est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Estna keerab uue lehekülje

Kadri Karro (1-2/2011)

Kadri Karro kirjutab Merike Estna isiknäitusest “Voyeur”

 
Londonis elav ja töötav Merike Estna on produktiivne maalija. Alles eelmise aasta hilissügisel võis Tallinnas näha nüüdseks uksed sulgenud ArtDepoo galeriis tema isiknäitust, mis kandis kõiki otsi lahti jätvat pealkirja “Untitled”. Estna oli sinna välja pannud tööd, millel oli läbiva motiivina kujutatud lund – toona oma esimesi samme tegeva talvega vägagi ajakohaselt. “Untitled” esitles teoseid, mis pärinesid maalikunstniku aastail 2008–2010 valminud erinevatest seeriatest: “Mirror, mirror on the wall, is it Art or is it Porn?”, “Painting” ja “There must be something more than what there is”.  
 
Seekordne isiknäitus Hobusepea galeriis on saanud vähemasti näiliselt paljuütlevama pealkirja “Voyeur”, s.o eesti keeles piiluja, vuajerist, kelle kohta võõrsõnade leksikon ütleb, et tegemist on inimesega, kellel on haiguslik tung jälgida salaja inimeste seksuaal- või muud intiimtoimingut, näiteks seksuaalakti ja lahtiriietumist. Väljapaneku moodustab just selle näituse tarbeks loodud sari. Seega on minu arvates võrreldes eelmise Estna isiknäitusega, mis oli valik eri aegadel valminud, erinevate teemade ümber koondunud maaliseeriatest pärinevatest töödest, tegemist palju terviklikuma ja sidusama lahendusega. Eelmisel suvel viibis Merike Estna Soomes, Loviisas residentuuris ja pidas seal veedetud aega väga heaks ja intensiivseks töötegemise perioodiks. Just Loviisas loodu järjeks nimetas kunstnik ka Hobusepeasse väljapandud maalisarja.
 
Galerii tänavakorrusel paiknevad kaks suureformaadilist maali, mis kujutavad endast kogu näituse mõjusat avalööki. Need on kaks stseeni, millele vaataja galeriisse astudes peale satub ja seeläbi vuajeristi rolli pannakse, sest see, mida ta näeb, on Estnale mõneti ebaharilikus, kuid väga veenvas koloriidis kujutis tegevusest, millele pealtvaatajaid üldjuhul ei soovita – seksuaalaktist. Estna on kolinud eelmisel isiknäitusel esitatud tööde avaratelt väljadelt konkreetsemasse looduskeskkonda, puude ja põõsaste sekka, ja paigutanud sinna oma tegelased. Alasti keha looduses kui kunstiajaloos lõputult kasutatud motiiv, kuid Merike Estnal on siiski õnnestunud mõjuda värskelt. Visandlik, lõpetamata mulje jättev maalikeel ja kasutatav värvigamma toimivad üheskoos atraktiivse tulemuse nimel.
 
Galerii allkorrusel on võrreldes eelkirjeldatud kahe maaliga väikseformaadilistest töödest koosnev, eksperimenteerivam ning fantaasiat veel enam lendama ärgitav seeria, mis ehk veelgi paremini sobitub näituse pealkirjaga “Voyeur”. Vaataja on siin tajutavamalt kimbatuses, sest ei saa olla kindel, mis on see, mida ta näeb. Mida teevad tegelased, mida teevad need, keda ei kujutata, kas vaataja on neid vaadates üksi või on pildipinnalt jäänud veel välja vuajeriste, kes koos meiega galeriis oma piilumistööd sooritavad. Näilisus ja tegelikkus, konkreetsus ja totaalne ebaselgus.  
 
Merike Estna on keeranud oma loomingus uue lehekülje. Algul jänkusid ja seksikaid tüdrukuid kujutanud maalijast on saanud palju peidetum provotseerija. Kunstniku sõnum ei löö kohe näkku, ei ole nii lihtne ega sageli üheselt mõistetav nagu Estna varasem looming. Estna maalib nüüd ekspressiivselt, samas visandlikult stseene meie elust ja elust meie ümber. Tema värvid on lummavad, ta kasutab neid pillavalt ja tihkelt, need loovad meeleolu ja jätavad romantiliselt lõpetamata mulje – ja see sobib süžeega. Tööd on ka raamimata, aidates kaasa muljele, et see kõik on tehtud ennekõike emotsiooni tekitamiseks, mulje loomiseks, mitte aga mingite reeglite järgi, traditsioonide kohaselt, muuseumipäraselt. Comme il faut ei ole olnud märksõnaks.
 
Estna haldjaliku kesta taga on peidus tundlik, emotsionaalne vaatleja, kes tahab oma kunsti vaatajat suunata märkama seda, mis ka kunstnikus endas emotsiooni tekitab, mis ka teda tegutsema, maalima, mõtlema paneb. Olles tegelenud ka kollaažiga, ei kleebi, ei lõika ta nüüd enam, tal ei ole vaja abivahendeid peale lõuendi ja pintsli ning mõtte, mis vajab edasiandmist. Arvan, et see on igati tervitatav, sest ühe ja lööva, aga mitte väga palju edasiarenguid, põnevaid kõrvalteid võimaldava laadi juurde kinnijäämine oleks enesekordus, nähtud ja tehtud. Merike Estna on võimekas käsitööline, tema maalilaad ei jäta sellest kahtlustki.  
 
Alasti naised, jah, nad on endiselt olemas, aga nad ei karju ega hõika enam end vaatama nii nagu Estna aastatetagused bunny girl’id. Estna on läinud võltsglamuuri, seksistliku, minimaalselt kahetimõistmist pakkuva naisekäsitluse juurest igapäevaellu, laskunud tegevuste ja tegemiste juurde, mis kuuluvad meie kõigi igapäevaellu, olenemata soost, vanusest, elukutsest. See on argielu, argitegevus, mida ta kujutab, oma laadis, oma emotsioone lõuendite peale maalides.  
 
Estna ise on tunnistanud, et on maadelnud juba kaua kunstniku positsiooni teemaga, enda kui naise positsioneerimisega kunstimaailmas, endiselt ja anakronistlikult üsna meestekeskses ruumis. Äkki on nüüdse näituse puhul tegemist teatud vabanemise, teatud enesekindluse taseme saavutamisega, ehk on nüüd vähem ruumi kõhklustele ja enam tunnet, et ta teeb õiget asja, ajab oma rida, omab või on omandamas oma käekirja, oma meetodit? Äkki.  
 
Näituse pressitekstist leian lause, et kunstniku üks eesmärkidest on “soov anda edasi inimlikku ebatäiuslikkust ja toorusena mõjuvat ausust”. Täiuslikkus ongi igav.
 
Kadri Karro on vabakutseline kunstikriitik, lõpetanud Tartu ülikooli kunstiajaloolasena.
Merike Estna, Untitled 16, 2011
 
Hobusepea galeriis
13.–25.04. 2011
< tagasi

Serverit teenindab EENet