja suure kogemusega kunstnikel aeg-ajalt näitused eri põhjustel ebaõnnestuvad. Galeriid võtavad programme koostades vastutuse, tahavad nad seda või mitte. Mis on peamine: kui noortel kunstnikel ei oleks galeriisid, kus näitusetegevust alustada, ei oleks teistel, sageli kritiseerival positsioonil olevatel ja n-ö kaaskureerimise soovi omavatel institutsioonidel, hiljem ka kedagi müüa, vahendada, premeerida ega esindada.

Kas see laiapõhjaline kompromissipoliitika on olnud siis tulemuslik? Ja kui palju neid n-ö edulugusid siis praeguseks on?

Mitte laiapõhjalisus ei ole programmiline, vaid noortele kunstnikele võimaluse andmine näitusetegevuse alustamiseks. Kunstnike edulood ei teki galerii tegevuse tulemusel, vaid kunstnike ja galerii koostöös, kus olulisimaks osatäitjaks on siiski kunstnik. Ainuüksi Hobusepea galeriis on viimaste aastate jooksul näitusetegevust alustanud või teinud siin suuremat tähelepanu pälvinud projektid nii mõnedki praegu juba hästituntud nimed.

Kui kunstiväljalt on varasematel aastatel tihti kostunud etteheiteid, et EKL tegeleb liialt palju kinnisvaraprobleemide lahendamisega ja liialt vähe kunstnike sotsiaalsete garantiide eest võitlemisega, siis milline oleks siinkohal sinu vahekokkuvõte liidu põhilistest probleemidest ja prioriteetidest?

Olles EKL-is töötanud nüüdseks juba enam kui üksteist aastat, oman siiski kuni eelmise aasta augustini pigem väljapoolt vaatamise kogemust. Olles nüüdseks pool aastat vaadanud olukorrale pigem suunaga voodripoolt väljapoole, on olukorra keerukus ja komplitseeritus selgem.

Ma ei saa olla nõus väitega, et EKL on siiani liialt palju tegelenud kinnisvaraprobleemide lahendamisega. Kui sellega oleks aktiivselt tegeletud, siis praegu neid probleeme, mis on valdavad, ehk enam ei oleks. Pigem iseloomustab EKL-i senist tegevust see, et on tegeletud pisut ühe ja teise probleemiga, on tehtud mingeid otsuseid, kuid paljud muud otsused on eri põhjustel jäetud tegemata. Valdavalt ebamugavad otsused muidugi. Olgu siis selle põhjuseks valijahäälte kaotamise kartus või on kardetud liigset tähelepanu või on põhjuseks töötajate vähesus, ei oska öelda.

Pilt, mis minu ja Vano Allsalu ees viimase poole aasta jooksul on lahti rullunud, mida sügavamale me oleme kaevunud, on pehmelt öeldes kurb. Tõsi ta on, ka hetkel kulub enamus tööajast peamiselt n-ö majavalitsuse tööle, sest EKL-i kinnisvara maht on suur, seisukord halb ja ressursid selle haldamiseks piiratud ning renoveerimiseks lausa olematud. Ka töökoormus on viimase poole aasta jooksul olnud suur, arvestades EKL-i töötajate arvu vähesust ja ka juhatuse võimete piirdumist inimvõimetega. Olemegi seni tegelenud peamiselt n-ö suurpuhastusega ja kontrolli saavutamisega olukorra üle. Olen edasise suhtes pisut optimistlikum, kui EKL-i kinnisvara ja sellega seonduv on millimeetri täpsusega kaardistatud, edasise tegevuse prioriteedid määratletud, saab ehk intensiivsemalt tegeleda ka valdkonnaüleste teemadega.

Kinnisvaraga suures mahus tegelemine on esialgu vältimatu, kuna EKL loomeliiduna on isemajandav mittetulundusühing, siis on just kinnisvara haldus see, kust tulevad EKL-i eluspüsimiseks vajaminevad vahendid. Mitte liikmemaksudest, nagu sageli ekslikult arvatakse.

Mainisid juba, et EKL mingit regulaarset tegevustoetust riigilt ega kultuurkapitalilt ei saa, kuigi ka seda vist ekslikult eeldatakse, et just riik on see, kes EKL-i üleval peab?

Lugesin huvi ja mõningase kurbusega viimast Eesti Kultuurkapitali 2013. aasta IV kvartali jaotuste tabelit nädalalehe Sirp vahel: Eesti Arhitektide Liit – 2014. aasta I kvartali tegevustoetus 28 000; Eesti Disainerite Liit – 2014. aasta I kvartali tegevustoetus 18 700; Eesti Sisearhitektide Liit – 2014. aasta I kvartali tegevustoetus 17 000; Eesti Teatriliit – 2014. aasta I kvartali tegevustoetus 12 060; Eesti Näitlejate Liit – 2014. aasta tegevustoetus 12 000; Eesti Harrastusteatrite Liit – 2014. aasta tegevustoetus 15 400. Ja paljud teised.

Teades, et EKL-i galeriidele tegevustoetuse eraldamine esimeseks poolaastaks summas 15 762 eurot on siiani ainus tegevustoetus EKL-ile, siis tekib küll teatav jõuetuse tunne. Ühelt poolt on ebainimlikke pingutusi nõudev kinnisvara mass, mis on üheks põhjuseks, miks EKL-i rahataotlused ei ole väga oodatud. Teisalt on selle kinnisvara massi rentnikeks valdavalt loomeinimesed, mis siinse kunstituru mikroskoopilisust arvesse võttes ütleb nii mõndagi.

EKL-i väljavaated saada lisaks rendituludele täiendavaid kaasfinantseeringuid on viisakalt öeldes nullilähedased. Seega on lähiaja peamiseks väljakutseks rakendada olemasolev inimressurss süstematiseeritumalt ja motiveeritumalt tööle, et kaheliikmeline juhatus saaks pühenduda suuremas mahus seadusandlusele, kunstnike ja kunstitöötajate sotsiaalsetele garantiidele ning põhikirjast tulenevatele kohustustele.

Mis saab siiski pikemas perspektiivis nn ARS-i majast, suurest nõukogudeaegsest hoonetekompleksist aadressil Pärnu mnt 154? Koos aadressil Hobusepea 2 asuva galerii- ja ateljeekompleksi ning aadressil Pikk 18 paikneva Draakoni galeriiga on see majavolask ilmselt üks esimesi asju, mis Tallinna linnapildis praegu EKL-iga seostub.

Ma tegelikult ei usu, et ARS-i maja, peale väikese arvu kunstnike, väga EKL-iga seostub. Endiseid n-ö hiilgeaegu enam ei mäletata, need on nüüdseks osake siinsest disaini- ja tarbekunsti ajaloost. Hetkel ei teata sageli sedagi, et ARS-is siiani mõned endisaegsed legendaarsed ettevõtted jätkuvalt tegutsevad, nagu näiteks nahkehistöö ja portselani ateljeed.

Kuna EKL omab lisaks ARS-i peamajale ka selle juurde kuuluvat ligikaudu kahe hektari suurust territooriumi, mis on suures mahus täidetud lagunevate angaaride ja ehitistega, on küsimus ARS-i majaga seotud tulevikuplaanidega alates eelmise aasta augustist meie igapäevatöö lahutamatu osa. Ja kuna EKL-i üheks põhikirjaliseks eesmärgiks on kunstnikele loometegevuseks tingimuste loomine, oleme kinnistu arendamiseks kutsunud kokku initsiatiivgrupi, kuhu kuulub lisaks volikogu liikmetele nii erinevate erialade kunstnikke, ärimehi, ajakirjanikke kui ka arhitekte.

ARS-i maja asub arenduseks, mis eeldab inimeste liikumist piirkonnas, küllaltki ebasobivas naabruses – elukeskkond jääb liialt eemale, piirkond on täidetud büroohoonetega ja lähiaja arendused naabruskonnas keskenduvad ka pigem ärihoonetele. Tööpäeva välisel ajal sinna jalutama ei satu, turistidele jääb piirkond kaugeks ja olgugi, et ARS-i maja asub kesklinnas, tunnevad ka praegu seal töötavad kunstnikud end eemalolevatena.

Ideaalvariandis võiks territoorium toimida erinevaid loomealasid ühendava keskusena, kus lisaks kunstnikele vajaminevatele laopindadele oleksid paljude erialade kunstnike ateljeed, töökojad, avatud ateljeed ja kauplused, projektiruumid ja loometegevuse vajadustega seotud ettevõtted ning töökojad. See kõik võiks omakorda olla, lisaks renoveeritud kombinaadi hoonele, n-ö pakendatud põnevasse arhitektuurse lahendusega keskkonda. Kõige väljatoodu elluviimine võtab pisut aega ja rohkem kui pisut raha, aga moodustab lähiaastate tööst ilmselt üsna mahuka osa.

Kuid siiski, provotseerivalt küsides: kas ühes postsovetlikus turuliberaalses väikeriigis ei oleks siiski mõttekas esmalt kõik liidu omanduses olev kinnisvara maha parseldada ja seejärel saadud raha liikmetele laiali jagada? Vähemalt saaks uus president Vano Allsalu ja uus asepresident Elin Kard palju odavat populaarsust.

Ei usu, et selline teguviis populaarsust tooks. Samuti ei lähe selline mõtte- ja teguviis kuidagi kokku minu isiklike tõekspidamiste ja eetiliste normidega.

Aegade jooksul on erinevad EKL-i juhid nii mõndagi müünud, on lastud erastada ateljeesid ning tehtud muudki "huvitavat". Praegune EKL-i majanduslik seisukord oleks kindlasti parem, kui seda ei oleks juhtunud. Mõne EKL-ile kuuluva kinnisvara müügist saadav tulu võib ju olla suur, aga on siiski ühekordne ega taga saadud tulu paigutamisega mõnda teise projekti loodetud tulu ning võib osutuda kahjutoovaks kogu EKL-i tegevusele. Asutuse juhina ei ole mul õigust võtta selliseid riske, mis võiksid mõjutada asutuse kestmist, selle töötajate töötasusid ja töökohti. Samuti ei tahaks mitte mingil juhul liituda nimekirjaga EKL-i juhtidest, kes on teinud valesid otsuseid ja vähendanud omakapitali mahtu. Õnneks on EKL-ile kuuluv kinnisvara ka EKL-i sissetulekute allikas, lisaks on näiteks kinnistud Vabaduse väljak 6 ja 8 kaitstud põhikirja poolt – neid kinnistuid ei saa juhatus ega volikogu müüa, selleks on vajalik suurkogu otsus. Sarnaselt võiks EKL, selle töötajate ja kõigi kunstnike turvalisuse huvides, laiendada piirangut ka kinnistule Hobusepea 2.

Kas kunagi helges tulevikus võiks Eestis siiski hakata kehtima nn kunstnikupalk?

Ma väga loodan, et see helge tulevik ei asu valgusaastate kaugusel. See juhtub hetkel, kui riik tunnetab end loomeinimeste tööandjana, mida ta hetkel veel ei tee. Kõikide probleemidega ei saa pöörduda juba niigi ülekoormatud kultuurkapitali poole, mis võiks olla alternatiiviks probleemi ajutisel lahendamisel, kuid arvestades vahendite vähesust, ei ole võimeline sedavõrd suurteks väljaminekuteks. Üks osaliselt ja vähesel määral leevendav vahend oleks kultuurkapitali aastaste loomestipendiumite arvu suurendamine, mida kultuurkapitali kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapital on minu teada juba otsustanud teha.

Intervjuu toimub 2014. aasta alguses, nii et eeldatavasti on EKL-i uus juhtkond jõudnud tegeleda nii mõnegi kaasusega, mille olete saanud päranduseks eelmiselt presidentuurilt, mis kestis Jaan Elkenil alates 1999. aastast. Kui aga jätta korraks kõrvale asjaolu, et ühtegi suurt organisatsiooni ei saa reformida üleöö, ja küsidagi otse, siis milline on EKL näiteks viie aasta pärast?

Ühest küljest on EKL oma ajaloolise taaga ja sama ajaloolise kinnisvaraga nagu suur roostes tank, mida on end kiirelt liigutavaks kuulipildujaks sundida suhteliselt keeruline ja samas ka ebavajalik. Nagu varem juba ütlesin, oleme siiani tegelenud olemasoleva korrastamise ja struktureerimisega. EKL-i suurkogu andis eelmisel aastal meid valides ka mandaadi muutusteks, muutused on vajalikud ja möödapääsmatud ning nende elluviimiseks tuleb teha ka ebameeldivaid otsuseid. Kui juba alanud EKL-i töökorralduse ja töödistsipliiniga seotud muudatused on lõplikult ellu viidud, saab keskenduda suuremas mahus visioonidele ja tulevikuplaanidele. Hetkel toimuvad muudatused on tingitud peamiselt EKL-i tegevuse muutuvate prioriteetide elluviimiseks.

Ma väga loodan, et need süsteemid, mis EKL-is hetkel töötavad normaalselt, teevad seda ka viie aasta pärast ja veel paremini. Samuti loodan, et praegu alustatud projektid on ellu viidud ja et nende elluviimise nimel ei ole tehtud rumalaid ega ebaõigeid otsuseid. Ma loodan, et need juhid, kes juhivad liitu viie aasta pärast, omavad ettekujutust vastutuse suurusest. 

Kuidas EKL-i juhtimine üleüldse igapäevaselt välja näeb ning milline on otsustusprotsess?

EKL-i juhivad igapäevaselt osalise koormusega president ja asepresident. Juhatus teavitab oma tegevusest ja suuremate otsuste puhul küsib ka nõusolekut volikogult. Volikogu koosneb EKL-i presidendist ja asepresidendist, kahekümnest alaliitude juhist ja suurkogul valitud kümnest üksikliikmest. EKL-i kõige kõrgem juhtorgan on suurkogu, mis kutsutakse kokku iga kolme aasta möödudes ja mis koosneb kõigist EKL-i liikmetest. Hetkel kuulub EKL-i 950 kunstnikku ja kunstiteadlast. Igapäevaselt töötavad lisaks juhatuse kahele liikmele EKL-is ka kaks haldusjuhti, finantsjuht, spetsialist, kaks raamatupidajat, sekretär-projektijuht, loovisikute koordinaator, kolm galeristi, galeriide meister, kaks majameistrit, elektrik, seitse galeriide valvurit, mitmed koristajad ja majahoidjad. Kõiki EKL-i tegevusega seotud jooksvaid otsuseid teevad ja nende otsuste tagajärgede eest vastutavad igapäevaselt president ja asepresident.

Ligi tuhat inimest on väikeses riigis suur jõud. Kuid miks on ilmselt paljudele n-ö kunstivaldkonnast väljapoole jäävatele inimestele jäänud mulje, nagu ei suudaks kunstnikud omavahel lõppkokkuvõttes siiski mitte milleski kokku leppida? Noored kunstnikud ei käi eakamate kunstnike näitustel ja seeniorid halvustavad omakorda juuniore – kas see mulje on vale või õige?

See mulje ei ole õige ega ka vale, tõde on kusagil keskel. Põlvkondade vaheldumine on loomulik, sellega seotud probleemid on aga korduva iseloomuga. Suheldes galeristi ja asepresidendi ning õppejõuna n-ö mõlema osapoolega, olen täheldanud, et rahulolematus on omane pigem vanemale põlvkonnale. On see siis tingitud konkurentsist, kunstimaastiku ja võimaluste vähesusest, ei tea. Nooremale põlvkonnale jälle on omane huvi puudus ajaloo vastu, nii pikemas ajalises ulatuvuses kui ka lähiajaloo suhtes.

Ja ei saa väita, et keegi eksiks või midagi valesti teeks, nii banaalselt kui see ka ei kõla – ajalugu kordub ja jääbki korduma. Vanem põlvkond on kinnistunud väljakujunenud mõttemudelitesse ja stereotüüpidesse ning pooldab turvalist muutumatust, noorem põlvkond otsib kärsitult uusi enneolematuid lahendusi ja uuendusi, ning vale oleks väita, et kumbki pool on ekslik; mõlemal poolel on põhjused tunda ja uskuda just sellisel viisil. Ning ma ei usu, et see teistes loome- või eluvaldkondades kuidagi teisiti oleks.

Kui põlvkondlikkus hetkeks kõrvale jätta, siis kunstnike suutmatuses milleski kokku leppida ma kahtlen. Selline väide viitab päevakajaliselt pigem meedias Sirbi uue peatoimetaja levitatavale väitele seoses kultuuripoliitika põhialuste koostamisega, kus kultuuriministeeriumi partneriteks olid mitmed valdkondlikud organisatsioonid, aga "individuaalsetel kunstiliikidel nagu kujutav kunst on katusorganisatsioone mitu ja seal on ka hõõrdumised nii-öelda vana ja uue vahel tugevamad" või et lähtuvalt sisemistest vastuoludest "kujutavas kunstis on see eriti tajutav, nemad ei esitanud lõpuks ettepanekuid just sellepärast, et nad ei suutnud kokku leppida, kes neid esindab". Kui mingil ajahetkel ministeerium ei pidanud vajalikuks Eesti suurima loomeliidu esindajatega koostööd teha, kuna tollase juhi isik võib-olla nii väga ei sobinud koostööks, ei tohiks levitada väärinformatsiooni ja veeretada süüd osapoolele, kellele võimalust osaleda ei antud. 

Eelmise aasta mais EKL-i suurkogul peetud kõnes nimetasin üheks enda rolliks ja tööülesandeks EKL-i asepresidendiks saamise korral "riikliku lepitaja" rolli erinevate vanusegruppide, valdkondade, arvamusgruppide ja kunstiinstitutsioonide vahel. Et EKL ja selle juhid saaksid eelpoolnimetatud ülesannet täita, peaksid EKL-i kuuluvad kunstnikud senisest enam tunnetama oma ühtekuuluvust. Hoolimata sellest, et oma suurearvulisuses iseloomustab EKL-i eelkõige arvamuste paljusus, võiks see põlvkondliku rähklemise asemel olla eri ideede ühendamise ja jõupingutuste teel formeerunud platvorm ning lõpuks ka tunnustatud arvamusliider ühiskonnas. Puudutagu see siis kunstnike positsioneerumist ühiskonnas, loomeinimeste sotsiaalseid garantiisid, pikaajalisi loomestipendiume, kunstniku töö väärtustamist või ka loovisiku seadust. 

Kui üks kultuuriminister ütleb, et suhtub kahtlevalt väitesse, nagu esindaksid loomeliidud kogu kultuuri, siis tekib paratamatult küsimus, keda peab riik üldse partneriks mistahes olulistes kultuuripoliitilistes otsustusprotsessides? Asi ei ole ju selles, et keegi eeldaks, et eranditult kõik kultuuritegijad peaksid olema mingite ametiühingute hingekirjas, vaid asi on selles, et riiklikku kultuuripoliitikat ei saa vist teha ka ainult tuttavale ärimehele või meediategelasele või siis kellele tahes tehtud telefonikõne põhjal, s.t loomeliite põhimõtteliselt diskussioonist välja jättes?

Rein Lang ütles ilmselt sel hetkel (Sirbi peatoimetaja kohusetäitja ametissemääramise skandaal 2013. aasta lõpus, mis viis kultuuriministri tagasiastumiseni. – Toim.) asju, mida ma loodan, et ta tegelikult ei mõtle. Ministeeriumi tunnustatud loomeliidud on loovisikute ametlikud esindajad, koostööpartnerid ja kõneisikud suhetes riigiga. Seega moodustavad loomeliitude esindajad, kes ka sel päeval ministri vastas istusid, ministrile n-ö nõukogu, sest loomeliitudesse kuuluvad omakorda valijad. Situatsioonis, kus seesama nõukogu on äsja avaldanud ministrile umbusaldust seoses usalduse krediidi lõppemisega, ongi ilmselt keeruline tasakaalukaks jääda ja mitte solvuda, ka sedavõrd karastunud ministril, nagu seda oli Rein Lang. Usun, et enamikul meist, kes me sel hetkel ministri vastas istusime, oli umbusaldust avaldada kurb ja keeruline, sest Rein Lang ei olnud halb minister, pigem vastupidi. Kuid olukorras, kus sisuliselt riigiasutuste tööd hakatakse suunama telefonikõnedega, oli rahuolematuse väljendamine vältimatu.

Milline on EKL-i institutsionaalne suhe Tallinna Kunstihoonega, mida nii mõnedki kriitikud on varasematel aastatel nimetanud EKL-i kunstipoliitiliseks käepikenduseks?

Tallinna Kunstihoone Fond on EKL-i sihtasutus. Selle nõukogus on lisaks Eesti Kultuurkapitali ja kultuuriministeeriumi ning Tallinna linna esindajale ka EKL-i volikogu määratud liikmed. Eelmise aasta lõpust on Kunstihoone nõukogus volikogu otsusega ka EKL-i juhatuse liige Vano Allsalu.

EKL on varasemate aastate jooksul korduvalt sekkunud Kunstihoone näituse- ja personalipoliitikasse, vähem majandustegevusse. Praegune Kunstihoone nõukogu töötab loomenõukoguna, kuid peaks sihtasutuste seaduse kohaselt töötama järelvalveorganina ja tegevuse kavandajana. Selline põhikirja ja seaduse vastu eksimine on aastaid võimaldanud näituste jagamist kallutatult ja nõukogu eelistuste kohaselt. EKL-i ja sihtasutuse koostöös võiks lähitulevikus kaaluda kunstnikest nõukogu liikmete osalist tagasikutsumist ja nende asendamist end majandusküsimustes paremini kodus tundvate nõukogu liikmetega.

EKL-ile on ka ette heidetud, et see ei tegele piisavalt müügitööga, erisuguste müügivõimaluste otsimisega kasvõi üliväikese kohaliku kunstituru tingimustes. Oled ise töötanud Vaal galeriis ajal, mil see oli sisuliselt Eesti esimene kommertsgalerii, nii et probleemistik on sulle ilmselt vägagi tuttav?

Ma ei ole kindel, kas EKL oma piiratud tööjõu ja vahenditega peaks intensiivsemalt tegelema kunsti müümisega, sest seni on keskendutud kunstnikele elementaarsete esinemis- ja loomevõimaluste tagamisega ning süsteemide töös hoidmisega. Ka on EKL-ile kuuluvatest galeriidest võimalik kunsti osta, seda on aastaid tehtud, tehakse praegu ja loodan, et ka edaspidi. Lisaks, kui müümise all mõelda sümboolse kapitali müüki, siis kunstnike esindamise ja tutvustamisega on EKL kogu aeg tegelenud. Nii galeriide vahendusel kui otsekontaktide loomise läbi.

Eestile on samas iseloomulik paljude institutsioonide tegevuse omavaheline kattumine, selle asemel, et spetsialiseeruda ja täita kindlat osa suuremas ahelas. Meil on kultuuriministeerium, mis eeldab partneritelt ekspordisuutlikust ja loomemajandusega tegelemist, meil on kaks suhteliselt sarnase nimega keskust, mis tegelevad üldiselt ka sama töövaldkonnaga (1992. aastal loodud Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja 2012. aastal loodud Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus. – Toim.); meil on ka kaks-kolm eragaleriid, mis tegelevad kunstnike teoste müügiga. Aga leian, et võrreldes kõigi teiste institutsioonidega võiks EKL-i roll ikkagi enam meenutada ametiühingu rolli, olulistel kultuuripoliitilistel teemadel eestkõneleja ning sekkuja rolli.

Jätkaksin siiski provotseerival toonil. Näiteks, miks ikkagi ei administreeri EKL siinsete kunstnike loomingu välismessidele saatmist ega koordineeri rahvuspaviljoni konkurssi rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil?

Olen sellele küsimusele eespool juba osaliselt vastanud. Las jääda messid kommertsgaleriidele ja Eesti esindamine Veneetsia biennaalil Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusele. Sellegipoolest vahendab EKL kunstnike esinemisi mitmetel välisnäitustel, jagab kunstnikele informatsiooni esinemis- ja resideerimisvõimaluste kohta jpm. Ühe asutuse liigne killustatus ei taga kvaliteeti, tööjaotus eri institutsioonide vahel annab kindlasti paremaid tulemusi. Samuti ei ole meil enam ammu tegemist nõukogude ajaga, kus valdkonna tulemusrikka viisaastakuplaani täitmise eelduseks oli kontrollile allutatud tsentraliseeritus.

Tõsi, nõukogude aeg on möödanik ja vaba turumajandus on tänapäeva realiteet: hääletatakse jalgade ja rahakotiga. Arvestades, et Tallinna Kunstihoone viimaste aastate näituseprogrammis koguvad suurimaid publikunumbreid traditsioonilised žüreeritud kevadnäitused, siis kas ei peitu siin üks kasutamata turunišš: miks mitte korraldada igal aastal üks tore kevadlaat, kus EKL-i liikmed saaksid korraldada oma ateljeede tühjendusmüüke, igaüks oma nurgakeses?

Kui rääkida aastanäitusest Kunstihoones, siis vastava soovi korral saab teoseid ka praegu omandada, ühel korral on näitust saatnud ka hinnakirjad ja ostuvõimalust reklaamiti publikule aktiivselt. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis päädis see ühe või paari teose ostuga. Muide, soovitasin kunagi täiesti siiralt president Jaan Elkenile rentida aastanäituse korraldamise asemel suur telk ja heisata see Vabaduse väljakule – messikeskustele sarnaselt sisse ehitatud liigendatavate seintega, kus kõik vastavat soovi omavad kunstnikud võiksid eksponeerida teoseid, mida müüa tahavad. Jaan Elken ütles selle peale, et ma olevat küüniline. Aga ma ei ole.


Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

< tagasi

Serverit teenindab EENet