est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Härra tsirkusedirektor

Maria Jäärats (1-2/2010)

Maria Jääratsi näituseraport: Artemi Troitski kaasaegse kunsti kogu näitus “Tsirkus”

 

Artemi Troitski on värvikas mees. Kunagise NSV Liidu ainus prominentne rokispetsialist ja rokiareeni promootor, kes korraldas näiteks selliste bändide nagu Mašina Vremeni ja Kino kontserte, on tänapäevalgi Venemaa juhtiv nüüdismuusikakriitik. Lisaks sellele on ta muu hulgas mitme plaadifirma asutaja, festivalide korraldaja, paljude telesaadete ning populaarse raadiosaate “FM Dostojevski” juht ja autor, kirjanik, õppejõud, olles vahepeal pidanud näiteks ka ajakirja Playboy venekeelse väljaande peatoimetaja ametit.

Kunstikoguja roll on Troitskile suhteliselt uus, teadlikku kogumist alustas ta alles viie-kuue aasta eest, kui galeristidelt hakkasid tulema pakkumised tema kunstikogu eksponeerimiseks – nende tagamõte olevat seejuures olnud Troitski prominentsuse kaudu galeriidesse uut publikut meelitada.[1] Esimesed tööd sattusid Troitski kätte aga pigem juhuslikult, sõpradest kunstnike kingituste või vahetuskaubana stiilis “laena sada dollarit toidurahaks”.[2] 2007. aastal toimus Troitski kunstikogu näitus Moskvas, see kandis nime “Последнее искушение Незнайки” ehk “Totu viimane kiusatus”[3]. Незнайкa on mitte-professionaali positsiooni rõhutavana tabav: Troitski ei pea ennast kunstieksperdiks, vaid ostab ainult seda, mis meeldib, ja kellelt meeldib. Sellise intuitiiv-emotsionaalse kogumispraktika tulemusena on ka ArtDepoo “Tsirkus” kirju ja eklektiline. Rõhuasetus on vaieldamatult Troitski persoonil: tööd on paigutatud kahele pikiseinale, pentsikusse tunglevasse parade-allez rivistusse, tsentraalseinal rippumas üksainus pilt – “tsirkusedirektor” Artemi Troitski paraadportree Lomonossovina, mille on maalinud kommertskunstnikust Venemaa kuulsuste portretist Nikas Safronov. Näituse kaastekstis lubatakse show-programmi, häda on aga selles, et suures enamuses pole tegu mitte üksiknumbrite, vaid ikkagi tõukleva parade-allez’ga – üksiktööde mõju on ruumikitsikuses kuhjatusse maandatud ja tihti võistlevad tööd publiku tähelepanu pärast ebavõrdsetel alustel.

Oleg Kulik, Seeriast ''Russkoje'', 1999

Mõni tugevam jääb mõistagi nii või naa peale. Näiteks Vladislav Mamõšev-Monroe “Alla Pugatšova” (2005), foto, millel kunstnik on kehastunud groteskseks Pugatšovaks. Mamõšev-Monroe meetodiks on kleptomaanilise võõraste identiteetide kohandamise kaudu oma ideaalkuvandite loomine, teisalt võtab ta endale seeläbi narri funktsiooni, rääkides groteski ja koomika läbi tõtt. “Alla Pugatšovat” võib selles mõttes käsitleda omamoodi vene estraadi koondportreena.

Tsirkuses” kohtab tõelisi vene superstaare: näiteks Timur Novikov – tänaseks tuntumaid ja hinnatumaid vene kunstnikke, Peterburi neoakademistliku koolkonna looja, on esindatud oma miniatuurse “Kuusekesega” (1991). Vene kontseptualismi klassik ja olulisemaid kaasaegseid kunstnikke Ilja Kabakov on omakorda esindatud joonistusega “Taburet” (1981), mis näib olevat mõtisklus nõukogude argipäeva rituaalse käitumise üle, ja noorema põlvkonna staartandem Aleksandr Vinogradov ning Vladimir Dubossarski sotsrealistlikku stilistikat kasutava idüllilise kavandiga maalile “Lõikuspidu” (1996) ning Pablo Picassot Kremli taustal kujutava tööga “Pablo Moskvas”(2007).
 
Näitusel on kaks maali ka Dmitri Vrubelilt, kes sai tuntuks oma Berliini müüri maalinguga “Jumal! Aita mul ellu jääda kesk seda tapvat armuafääri” (Господи! Помоги мне выжить среди этой смертной любви, 1990), mis kujutab Erich Honeckeri ja Leonid Brežnevi kuulsat suudlust Saksa Demokraatliku Vabariigi 30. aastapäeva tähistamisel 1979. aastal. Samuti ületas Vrubel rahvusvaheliste uudiste künnise 2001. aastal, kui avaldas koos abikaasa Victoria Timofejevaga kalendri “Putini kaksteist tuju”, kuhu oli koondatud 12 reprot nende “Putiniana” sarjast. Vrubel oli Troitski hea sõber, kuni abiellus Timofejevaga ja läks Troitskiga lootusetult tülli, ja sellepärast on Troitski nõus näitusel olevad kaks maali – “Katariina II” ja “N. S Gontšarova, aasta 1837” – maha müüma. See, millega Vrubel praegu tegeleb, s.t vene võimueliidi kujutamine, Troitskit ei huvita, ja Vrubeli “paremaid aegu” meenutada ta ei taha. Huvilistele teadmiseks – kummagi maali hind on 25 000 eurot.[4] 
 
Tsirkus on kokkuvõttes Troitski autoportree. Selles kajastuvad tema iseloom, suhted, ajalugu, maitse-eelistused ja maailmavaade, nii et Troitski ei pruugigi eksida, arvates, et tema kunstikogu näitustel käiakse ikka rohkem tema enda, mitte niivõrd tema kunsti pärast. Või õigemini ütleksin, et vaatamata sellele, mida või keda vaatama tullakse, leiab näituselt eest ikka Troitski enda.
 
Maria Jäärats on kunstikriitik, Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse instituudi magistrant.
 
[1] Владимир Фридлянд, Артемий Троицкий сгустил краски в таллиннском АРТдепо. – Novosti ERR 2.05.2010 (http://novosti.err.ee/index.php?26202505).
[2] Евгения Горски, Артемий Троицкий с цирком и без(с) порно – Мнение. – Новости Эстонии 3.05.2010.
[3] Totu on seesama tuntud tegelane vene multifilmist ja lasteraamatust, kes Kuule reisis.
[4] Евгения Горски, Артемий Троицкий с цирком и без(с) порно - Мнение.  
 
4.05.2010–29.05.2010
ArtDepoo galeriis
Kuraatorid: Olga Temnikova ja Artemi Troitski.
Kunstnikud: Ilja Kabakov, Timur Novikov, Dmitri Vrubel, Oleg Kulik, Vladimir Dubossarski & Aleksandr Vinogradov, Priit Pärn, Jüri Arrak, Siim-Tanel Annus jpt.
< tagasi

Serverit teenindab EENet