Happiness 0–100
Anneli Porri (1-2/2011)
Anneli Porri kirjutab Alver Linnamägi ja Tõnu Tunneli ühisnäitusest “Happiness 0–100”
Alver Linnamägi ja Tõnu Tunnel tegid Hobusepea galeriis õnne ja eneseteostust aineseks võtva näituse, et püüda pisutki korda luua ja kaardistada meie ühiskonda, mis peab õnneks kestvat eufoorilist seisundit, nõuab seda obsessiivselt taga kui iseenesestmõistetavust, ent jääb alati rahuldamatuna kahtlema saavutatu piisavuses. Füsioloogiliselt peaks õnnetunne olema kõigest lihtlabase, ent eduka ajukeemia tulemus. Praktikas leiab ilmselt enam rakendust klassikaline sex, drugs & rock’n’roll.
Milline on see maailm, kuhu Linnamägi&Tunnel meid toovad, ja kas seda maailma võib pidada tõepäraseks? Näitus koosneb erinevatest objektidest, mida ilmselgelt tuleb vaadelda tervikuna, sellist seotust rõhutab ka eraldi etikettide puudumine tööde juures – väike galeriitehniline detail, aga suunab väljapanekut hoopis teisiti lugema.
Galerii ukse juures salvestab liikumisandur külastaja sisenemise ja näitab kõrvaloleval ekraanil kohe tulpdiagrammina võrdluseks külastatavuse andmeid Tallinna Kunstihoone ja Hobusepea galerii kohta üldiselt. Sellele järgneb plakat, mis selgitab Situatsionistliku Internatsionaali seisukohti puhkeaja kasutamise kohta, mida me ekslikult oleme pidanud “vabaks ajaks”. Siis kaks sarnast kõrvaklapipaari, millest ühes kostab õõnsakõlaline pühapäevane jutlus, teisest poiste mänguline dialoogi teemal “Aga mida veel proovida saaks?”.[1] Kui esimese sound piece’i sisu jäi lõpuni arusaamatuks, siis teine, hoolimata äärmiselt väljajättelisest väljendusest, oli detailideni arusaadav.
Kaks fotot esitavad vaatajale kunstnike järjekordse rollimängu: ühel näeme rõõmudeküllast noorukipõlve telekamängu ja kartulikrõpsudega, taamal Kultuurkapitali rahaeraldusleping otsekui muretuse garantii. Teine foto kujutab noormehi miljonärivõsukestena ilmselt papa häärberi raamatukogutoas, klassikalistes nahktugitoolides, riiulis neli eksemplari (sic!) Hesset, rahatähed pungitamas taskutest ja isegi kleepunud kingatalla alla. Mõlemat situatsiooni ühendab peategelaste ühetaoline naudingujoovastus, mida nad kuidagi tagasi ei hoia. Visuaalse sissejuhatuse lõpetab staatiline video lumisel linnastaadionil kestvaid ringe jooksvatest kunstnikest, linnud lendavad ära, autod sõidavad mööda, aga poisid tulevad sörkides iga ringiga üha uuesti.[2]
Mulle on sümpaatne Linnamägi ja Tunneli kaine, lakooniline käsitlus õnnest, kus peamise võttena kasutavad nad võrdlust ja samastamist. Kunstnike tahe ja kavatsus teosteks vormistatud lakooniliste objektide taustal on selgelt nähtav, ja nende loodud õnneuuringute ruum vastab kogetud tegelikkusele. Samas hiilivad Linnamägi&Tunnel mööda ja hülgavad kõik raskesti käsitletavad või allumatud kategooriad, nagu armastus või leplikkus. Nad näitavad meile hoopis ilusasti väljapuhastatud embleemidena lõike õnne DNA heeliksist: sport, seks, usk, raha, kunst, tarbimine, vaba aeg. Kunstnikud võtavad justkui Tiina Jõgeda rolli, kes Eesti Ekspressis kirjutab rubriiki “Õnne valem”: saate aru, inimesed, nii lihtne see ongi!
Õnn on nii lihtne, aga nii ebakindel, äkki saaks veel rohkem, veel paremini, äkki naaber või lätlased on õnnelikumad? Et veenduda, tuleb luua mõõdikud, et saada kindlalt teada, tuleb lugeda näituse külastajaid, kulkalt eraldatud raha, läbitud tervisespordi kilomeetreid, kulutatud energia hulka, vahekordade arvu, konto seisu, koguduse suurust, arvutimängu level’eid. Me saame eristada tegelikult kahte tüüpi mõõteskaalasid: ühed oleme endale ise loonud, teised tulevad kapitalismi põhitõdedest ja raha eraldatavatest institutsioonidest, nendivad autorid. Aga kumba uskuda? Ka siin tuleb luua vastavad mõõdikud!
Ülemise korruse tööde nappi sõnastust kordab keldrikorruse jah-ei vastustega interaktiivse testi struktuur, mis võtab kokku kõik erinevad õnnelik-olemise isiklikud taktikad. Interaktiivse testimasina küsimuste läbiv vormel on enesehindamisele suunatud: “Kas oled rahul enda alkoholikäitumise, eneseteostusvõimaluste, sugueluga?” Teadmata täpselt vastuse arvutamise metoodikat, võib arvata, et printerist välja tulnud kviitung andis õnnelikkuse protsendid mitte Eesti keskmise, vaid vastaja enda skaalal, vastaja võrdleb ennast oma ideaaliga.
Näitus võib tõesti tunduda kui humanistlik kutse tagasi peamiste asjade juurde. Üldine eluviis, selgusele jõudmine omaenda soovides ja sobivate kompensatsioonimehhanismide leidmine: kunst spordi asemel, sport seksi asemel, religioon raha asemel ja nii edasi. Et kõik on võrdsed ja ühtviisi head ja ole nüüd pai ja leia oma isiklik endorfiinipump üles. Samas on selge, et analüüsitud õnn, sõnastatud õnn on midagi muud kui õnne tundmine. Iga sõnastusega nihkub tegelik tunne jälle edasi ja jääb tabamatuks. Pole midagi hirmsamat kui käsu peale õnnelik olla, õnn kui kategooriline imperatiiv, Lacani superego, mis käsib: “Naudi!”[3]
Aga Suur Teine ei lase ennast kinni võtta, “Happiness 0–100” näitusel seda isegi ei ole võimalik kinni võtta, sest ohjad on kindlalt kunstnike käes, kes, pakkudes vaatajale justkui eneseabi, teevad sellega hoopis kunsti ja rakendavad meid kõiki oma õnne tootmiseks. Oh ei, nad pole seda hetkekski varjanud, sest Linnamägi&Tunnel kirjutavad juba oma põhjalikus ja selgesõnalises pressiteates: “Eesti kunstiruumis peab kunstnikul olema fanaatiline tahe, et luua. Leppides olukorraga, kus paljud galeriikülastajatest on kunstniku sõbrad, näitusetegevusele tuleb peale maksta ja suurem osa tegevusest tituleeritakse roppusteks, saab loomise põhjuseks olla just eneseteostus.” Kõlab ju hästi, näituse tegemine – mitte agoonia, vaid fun, eneseteostus ja -kehtestamine, juhtimine, vastutamine, pingutus, probleem ja selle lahendamine, sooritamine, õnnestumine, ajakavas püsimine ja rock’n’roll. Kallis kulka, palun, ärme isegi mõtle ühelegi mõõdikule!
Anneli Porri on kunstikriitik, kuraator, lektor, Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna külalisdotsent.
[1] „Meest, võib-olla? – Mmm... aga miks mitte mitmuses? Mehi?! – Naised ka! – No... mõned inimesed... – Palju inimesi! – ... orgia!? – Mmm... domineerimine! – Tundmatute inimeste üle. – On ka muidugi erinevad kabariidid. – Jaa, väike... suur... paks või kõhn. – Noored ja vanad. – Oooohhh, piitsutamine! – Sidumine. Sidumine! Strap-on. – Süütud ja kriminaalid. – Oleneb, riides või riieteta....“ Jne.
[2] Siin meenub esmajoones Marko Mäetamme ja Kaido Ole loeng raadiosaates „Ööülikool“, kus Mäetamm võrdles kunsti nimel pingutuse tegemist tervisespordi pingutusega, kus organism hakkab tootma ainet, mis vaigistab pingutuse valu, aga millest on võimalik sõltuvusse jääda. Samas ei ole see üldine: mõnel on aju, mis jääb organismi kemikaalidest sõltuvusse, teistel runner’s high’d aga ei teki. – Marko Mäetamm, Kaido Ole, Kas kunsti on võimalik õpetada? – Ööülikool, 2004 (www.ylikool.ee).
[3] Slavoj Žižek, Sa tohid! – Vikerkaar 2000, nr 5–6, lk 124–134.
16.–28.02.2011
Hobusepea galeriis
< tagasi
