est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Habemus Papam!

Andreas Trossek (1/2015)

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) uus rektor on akadeemik Mart Kalm, kes lubab võidelda kunsti riigipoolse rahastamise eest võrdses mahus teadusega, kuid ei usu, et õnn peituks rahas. Rektorit intervjueerib Andreas Trossek.

 

Tänavu 27. jaanuaril valiti teid EKA uueks rektoriks, palju õnne! Teie tööaeg algab ametlikult 4. aprillil (mis on kalendris laupäev ehk langeb nädalavahetusele), ent kuna senine rektor Signe Kivi kandideerib 1. märtsi parlamendivalimistel Reformierakonna nimekirjas Riigikokku, siis on ta piltlikult öeldes juba laua puhtaks teinud?

Signe Kivi on nii tegus, et teda jätkub igale poole. Eile (23. II 2015 – Toim.) lõi ta politsei abiga EKA Estonia pst maja eest minema Keskerakonna isetekkelise valimistelgi, sest ülikooli ees ei sobi valimispropagandat teha. Kõige naljakam oli see, et kui Kivi neid pildistama hakkas, siis arvasid avalikud pröökurid, et neid ei tohi pildistada.

EKA sai mullu 30. oktoobril 100-aastaseks ja tervel sügistalvel tähistati kunstiülikooli juubeliaastat erinevate ürituste seeriaga üle kogu Tallinna. Liialdamata võib öelda, et suurim neist oli sisuliselt teie sooloprojekt: 3. novembril toimus Kumu kunstimuuseumi suures saalis näituse "Kunsttööstuskoolist kunstiakadeemiaks: 100 aastat kunstiharidust Tallinnas" pidulik avamine ning samanimelise raamatu esitlus, mille koostajaks olite.

Kõrvalseisjad nägid siin päevselget ettevalmistumist rektorivalimisteks, kuigi veel mõni päev hilisemas intervjuus Mari Kartaule kinnitasite, et te seda ei plaani. Millal siis täpsemalt kujunes välja plaan kandideerida ja miks?

"EKA 100" kukkus sooloprojektina välja sellepärast, et seda sai tehtud põlve otsas, ilma eelarveta ja muude asjade kõrvalt. Kooli ajalugu ise oleks väärinud uurimisrühma mitmeks aastaks. Praegu said ainult raamatu artiklite autorid Eesti Kultuurkapitalilt honorari. Kui Signe Kivi juba mitu aastat tagasi ootas dekaanidelt ettepanekuid EKA 100. juubeli tähistamiseks, siis ma teadlikult tõmbusin ajalukku, et suuremast saginast eemale jääda. 100. juubeli puhul mingi ajalooasi pidi tulema ja teisi see ei huvitanud. Iseenesest on mul kahju, et need juubeliüritused ja -väljaanded, mis meie kaasaegset EKA-t pidanuks esitlema, teoks ei saanud.

Varemalt ma polnud osanud kooli ajalugu uurijale kuigi huvitavaks pidada, aga tegelema hakates läks ikka jube põnevaks. See oli muidugi algusest peale selge, et ma mingit paraadülevaadet ei tee, ikka kriitilise. Aga nüüd on kahju, et enam pole võimalik nii paljudesse ainult veidi paotunud probleemidesse korralikult süveneda. Ma olen küll üldiselt olnud usin vanainimeste küsitleja, aga tõesti kahju, et on teemasid, mida osalejate perspektiivi abil enam täiendada ei saa. Näiteks jäi mind kripeldama 1940. aasta Tartu pallaslaste kättemaks Anton Starkopfi juhtimisel, kui nad Tallinnas kunsttööstuskooli lihtsalt üle võtsid. Stalinismi uurimises ongi viimasel ajal hakatud rõhutama, et ametliku ideoloogia varjus toimus äge erialaste grupeeringute vaheline võimuvõitlus. Kui ma ise uurisin kogumiku jaoks seda, miks Tallinna Polütehniline Instituut (TPI) arhitektiõppesse 1948. aastal vastuvõtu lõpetas, siis paljuski tuli sealt välja inseneride ja arhitektide vaheline hõõrumine.

Tunnistan ausalt, et olin avamisjärgsete ütluste peale, et see oli valimiskampaania avalöök, haavunud. Olin EKA ajalooprojekti teinud kohusetundest ja siirast ajaloohuvist, rektoriks saamisest ma ei unistanud. Üksikud inimesed olid mulle seda kärbest püüdnud kõrva ajada juba varem, aga nüüd hakati veenma juba jõulisemalt.

Kõik kolm rektorikandidaati olid seekord n-ö oma inimesed maja seest: teadusprorektor akadeemik professor Mart Kalm, vabade kunstide teaduskonna professor Andres Tali ja disainiteaduskonna professor Ivar Sakk. Olete juba tunnustanud oma kaaskandidaate ja avaldanud heameelt, et valimisvõitluses kõik kandidaadid vastastikku nii lugupidavaks jäid. Palun nimetage siiski veel mõned kaaskandidaatide tugevused. Teisisõnu: mida sooviksite nende (valimisplatvormide, mõtete, isikuomaduste) pealt rektori ametis maha vehkida?

Ma unistasin tegelikult palju paremast, väljast tulnud kandidaadist. Kolme koduse kandidaadi programmid olid küllaltki sarnased, maadligi realistlikud, mitte eriti lennukad. Andres Tali on väga tugev bürokraat ja Ivar Sakk rääkis tegelikult sama, ainult vähem praeguses haridustegelaste argoos, mistõttu mõjus siiramalt.

Kellega jätkate, kelle teenetest loobute? Kui suured muutused ootavad ees EKA praegust personali?

Praegu pole enam 1990. aastate algus, et tuleb plats puhtaks lüüa. EKA-s on tööl küllaltki tugev koosseis, seda nii akadeemilisel poolel kui ka tugistruktuuride osas. Muudatused tugistruktuurides selguvad töö käigus, kui ilmneb, et kedagi on vaja tugevama vastu välja vahetada. Mul on hea meel, et minu praeguse ameti – teadusprorektori – üle võtmiseks on nõusoleku andnud professor Virve Sarapik, kes on alati olnud väga nutikas teaduse rahastamise otsingutel. Pealegi on ta meil praegu ainus puhas näide sellest, kuidas EKA kunstnikuna lõpetanu võib elus areneda puhtakujuliseks teadlaseks.

Rohkem teevad mulle muret ülikooliseaduse sellest aastast kehtima hakanud muudatused, mille järgi saavad õppejõud kohe tähtajatu töölepingu, mistõttu kaovad mõne aasta pärast valimised peaaegu üldse ära. Ühtepidi võib öelda, et õppejõudude garantiid suurenevad, teisalt soodustab see sumbumist. Kui osakonda juhtiv professor on endast parima andnud ja väsib, pensionini aga aega veel küll, siis atesteerimine ei aita, sest see ei tohi muutuda kiuslikuks. Samas puudub meil polster, et saaks pakkuda inimesele koolist väärikat väljumist.

Paluksin siinkohal natuke avada ka mõningaid loosunglikumaid lubadusi oma valimisprogrammist. Tsiteerin: "Kunsti ja teaduse rahastamine peab olema võrdne ning kunstide õppesuuna õppekavade jaoks tuleb asutada personaalsete uurimistoetustega analoogne personaalne loometoetuse meede, baasrahastamises aga arvestada ka loometegevuse komponenti."

Millal, ideaalis, võiksid siis EKA-s õpetavad kunstnikud hakata oma näituste toimumiskuupäevi Eesti Teadusinfosüsteemi (ETIS) internetiandmebaasi sisse lööma?

Kui kena, et sa valisid selleks küsimuseks valimislubadustest ühe kõige realistlikuma! See, et teaduserialad saavad lisaks õppetööle riigilt raha teadusgrantidena ja kunstierialad mitte midagi, on karjuv ebaõiglus. Olen juba saavutanud, et paljud ametnikud möönavad siin ebakohta. Samas, selle ületamine võib palju aega võtta, sest tähendab uue kuluartikli tekitamist, mida muidugi püütakse vältida. Paha asi on ka see, et Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi kombinatsiooni korral jäävad kunstid kahe tooli vahele. Me oleme ju üle elanud ka kultuuri ja hariduse ühise ministeeriumi.

Püüdsime Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia prorektori Margus Pärtlasega korraldada ETIS-esse loomeinimeste nurgakest, et oleks võimalik nende tegevust mõõta ja siis konkurentsipõhiselt ka neile raha jagada. Aga see tekitas teadlastes võõristust ja ma saan ka neist aru. Nemad pole ju süüdi, et osa "mitteteadlasi" on riik vihma kätte jätnud. Teistpidi: ega ongi raske leida võrreldavaid mõõdikuid pianisti ja moekunstniku tegevuse vahele. Pigem on mul kahju, et riik loomeinimestele toetuste jagamiseks peab sellist registrit, mida kõrgharidussüsteem kasutada ei saa. Kui riik oleks sidus, siis saanuks siin kaks kärbest ühe hoobiga.

Tõusevad ka EKA palgad? Mis mehhanism seda võimaldab ja mis ametid on eelisjärjekorras?

Rektorivalimiste avalikul debatil 15. jaanuaril emotsioneeris professor Leonhard Lapin häälekalt emeriitide nimel, aga kõige madalamalt on tasustatud ilmselt hoopis koosseisuvälised tunnitasulised õppejõud?

Mehhanism on lihtne: niipea kui EKA saab müüdud midagi oma kinnisvarast, makstakse ära Archimedese võlg – selle ebaõiglus on omaette teema – (2011. aastal otsustas eurotoetusi vahendav rakendusüksus SA Archimedes EKA uue õppehoone projekteerimist ja ehitust rahastada 12 miljoni euroga, kuid pööras aasta hiljem otsuse tagasi, tuues peamise põhjusena välja ehitusloa puudumise hoone valmimiseks 2015. aasta keskpaigaks ja selleks vajalike ehitustööde alustamiseks aadressil Tartu mnt 1, kuna üks EKA naaberkinnistu omanik ei olnud sellega rahul. – Toim.), misjärel vabaneb eelarves raha palgatõusuks.

Meil töötab juba õppreprorektor Anne Pikkovi juhtimisel töörühm koormuskäskkirjade koostamise metoodika ülevaatamiseks. Pole mõtet teha lauspalgatõusu, vaid enne läbi mõelda, kas palk kujuneb ikka õiglastest koostisosadest. Näiteks, kui me tahame stimuleerida ingliskeelse õppe osakaalu kasvu, siis ilmselt on mõttekas maksta inglise keeles õpetamise eest kõrgemat tasu. Seega tõuseb palk erinevalt, kindlasti aga eelisjärjekorras tunnitasulistel, kelle tasu on tõesti piinlikult väike.

Keda iganes oleks Signe Kivi järel valitud järgmiseks EKA rektoriks, oleksid irvhambad teda mingil hetkel "kolimisrektoriks" nimetanud. Seega, kuidas läheb plaaniga kohandada EKA uueks peahooneks endine vabrikuhoone Kalamajas (Kotzebue tn 1), sest vastav arhitektuurikonkurss toimus juba mullu augustis?

Projekteerimine käib mühinal, lõppemas on eelprojekti arutlused EKA sees, kus paljud huvirühmad hea nõuga kaasa aitasid. Samas aga hoidkem pöialt, et parlamendivalimiste järel moodustuks koalitsioon, kes ikka toetaks ministeeriumi plaani eraldada struktuurifondide toetusest raha EKA ehitamiseks. Eelmisel korral lubati ja tõmmati siis EKA-l vaip alt ära ja me kõik kukkusime valusalt.

Signe Kivi tunnistas mullu KUNST.EE-le antud intervjuus EKA ajaloolise krundi (Tartu mnt 1) kahtlemata valusat teemat kommenteerides, et ei uskunud kümme aastat tagasi uue maja ehitusplaane käivitades, et Eesti riik majanduses vahepeal nii suure languse läbi käib. Mida teie rektorina kõige rohkem kardate ja mida kõige rohkem loodate?

Ma olen veendunud, et Eesti riik ei saa ilma kunstiülikoolita hakkama. Muidugi meeldib kunstiringkondadele mõelda ennast tähtsamaks, kui me tegelikult ülejäänud ühiskonna eliidile paistame, aga see ei tähenda, et EKA mõttetu oleks.

Pealegi, sageli ei osata näha meie disaini- ja arhitektuuri teaduskondade tegelikku rolli Eesti riigi maines ja majanduses ehk seda, kui sageli on edukad tooted tegelikult EKA vilistlaste mõtte- ja kätetöö. Iga kord telekast valimiste tulemusi oodates me näeme seda EKA tudengite loodud kujunduses. (Ja kui eelmine kord tulemusi pikalt ei tulnud, siis oli see Eestis jumaldatud IT-meeste aps, mitte meie tudengite oma.) Mida arenenumasse faasi jõuab Eesti majandus, seda olulisemaks muutub tootearendus, mis paljus tähendab ka disaini.

Teistpidi: mis Euroopa me oleks, kui meil poleks toimivat muinsuskaitsesüsteemi, mida suuresti toidab EKA? Kuidas me suudaks üleilmastumise olukorras oma eripära säilitada, kui me ei hooliks oma kunsti- ja ehituspärandi eest? Kas tõesti lameda Eesti lõputu võsa, metsad ja sood on midagi unikaalsemat, kui aegade jooksul siin ehitatud kirikud, talud, mõisad, linnad jne?

On näha, et alade planeerimises haukavad üha suurema osa arhitektide asemel geograafid. Geograafid on suurepärased maastikuanalüüsis ja seetõttu väga vajalikud planeerimisprotsessis, aga erinevalt arhitektidest pole neile ülikoolis õpetatud ruumi loomist. Analüüs aitab mõista olukorda, aga selleks, et ruum paremaks muutuks – lapsed ei jääks auto alla, kõik toimetama ära mahuksid ja igale veel ka ilus vaade avaneks –, on vaja arhitekti spetsiifilist, ruumi tunnetavalt loovat mõtlemist.

Kui praegu on poliitikuteni jõudnud innovatsiooni ja loovuse mantra, siis on see suurepärane, et ajalooliselt kunstikoolile omane mõtlemisviis tõstetakse eeskujuks teiste erialade, kogu ühiskonna jaoks.

Lõpetuseks ka üks mürgine küsimus. Olen istunud mõned aastad tagasi Veneetsia kunstibiennaalil ühes seltskondlikus õhtusöögilauas biennaali esmakordselt külastava mõjuka eestlasest majandustegelase ja arvamusliidriga, kes pidas Eesti paviljoni asukohta viletsaks ("sest me oleme siin nagu kapi taga"), nimetas eesti arhitekte rahvusvaheliselt konkurentsivõimetuteks ("näiteks selles suurlinnas, kus ma enamiku aastast töötan, ei ole nad võitnud ühtegi suuremat konkurssi") ja pakkus, et Eesti Kunstiakadeemia võiks tulevikus üldse sulgeda ("kui turg on näiteks Londonis, siis peavad papa ja mamma saatma oma lapse otse Londonisse kunsti õppima").

Mul oli selle siinkohal anonüümseks jääva inimesega tol hetkel väga raske vaielda, sest raha paneb lõpuks kõik asjad maailmas paika ja selle paratamatuse meenumine oli tol hetkel ainult restoraniarve saabumise kaugusel.

Mida teie minu asemel oleksite öelnud?

Kas sa valid endale elukaaslast ka rahakoti järgi?

Ühtepidi muidugi valitseb raha üha rohkemate asjade üle, aga teistpidi eksisteerib ju sellele ka vastuvool. Mind see raha-teema väga ei morjenda. Muidugi on kunstis häbematult vähe raha ja ma pingutan selle nimel, et EKA-sse tuleks rohkem raha, aga ma tõesti ei leia, et õnn peituks rahas. Kunst on ikka see, mida rohkem tehakse sisemisest sunnist kui raha pärast.

Olete Jaak Kangilaski järel teine kunstiteadlane EKA rektoritoolil. Kui õigustatud oleksid seega ootused ja lootused, et mh ka kunstiajaloo ja -kriitika õpetamisel asjad Eestis senisest paremini edasi lähevad?

Endise haridus- ja teadusministri Tõnis Lukase 2007. aasta käskkiri, millega ETIS-e publikatsioonide kategoorias tõsteti teistest perioodikaväljaannetest tubli tükk kõrgemale kultuuriajakirjad Akadeemia, Vikerkaar ja Looming kui "Eesti kultuurile olulised väljaanded", ei hõlmanud näiteks kvartaliajakirja KUNST.EE, kuigi omas valdkonnas kuulub käesolevale väljaandele peaaegu et siseriiklik monopol. Tulemuseks on mh see, et iga EKA Kunstiteaduse instituudi (KTI) tudeng, kellel vähegi praktilist mõtlemist peas, tudeerib varakult selgeks pigem teadusgrantide taotlemiseks ja teadusperioodika vormindamiseks vajaliku kantseliidi ja hakkab oma kitsa fookusega magistri- või doktoritööd autoripoogna pikkusteks tükkideks jupitama, sest kunstikriitika kirjutamine ei näi siinse teadussüsteemi silmis oluline olevat...

Kunstikriitika kadumise taga ei ole teaduse pealetung. Akadeemilised kõrgused on eskapism, kus teadusmaailma reeglite järgi end painutades saab kunstiga tegeldes veidigi leiba teenida. Kui kunst väsimatult ainult ühiskonnale kindaid heidab, siis ei viitsita näitustel enam käia ja veel vähem kriitikat lugeda. Kaasajal, kui kriitika pole enam hinnanguline, ei huvitu laiem publik arvustustest, mis ei ütle, kas tasub minna. Kapitalism on ju vähese lugejahuvi tõttu leheruumi kriitikalt ära võtnud ja lehekriitikutegi kohad koondanud. Kui keeletoimetajad päevalehtedes ei luba võõrsõnu üldse kasutada ja kunstiuurija eneseväljendust ahistatakse, siis põgenetaksegi kas teadusesse või vähemalt muuseuminäituste kataloogidesse.

Kriitikakao põhjused on ikka ühiskonnas. Näiteks 1990. aastatel oli arhitektuurikriitika Eestis väga tähtis, sest kõik tahtsid oma esimeste majade eest kiita saada ja konkurentide majade kohta laitust kuulda. Nüüd kerkivad majad, mille kohta kriitiku seisukoht enam kedagi ei huvita, sest rahavooge see ei mõjuta – maja on püsti ja äri käib omasoodu…

 

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

CV
Mart Kalm (sündinud 1961) on arhitektuuriajaloolane, alates detsembrist 2010 Eesti Teaduste Akadeemia liige ja alates 2014 asepresident. Alates 2015. aastast uus Eesti Kunstiakadeemia rektor. Uurinud 20. sajandi, eelkõige 1920. ja 1930. aastate Eesti arhitektuurisuundi ja arhitekte, töötanud EKA-s õppejõuna alates 1992. aastast.

 

"Kunsttööstuskoolist kunstiakadeemiaks:
100 aastat kunstiharidust Tallinnas" (kuraator Mart Kalm).
Näitusevaade Kumu kunstimuuseumi suures saalis
5. XI 2014–22. II 2015,
foto autor Stanislav Stepashko

< tagasi

Serverit teenindab EENet