Feministlikud kunstistrateegiad migratsioonidebatis

Airi Triisberg (2/2016)

 

Feministliku festivali "LadyFest Tallinn" programmis (8.–12. III) oli tänavu kesksel kohal näitus "Welcome me Estonia. Добро пожаловать мне в Эстонии. Tere tulemast mulle Eestis" Rundum artist-run space'is (Pärnu mnt 154, Tallinn). Näitus valmis koostöös Vao Varjupaigataotlejate Majutuskeskuses elavate pagulastega, kes osalesid mitme kuu jooksul "LadyFesti" toimkonna korraldatud iganädalases kunstiringis, mida juhendasid Minna Hint, Mari-Leen Kiipli, Pire Sova ja Killu Sukmit.

Minu analüüs keskendub eelkõige näitusele. See näitus määratles festivali kontseptuaalse selgroo, mida täiendasid filmiõhtud ja töötoad. Festivali programmis andsid tooni üritused, mis artikuleerisid feministlikke perspektiive migratsiooni ja rassismi teemadel. Mind huvitab "LadyFesti" näituseprojekti suhe sotsiaalse kontekstiga, millest tänavune festivaliprogramm oli tõukunud.

 

Mis on "LadyFesti" näituse sotsiaalne kontekst?

Migratsiooniteemaline debatt jõudis Eestisse 2015. aasta kevadel, kui Euroopa Komisjon tegi ettepaneku, et Euroopa Liidust rahvusvahelist kaitset otsivad varjupaigataotlejad tuleks euroliidu liikmesriikide vahel kvootide alusel jaotada. Selle ettepaneku taustaks olid mitme aasta jooksul kumuleerunud protsessid – sõjalised konfliktid ja humanitaarkatastroofid Lähis-Idas ja globaalses lõunas, Euroopa Liidust kaitset otsivate varjupaigataotlejate hüppeline kasv ning põgenikepaatide traagilised hukkumised Vahemerel. Tähelepanelik poliitikavaatleja mõistis kindlasti juba paar aastat tagasi, et neil sündmustel on kaugeleulatuv mõju, mis varem või hiljem puudutab ka Eestit. Ometi jõudis see äratundmine siinsesse avalikku teadvusesse alles läinud aastal, kui siinne meedia hakkas rääkima "pagulaskriisist".

Eestis on sel kriisil väga vähe pistmist laiaulatuslike rändeprotsessidega, mis mitmetes teistes maailma riikides on pannud proovile administratiivse võimekuse tagada põgenikele turvaline läbipääs või elementaarsed elamistingimused. Eestis on varjupaigataotlejate arv püsinud viimase aasta jooksul stabiilselt 100 ringis, kuid rahvusvaheliste uudiste foonil on ometi maad võtnud ühiskondlik kriisimeeleolu, mida iseloomustab avaliku ruumi massiivne polariseerumine. Selle ühel tiival kutsuvad protofašistlikud väikeparteid ja immigratsioonivastased rahvaliikumised üles kaitsma okastraatide ja vägivallaga valge rassi ülemvõimu, samal ajal kui teisel tiival kaitseb liberaalne kodanikuühiskond oma klassipositsiooni, markeerides oma tolerantsi piire solidaarsusavaldustega sõjapõgenike ja hukkamõistuga majanduspõgenike suhtes. Räägitakse pagulastest, kuigi probleem on rassism. Ainus grupp, kelle häält selles debatis peaaegu kunagi kuulda ei ole, on põgenikud ise.

Sel ajal, kui avalikus ruumis vahetatakse pagulasküsimuse üle teravaid argumente, leidub vaid vähe initsiatiive, mis suhestuksid Eestisse jõudnud varjupaigataotlejate endiga. Pagulaste toetamine on suures osas jäetud riigiadministratsiooni hooleks. Riigi tugiteenuseid täiendavad mõned valitsusvälised organisatsioonid, mille tegevus on laias laastus keskendunud materiaalse ja õigusliku abi osutamisele. Ka üksikud rohujuuretasandil tegutsevad initsiatiivid toimivad sama loogika alusel, kogudes Vao keskuse varjupaigataotlejatele tarbeesemeid või abistades riigiinstitutsioonidega suhtlemisel ning elu- ja töökoha otsingutel.

"LadyFesti" toimkonna algatatud kunstiringide korraldamine paigutub sellesse pilti näitena praktilise solidaarsustöö strateegiast, millesarnaseid on siiani väga vähe. Selle ajendiks on uudishimu ja soov pagulastele toetust avaldada ning vahendiks tööriistad, mida kunstnikest aktivistid kõige paremini valdavad. Säärane solidaarsustöö on küllaltki erinev domineerivatest kodanikuühiskonna strateegiatest, mis on oma sihtrühmana siiani kõnetanud "kodanikke" selle sõna rahvussuveräänlikkus mõttes. Kodanikuühiskonna solidaarsuskampaaniad, nagu näiteks mullune "Sõbralik Eesti", on püüdnud mõjutada avalikku arvamust, kutsudes kodanikeõigustega enamust väljendama suuremat sallivust vähemprivilegeeritud vähemuste suhtes.

"LadyFesti" toimkonna lähenemine seevastu on suunatud mikrotasandile. Inimõiguste diskursuse asemel on selle keskmes inimlik kontakt. Tulebki välja, et kunstnikel on tõepoolest võimalik oma tööriistu kasutades puudutada pimekohti, mis jäävad kodanikuühiskonna tähelepanusfäärist välja. Need on eelkõige seotud varjupaigataotlejate argireaalsuse afektiivsete aspektidega, nagu näiteks pidev ootamine, kas asüülitaotlus saab positiivse vastuse, pealesunnitud tegevusetus isoleeritud majutuskeskuses, traumajärgne stress ja ebakindlus tuleviku suhtes.

Kunstiringide korraldamine aktivistliku strateegiana võib esmapilgul tunduda väga pretensioonitu, sest see justkui loobub igasugusest ambitsioonist süsteemse poliitilise muutuse järele. Kuid just oma lihtsuse tõttu on see meetod märkimisväärne. Esiteks seetõttu, et see on tuletatud varjupaigataotlejate konkreetsetest vajadustest, milleks Vao majutuskeskuse tingimustes on esmajoones igatsus meeldiva ajaviite järele. Teiseks ka seetõttu, et selle aluseks on nauding – üks pagendatud kontsept, millele viitamist "migratsioonikriisi" debattides üksmeelselt välditakse.

 

Kuidas paigutub "LadyFesti" näitus feministlikku konteksti?

Alustuseks tasub mainida, et "LadyFest" on Eestis oma tegutsemisaja jooksul kandnud väga erilist rolli feministliku avalikkuse mobiliseerimisel. Enne "LadyFesti" pildile tulekut oli feminism Eestis pikka aega killustunud väikesteks saarekesteks, mille tugipunktid paiknesid peaasjalikult kunstivaldkonnas, akadeemilistes ringkondades ja riikliku võrdõiguslikkuse poliitika kontekstis. Kuus aastat tagasi oli "LadyFest" üks esimesi platvorme, mis oma valdkondadeülese programmi kaudu feministlikku dialoogi aktiivselt julgustama ja soodustama hakkas.

Teine oluline foorum, mis on hõivanud keskse positsiooni feministliku avalikkuse kujundamisel, on sotsiaalvõrgustikus Facebook loodud grupp "Virginia Woolf sind ei karda!". Mõlema foorumi genealoogia ulatub tagasi umbkaudselt sama algatusgrupini ja samasse aegruumi, kuid nende areng on olnud väga erinev. Kui Woolfi grupp toimib esmajoones feministliku miinimumkonsensuse läbirääkimise kohana, siis "LadyFest" on püüdnud järjekindlalt sõnastada teemasid ja impulsse, mis peavoolule väljakutseid esitavad. Kolmanda olulise tugipunktina feministliku avalikkuse mobiliseerimisel on esile tõusnud 2015. aastal loodud veebiajakiri Feministeerium.ee.

Nende initsiatiivide foonil ja aktuaalsete ühiskondlike debattide koosmõjul on feminism kasvatanud viimastel aastatel laia sotsiaalse baasi. See on erakordne hetk, sest feminism pole vist kunagi varem omanud Eesti ühiskonnas nii tugevat positsiooni. Kuid milline on feministlik subjekt Eestis? See on kriitilise tähtsusega küsimus, mille üle on feministliku mobiliseerumise laineharjal hakanud kujunema kollektiivne eneserefleksioon. Näiteks Redi Koobaki hiljuti ilmunud artiklist "Millest me räägime, kui me räägime feminismist Eestis?" võib lugeda, et Eesti feministid annavad endale üha rohkem aru oma sotsiaalsest klassikontekstist, milles kõige nähtavamal kohal on kõrgharitud keskklassi kuuluv eesti keelt emakeelena rääkiv naine.¹ Ometi torkab silma, et kuigi oma privilegeeritud positsiooni tunnistatakse ja problematiseeritakse, jääb diskussioon selle tõdemuse juures sageli pidama.

Näitus "Tere tulemast mulle Eestis" on tähenduslik just nende dünaamikate valguses, sest otsib strateegiaid, mille abil murda feministliku praktika elitaarsust. Kunsti kontekstis ei ole "LadyFest" sugugi esimene projekt, mis endale säärase väljakutse esitab. Teise tähelepanuväärse näitena võiks välja tuua Nancy Nakamura Ideederiiuli, mis tegutses Kadi Estlandi eestvedamisel ja mitmete tänavuse "LadyFesti" toimkonda kuulunud kunstnike kaasosalusel Koplis. Aastatel 2013–2015 tegutsenud omaalgatuslik projektiruum otsis strateegiaid, kuidas viia kultuurilisi ja feministlikke impulsse konteksti, mille sotsiaalses kompositsioonis annab tooni venekeelne töölisklass.

Mul õnnestus Ideederiiuli tegevust vaid distantsilt jälgida ja selle põhjal on mul kujunenud mulje, et enamasti jäid katsed sealse kontekstiga suhestuda üsna jõuetuks. Ideederiiuli programm oli peamiselt kujundatud just dominantse feministliku subjekti huvidest lähtuvalt, erandina võiks välja tuua Kopli Kullo nime all korraldatud kunstilaagrid lastele. Seega on just kunstitundide korraldamisest saanud eelistatud meetod, mille abil kunstnikest feministid sotsiaalseid sildu ehitavad.

Mis on kunstitundide korraldamises feministlikku? Sellele küsimusele annab kõige huvitavamaid vastuseid praktiline kogemus. Näiteks "LadyFesti" toimkond pani Vaos käies tähele, et mitmete kunstiringist osa võtnud naiste jaoks oli see ainus võimalus jätta lapsed kellegi teise hooleks ja keskenduda hetkeks iseendale. Niisiis jõuab kunstitundide korraldamine ringiga tagasi feministliku alusnarratiivi juurde, mille pedagoogika on kõike muud kui doktriin. Pigem on see kuulav pedagoogika, milles on kesksel kohal "oma tuba" – ruum, kus olla iseendaga ja artikuleerida oma hääl.

 

Kuidas paigutub "LadyFesti" näitus nüüdisaegse kunsti konteksti?

Kui analüüsida näitust "Tere tulemast mulle Eestis" kunstikriitika vahenditega, siis paigutub see kõige mugavamalt osaluskunsti kategooriasse. Eestis paikneb kogukonnakunst siiani kunstimaailma perifeerias ja selles mõttes on "LadyFesti" näituseprojekt küllaltki erakordne. Seda, et kunstnikud tegutsevad kollektiivselt või rajavad oma kunstipraktika koostööprotsessidele, juhtub siin harva.

Osaluskunsti projektidele on omane, et näituseruumi jõuab enamasti üksnes kollektiivsete protsesside lõppresultaat või dokumentatsioon. Seega on näitusekülastajal võimalik osaluskunstist ainult piiratud moel osa saada, sest näitus ei suuda enamasti transportida protsessuaalsete kunstiprojektide sisemist dünaamikat ja nende käigus aset leidvaid läbirääkimisi, vastuolusid ja subjektipositsioonide muutumist. Osaluskunsti teoreetik Claire Bishop on kriitiliselt välja toonud, et kogukonnapraktikaid mõtestava kunstikriitika analüüsikriteeriumid lähtuvad esmajoones eetilistest printsiipidest, pöörates vähem tähelepanu esteetilistele aspektidele.² Kuigi ma olen Bishopi väidetega mitmes mõttes nõus, ei arva ma, et eetikaküsimuste üle arutlemine mõjuks redutseerivalt kunsti esteetilistele kvaliteetidele. Enamasti on need kaks dimensiooni omavahel lahutamatult seotud.

Paljude osaluskunsti projektide lähtepunktiks on kunstniku autoripositsioon, mille alusel annab kunstnik "osalejatele" väga kitsalt piiritletud rolli. Selliste kunstnike hulka kuuluvad mõned Claire Bishopi lemmikud, nagu näiteks Artur Żmijewski või Santiago Sierra, kellele on omane kompida kunstipubliku eetikapiire. Nende kunstnike loomingus on sageli esikohal mõni väga võimas esteetiline kujund, mille kaudu vaataja muudetakse kaasosaliseks eetilistes piirsituatsioonides. Kogukondade või üksikisikute osalus nendes projektides on reeglina allutatud kunstniku visioonile. Osaluskunsti teisel tiival on egalitaarsed ja avatud protsessid, mis loovad ruume, kus saaksid tekkida uued suhted ja kogemused. Need projektid on sageli dialoogilised ja protsessuaalsed ega sea endale tingimata eesmärgiks visuaalsete kujundite loomist. Suurem osa osaluskunsti projektidest tegutsevad nende kahe strateegia vahepeal ja just seetõttu on osaluskunsti kontekstis asjakohane küsida kunstniku intentsioonide järele.

"LadyFesti" näitust raamistades tasub ära mainida, et festivali seekordne korraldustoimkond koosnes läbinisti kunstnikest. Kui vaadata näituse eellugu, siis jääb mulje, et see subjektipositsioon on mitmeti määratlenud korraldusgrupi motivatsiooni. Näiteks oli mõte Vao keskuses kunstiringe korraldada algusest peale seotud plaaniga, et protsessi lõpptulemusena peaks valmima näitus. Näitusel on kunstimaailma ökonoomikas eriline koht, sest see motiveerib kunstnikke tegutsema tingimustes, millega nad muudes kontekstis alati ei nõustuks. Kui "LadyFesti" toimkond 2015. aasta novembris iganädalaselt Vaosse sõitma hakkas, tegid nad seda esialgu oma vahenditega ja hakkasid alles protsessi käigus otsima avalikku rahastust, mis projektiga seotud kulutusi kataksid. Seevastu näituse avamisel olid korraldajad ebakindlad, kas nad oleksid ka tulevikus nõus kandma kunstiringide korraldamisega seotud kulutusi, ehkki Vao keskuse elanikud olid töötubade jätkamiseks ühemõtteliselt soovi väljendanud.

See on kõnekas fakt, mis annab tunnistust sellest, et "LadyFesti" toimkond ei tegutsenud Vaos üksnes feministlike aktivistidena, vaid ka kunstnikena, keda muuhulgas motiveeris iha oma tegevusest kunstiväljale näituse kaudu raporteerida. Ma ei arva, et kunstnike soov tunnustuse ja nähtavuse järele peaks olema moraalsete hinnangute objekt. Tahan vaid tähelepanu juhtida, et see iha on olnud üks "LadyFesti" näituseprojekti konstitueeriv element, mis eristab seda aktivistlikust solidaarsustööst.

Teine aspekt, millele soovin tähelepanu juhtida, on seotud sellesse projekti kätketud võimusuhetega, mis võimenduvad näituse foonil. Kui vaadata "LadyFesti" näituse meediakajastust, siis näeme seal kordumas just selliseid mustreid, mille murdmine oli projekti esialgne ajend. "LadyFesti" näitusest kõnelesid üksnes korraldustoimkonna esindajad, kellele omistatakse autoripositsioon ja poliitiline agentsus. Ajalehepealkirjad kiidavad, kuidas ""LadyFest" annab varjupaigataotlejatele hääle",³ ehkki sõna saab taas kord üksnes privilegeeritud feministlik subjekt. Kuid millised siis on varjupaigataotlejate hääled ja kuidas need kõlavad?

 

 

 

LadyFest Tallinn 2016
Rundum Art Space'i näitusevaated
Fotode autorid Eve Kask ja Mari-Leen Kiipli

 

 

 

Mida saime teada?

"Tere tulemast mulle Eestisse" ei olnud näitus, mille põhjal oleksime saanud Vao varjupaigataotlejate kohta väga palju teada. Selle näituse meetod ei ole aktivistlik dokumentalistika, mille eesmärgiks on luua nähtavust marginaliseeritud sotsiaalsetele subjektidele. Vastupidi, näitus oli sündinud kunstiringides veedetud aja kaudu, mida jäävad meenutama mitmenäolised materiaalsed objektid. Nende hulgas leidub käsitööd ja jääkmaterjalidest toodetud tarbeesemeid. Leidub kunstilisi katsetusi erinevate tehnikatega, nagu näiteks kollaaž ja video. Leidub kunsti, mille valmistamisel on esiplaanil olnud eksperimenteerimise rõõm, ja ambitsioonikamaid teoseid, millesse on kodeeritud sotsiaalkriitiline sõnum.

Näituse esteetika annab niisiis tunnistust sellest, kuidas "LadyFesti" korraldustoimkond on näitusele eelnenud kunstiringe juhendanud. See on olnud alandlik pedagoogika, mis on põhinenud koostegemisel, üksteise tundma õppimisel ja kuulamisel. Võib aimata, et nende tegevuste taustal on kunstiringides osalenute vahel toimunud huvitavad dialoogid, arenenud afektiivsed suhted ja võib-olla muutunud ka mõned subjektipositsioonid. See omakorda viitab asjaolule, et "LadyFesti" näituse käsitlemine üksnes kunstiprojektina oleks redutseeriv.

Kokkuvõttes võib öelda, et näitus "Tere tulemast mulle Eestisse" oli sündinud protsessi tulemusena, mille tugipunktid asetsesid üheaegselt aktivistlikus solidaarsustöös, feministlikus pedagoogikas ja nüüdisaegses kunstis. Nendest kontekstidest pärinevad meetodid kattuvad osaliselt ja toetavad üksteist, nii et neid on raske analüütiliselt eristada. Kuid kohati on need strateegiad ka üksteisega ebakõlas, produtseerides võimudünaamikaid, mis on komplekssed ja vastuolulised. Selles mõttes tuleks "LadyFesti" näituseprojekti ja sellega seotud protsesse käsitleda eksperimendina, mille õnnestumistest ja ebaõnnestumistest on midagi väärtuslikku õppida nii aktivistidel, feministidel kui kunstnikel.

 

Airi Triisberg on kirjutav, kureeriv ja organiseeriv kunstitöötaja Tallinnast.

 

 

¹ Redi Koobak, Millest me räägime, kui me räägime feminismist Eestis? – Ariadne Lõng 2015, nr 1/2, lk 49–69.

² Claire Bishop, The Social Turn: Collaboration and Its Discontents. – Artforum International, Vol 44, Issue 6 (February), lk 178–183.

³ Mari Peegel, Festival LadyFest annab varjupaigataotlejale hääle. – Eesti Päevaleht 9. III 2016.

< tagasi