Ettevaated ja väljavaated. Kuuekümnendate kunst
Anu Allas (3-4/2009)
Anu Allas süüvib 1960. aastate kunsti, ajendatuna Tartu Kunstimuuseumi vastava perioodi väljapanekust “Tulevik sünnib täna. ENSV progressiivne kunst 1958–1968” ja selle satelliitnäitusest “Turisti pilguga”
1960. aastate nn ametlikku, tollaseid näitusesaale täitnud kunsti on nii Eesti Kunstimuuseumi kui ka Tartu Kunstimuuseumi kogudes palju (nagu ka samalaadseid teoseid 1970. ja 1980. aastatest) ning samas ei hakka need ilmselt kunagi hõlmama kuigi suurt osa ükskõik millisest eesti kunsti ülevaateekspositsioonist. Turistimagneti sotsrealismi kõrval kipub see kunst olema liiga vaoshoitud, ühetooniline ja kohmakas ning kui üldse mingit perioodi Nõukogude Eesti kunstist, siis just 1960. aastaid saab – olgugi nappide näidete najal – defineerida “läänelikkuse”, avatuse ja vastupanumeelsuse kaudu ning seda võimalust on raske kasutamata jätta. Ilmselt suurema osa näitustel “Tulevik sünnib täna” ja “Turisti pilguga” väljas olevate teoste saatus veeta oma edasine elu peamiselt hoidlates, väljudes sealt pigem väiksemate üksuste kui suurte massiividena. Niisiis annavad Tartu Kunstimuuseumi näitused hea võimaluse see kunst veel kord üle vaadata, ajal, kus publiku hulgas on (veel ja juba) esindatud mõlemad äärmused: nii need, kes kõike mäletavad ja kellel on neisse teostesse otsesem või kaudsem isiklik suhe, kui ka need, kel selle ajaga igasugune side puudub.
Seda kahe positsiooni, sees- ja väljasoleku vahel kõikumist on tunda ka näituse “Tulevik sünnib täna” ülesehituses ja saatesõnades. Ühelt poolt võib mitmeski mõttes tajuda, et tegemist on noorte inimeste koostatud väljapanekuga, teisalt on teoste grupeerimisel teatud teemade järgi – “Maa sool”, “Töö rütm”, “Linnatuled”, “Raudbetoonist, klaasist, alumiiniumist”, “Rahu kaitsel” jmt – üsna üheselt järgitud tollase ametliku ideoloogia soositud kujutamisvaldkondi, riskimata neist lahti murda ja näha eksponeeritud teostes ka midagi muud peale võimumeelsete sõnumite väljendamise. Mõne saali puhul toimib valitud temaatiline jaotus paremini, küll ootuspäraselt, aga siiski veenvalt, surumata maha teoste mitmekihilisust (“Maa sool”), teisalt jälle on kohati tunda, et üldisesse mustrisse sobitumise nimel on teosest endast mõnevõrra mööda vaadatud. Nii näiteks leiab sporditemaatikale keskendunud saalis “Tähelepanu! Valmis olla! Start!” Enn Põldroosi väikese pildi “Talvemaastik suusatajaga” (1964), mille suurte tumedate puude taustal liikuv tilluke punane suusataja kitsal valgel lumeribal ei ilmuta küll kuigi palju valmisolekut ega kuhugi startimise soovi, pigem võib siin märgata väikese inimese ja suure, veidi hirmutava keskkonna vastandust, mille paljusid teises võtmes loodud näiteid kohtab saalis “Raudbetoonist, klaasist, alumiiniumist”. Ka ruumist pealkirjaga “Rahu kaitsel” leiab väga erineva meelsuse ja tunnetusega teoseid – alates Leili Muuga “Protestist sõja vastu” (1959) ja Enn Põldroosi “Murest” (1964) kuni Nikolai Kormašovi grotesksete “Suusatajateni” (1968) ja Lepo Mikko “Kollase madonnani” (1968) –, mis muudavad rahu kaitsmise küsimuse üsnagi ambivalentseks. Selles pole muidugi midagi halba, vastupidi, lihtsalt näituse puhul tervikuna pole päris täpselt aru saada, on see ambivalentsus nüüd tahtlik või kogemata tekkinud, õigupoolest tundub, et on püütud liikuda kaht teed pidi korraga: suruda teosed rangesse ja küllalt ootuspärasesse raamistikku ning samas loodetud, et need kõnelevad “iseenda eest” ja muuhulgas ka selle raamistuse vastu. Võib-olla see polegi halb, kohati näib ainult kuraatorite positsioon erinevate saalide võrdluses mõnevõrra vastakana.
Näitus “Tulevik sünnib täna” avati futurismi manifesti avaldamise 100. sünnipäeval ning lõiguga manifestist algab ka pressitekst. Niisiis on püütud luua ühendusliin futuristide tulevikupaatose ja 1960. aastate Nõukogude ühiskonna edasiminekuideoloogia vahel. See on väga libe tee, kuigi puhtpraktilisel tasandil ehk tõesti tähelepanupüüdjana viljakas. Sõjaeelse, eriti veel mõlema maailmasõja eelse avangardi retoorikal pole kuigi palju ühist ei sõdadejärgse lääne avangardi ega ka kommunismiideoloogiaga 1960. aastate Idabloki riikides, kui välja arvata üldine usk progressi ja teaduslik-tehnilisse revolutsiooni, mis aga lõpuks läbib väga paljusid muidki nähtusi ja perioode 20. sajandi esimese kolmveerandi kultuuris. Pressitekstiski on sujuvalt üle hüpatud kõigest sellest, mis toimus Nõukogude Liidus kommunismiideoloogia ja kunsti suhetes rohkem kui kolmekümne aasta jooksul pärast bolševistliku valitsuse ja avangardkunsti lühiajalist liitu: “Revolutsioonijärgsel Venemaal olid futuristlikud luuletajad bolševistlikule valitsusele lähemalseisvamaid loomingulisi ringkondi. Peale stalinistlikku vahemängu hakkavad tulevikumeeleolud nõukogude ühiskonnas uuesti maad võtma 1950ndate aastate teisel poolel.” Tulevikuusk ei kadunud kuhugi ka stalinistliku vahemängu ajal, küll aga muutusid selle usu esitusviisid kaunites kunstides ning nende esitusviiside põhiolemus – kuigi avardatuna ja reformituna – säilis ka 1960. aastatel. Saalis “Maa sool”, eriti aga ruumis “Rahu kaitsel” oleks futuristid muidugi laialt naernud. Lõpuks on viide futurismile näituse puhul siiski tagaplaanil ega mõjuta tegelikult mingil viisil sisu, ei anna eriti midagi juurde, aga ei võta ka ära.
Kõige huvitavamad on sellel näitusel õigupoolest paljud teosed ükshaaval, olgu need siis grupeeritud nii või teisiti. Süveneda ei maksaks mitte niivõrd sellesse, mida nad ilmselgelt esindavad, ega ideoloogiasse, millega nad olid sunnitud kohanduma, kuivõrd nimelt sellesse, mis neis veel sisaldub. Ei pea ilmtingimata otsima peidetud vastupanumeelsust – mida küll võib siit-sealt hea tahtmise korral leida, kas või loovisikute portreedes –, vaid võiks näha just väga selget omas ajas kohalolekut, mis paljudel juhtudel ületab kaugelt igasuguse tulevikku pürgimise. Lõdvenenud ideoloogilised kammitsad ja kaasaegsema vormi otsingud andsid lisaks mõningate poolpõrandaaluste eksperimentide tegemise julgusele võimaluse ka ametliku ideoloogia nõudmistele üldjoontes kuuletuvas kunstis luua teatav vabam vaheala, kus võis endale lubada küllaltki palju, kui järgiti (sageli üsna formaalselt) mõnd soovitavat teemat. Näiteks Nikolai Kormašovi maal “Maa sool” (1963–1966) on küll põhimõtteliselt kooskõlas maaelu kujutamise nõudega, kuid kesk tühja põldu seljaga vaataja poole kastide otsas istuvad nurgelised kujud ei sisenda tähelepanelikumal vaatlusel küll optimismi, edasiminekut ega põllumajanduse pidurdamatut õitsengut. Enn Põldroosi “Lauljad” (1965) kajastab 1960. aastate kunsti jõudnud vaba aja veetmise temaatikat, kuid roosades kleitides, veidi hangunud ja ärapööratud pilkudega lauljannade kolmik ei kõnele kuigivõrd lihtsast ja rõõmsast meelelahutusest, pigem moodsa elu glamuursest ängist. Herald Eelma linoollõikel “Peale pommi” (1965) oleva monstrumiliku struktuuri põhiajendiks on vaevalt olnud sõjavastase paatose väljendamine, märksa rohkem leiab siit soovi läbi proovida omas ajas aktuaalseid sürrealismi ja abstraktse kunsti kujundiloome viise. Ka n-ö ideoloogiliselt kindlamatel alustel seisvates teostes võib siiski märgata soovi tegelda ametliku kunsti raamistikus niipalju kui võimalik ka kõige muuga, mitte otseselt vastanduda või eemalduda, vaid haarata kaasa ka see osa tollasest maailmast, millel ei lasunud propaganda eesliiniks olemise raskus, kuid mille kohalolu ideoloogiaaparaati ka päris otseselt ei häirinud. 1960. aastate kunstikriitikas leiab mitmeid näiteid sellest, kuidas selliseid ametliku ideoloogia kohaselt üldjoontes vastuvõetavaid, kuid siiski veidi kahtlase kallakuga teoseid põhjendati nii uute mõistete (Enn Põldroosi “vormifilosoofia”) kaudu kui ka tinglikkuse võimalusi ja piire või kunstilise kujundi olemust lahkavates aruteludes, omistades kohati “päästmist” vajavatele teostele ideoloogiliselt sobivaid tähendusi, mida neis täpsemal vaatlusel on siiski raske tuvastada. Niisiis sündis suur osa 1960. aastate eesti kunstist kahe küllalt väheste esindajatega äärmuse – paraadlikult võimumeelse ja kompromissitult avangardse kunsti – vahele jääval mängumaal, kus piirid pidevalt ja üsna kaootiliselt ümber paiknesid, miski võis “läbi minna”, aga ei pruukinud ning see toimus sageli üsna juhuslikel ajenditel.
Erinevalt näitusest “Tulevik sünnib täna”, mille katusidee võiks küll olla intrigeerivam, kuid materjali kandvus ja mitmekesisus korvab selle üsna sujuvalt, on satelliitnäituse “Turisti pilguga” idee väga võluv, kuid materjali kipub nappima. Saada teada, mida nägi ja vaatas Nõukogude keskkonnast tulev inimene neil üksikutel haruldastel ja väärtuslikel välisreisidel, kas või vennasvabariikides, aga eriti muidugi läänes, võiks olla vägagi huvitav, kuid ilmselt jäi suurem osa neist muljeist – mõistetavatel põhjustel – väljapääsenute endi teada. Leidub muidugi mõningaid anekdootlikkuse piirile jõudvaid kurioosume (Evald Okase “Kunstinäitusel”, 1962; Alo Hoidre “Veneetsia biennaalil”, 1964), kuid üldmulje on pigem nukker. Ilmselt materjali vähesuse tõttu on seda täiendatud ka Nõukogude Liidu siseste ja Eesti reisipiltidega, kuigi näiteks Nikolai Kormašovi pildid Põhja-Dvinaast, Petserist ja Peipsi äärest ei esinda kindlasti mingil viisil turisti pilku. Lõpuks jäävad ikkagi kõige erksamaks ja ka eesti kunsti ajaloos kõige kindlamalt kohal olevateks teosteks Ilmar Malini Kesk-Aasia reiside, Tadžikistani ja Usbekistani muljete jäädvustused 1960. aastate algusest.
Nii 1960. aastate kui ka hilisemate kümnendite Nõukogude perioodi eesti kunst väärib kindlasti veel mitmeid ülevaatamisi ning eriti just väga rangetest polariseeringutest, avangardi-võimumeelsuse jmt vastandustest lahti lastes. See, et iga praegune ülevaatus on väljaspoolne ega taba kunagi kõiki tolles ajas toiminud nüansse (küll aga võib tabada midagi muud), on nagunii paratamatu.
Anu Allas on Eesti Kunstiakadeemia lektor ja Kunstiteaduse instituudi doktorant.
20.02–20.09.2009, satelliitnäitus 7.08–13.09.2009
Tartu Kunstimuuseumis
Kuraatorid Liisa Kaljula, Indrek Grigor, Tiiu Talvistu
< tagasi
