Hea seltskond

Hedi Rosma (1/2021)

24. X 2020–25. IV 2021
Tartu Kunstimuuseum
Kuraator: Joanna Hoffmann

Minu esimesed mälestused kunstnik Tiit Pääsukesest pärinevad Eesti Kunstiakadeemiast (EKA). Uus aastatuhat oli äsja alanud, kauaoodatud maailmalõpp jäänud tulemata ja Tiit Pääsukesest saanud meie, õhinal esimese kursuse tudengite joonistamise õppejõud. Mäletan tema hoiakut, milles olid koos väärikus ja alandlikkus, tavapärasest intensiivsemat kohalolu nii tunnis kui ka trepil möödaminnes öeldud "teres". Kummalisel kombel meenutas ta mulle tol ajal "päris kunstnikke" ja Pariisi, kus ma veel käinud polnud. (Ja kuhu, nagu nüüd näituselt selgus, Pääsuke tegelikult mitte kunagi pole sattunud.) Ta oli alati huvitatud ja ärgas, mis sest, et tema käe alt oli läbi käinud vist küll juba sadu tudengeid.

"Neil on kõik alles ees... usk ja lootus, ja lõpetamine tundub nii kaugel. [---] Et neid õpetada, ma pean ise mäletama oma õppimise aega ja suutma neisse kuidagimoodi sisse elada. Muidu ma ei saaks õpetada. Kui aasta-paari pärast neis või vähemalt mõnes neist ilmub looja, siis ma pean omamoodi suutma jälle temasse sisse elada, muutuma selleks loojaks, teiseks inimeseks. Ja samal ajal jääma loomulikult ka iseendaks."¹

Joonistamistundidest ongi kõige eredamalt meelde jäänud Pääsukese pilk. Siiras, kuid alati delikaatne ja lugupidav huvi teise inimese, teise olemise viisi vastu. Kuid mitte kunagi selleks, et ära seletada ja paika panna, vaid et lubada olla ja avaneda. Seesama leebelt ärgas kohalolu jäi silma ka aastaid hiljem, Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu ühisnäituse² avamise puhul eetris olnud lühikesest teleintervjuust. "[S]ee on eelkõige tema, kes astub nooremale kolleegile sammukese vastu, mitte vastupidi,"³ märkis hiljem oma arvustuses Tõnis Tatar.

Niisiis. "Tiit Pääsukesega oli hea olla: ma ei olnud krampis, vaid vastupidi, avanesin nagu pärlikarp. Ainult see jäi mind painama ja nörritama, et ta ei öelnud lõpuni, mis asi see kunst ikkagi on ja kuidas seda tehakse."⁴

Kojutuleku valu

Näituse pealkirja – "Nostalgiata" – kohta on Tiit Pääsuke mitmel pool välja toonud, et soovitavalt tuleks seda lugeda rõhuga keskmisel a-tähel (nostalgiaata) ning mõista ülistusena nostalgiale. Tõepoolest, Tartu Kunstimuuseumi viltune maja oli Tartu Kunstikoolis õppimise ajal Tiit Pääsukese ja mitmete teiste muusika- ja kunstikooli poiste ühiselamuks.

"Nostalgiat seal näitusel ikka on: väljas on kooliaja tööd ja näitus ripub ju samades ruumides, kus tol ajal elasin. Kogu Tartu on minu jaoks nostalgia, elasin seal enne Tallinnas ülikooli minemist viis aastat,"⁵ on Pääsuke öelnud. Ja andnud loa lugeda pealkirja ka ilmaütlevas käändes, täpselt nii, nagu kirjapilt esmapilgul arvata lubab.

Tagasipöördumistes midagi on, kahtlemata. Ka mõiste "nostalgia" lätetele ekseldes võtavad kuju kaks tugevalt laetud sõna – "kojutulek" (kr k nostos) ja "valu" (kr k algos). Seega võiks nostalgiast mõelda ka kui omamoodi kojutuleku valust. Minu jaoks on Pääsuke nii selgelt olevikukuju, et tema näitust, olgugi see eksponeeritud kunagises kodukohas, on raske võtta mingilgi moel eleegilisena. Kojutuleku valu on siin hoopis rafineeritum ja peitub Pääsukese maailma(de)s, mis minevikumajja enam ära ei mahu. Olevik on selleks alati liiga elus, liiga avar, liiga hoomamatu.

Pääsuke ise on mitmel pool väljendanud teatavat nõutust, mis kaasneb tema maalide koondamisega näituseks. Valmis teosed teda reeglina enam ei huvita, või kui, siis käsitleb ta neid pooleliolevate töödena, mida sobival hetkel jätkata. Kuuldavasti on nii mõnigi teos lõpetanud prügikastis. Selleski ilmutab end teatav õnnis võimetus olevikuhetkest välja astuda. Pääsukese jaoks paistab kunst olevat midagi, mis ei saa kunagi valmis.

Seda enam väärib imetlust kuraator Joanna Hoffmanni siiras püüd ja pühendumus koondada kunstniku senine elu ja töö siiski mingiks hoomatavaks tervikuks. See on teekond, mis algab värskete maalidega 2020. aastast ning lõppeb enam kui poole sajandi taguste koolipõlvetöödega. Need on külluslikult täidetud ruumid, kus intensiivselt vibreerivad maalid vajaksid ideaalis ehk pisut enam õhku, kuid lämmatavaks ei muutu näitusekogemus siiski üheski punktis.

"Näitustel on kümneid töid ja kõike ei jõuagi vaadata. Aga kui lähed mingi töö juurde, mis sulle huvi pakub, siis leiad sealt veel detaile, hakkad nende peale mõtlema ja paned enda jaoks loo kokku,"⁶ ütleb kunstnik ise.

Saladus

Mis asi see kunst siis ikkagi on ja kuidas seda tehakse?

"Inimesed tahavad seletusi ning tõepoolest kõigele, mis eksisteerib maailmas, on välja mõeldud seletused. Ometi algab tõeline kunst seal, kus seletused segaseks muutuvad või sõnad päris otsa saavad; ei aita enam võõrsõnadki." See, üks mitmest näitusel seinale trükitud Pääsukese tsitaadist, on minu jaoks võtmetähendusega.

Soovimatus ennast ja oma teoseid analüüsida pole seega mingi jonnakas kapriis. Pääsuke on sügavalt saladuse-usku. Paljuski tänu sellele on tema maalid niivõrd avarad, seal on vaataja jaoks ruumi. Ruumi sundimatult rännata... ennast kaotada ja leida. Ta ei anna meile ühte ja n-ö õiget vastust, vaid lubab igaühel avastada, mis olevikul just meie jaoks varuks on.

"[V]aataja jaoks ei olegi nii tähtis see, mida ma ise tunnen või mõtlen. Vaataja jaoks on ikkagi tähtsam pilt, see mis toimub pildi peal, kuidas see pilt välja näeb. Nii mõneski pildis on mul küllalt palju inimesi ja kuna nad, paistab, seal ei sega üksteist, ja tunnevad ennast võrdlemisi hästi, siis nähtavasti ongi tegemist hea seltskonnaga."⁷ Ilmselgelt kuuluvad Pääsukese heasse seltskonda veel ka ilusad loomad. Nende suured silmad ja roosad ninad. "Hirmuäratavad ja armsad, jõulised ja arukad. Nendega tuleb meil harjuda, karta pole vaja," julgustab tsitaat seinal.

Mõistan samas täiesti, et seesama avarus, millest üks leiab "avatuse Teise suhtes",⁸ võib teise nõutuks jätta. Pääsukese maalid võivad mõjuda ka väga krüptiliste ja fragmentaarsetena.⁹ Seegi on lubatud. "Minu maalid kuulavad, mis nende ees räägitakse, ja seal on eri aegadel räägitud väga palju jutte."¹⁰

 

Tiit Pääsuke
Allegooria
1987
õli lõuendil, 110 x 140 cm
Eesti Kunstimuuseum
Fotograaf Stanislav Stepashko

 

 

 

Sündida uuesti

Tollast akadeemiat, kus Tiit Pääsukese joonistamistunnid, meie eneseotsingud ja üksteiseleidmised võimalikuks said, enam ei ole. EKA vana maja kohal Tallinna linnapildis haigutav tühimik mõjub siiani talumatult kalgilt ja võõralt.

Aga ehk ongi nii parem. Ehk on parem, kui seda maailma, seda reaalsust liiga tõsiselt ei võta. Ehk ongi õigem viibida olevikus ja sündida igal hetkel taas. Avastada igal hetkel uuesti, mis asi on elu. Mis asi on kunst (ja kuidas seda tehakse).

Siiski on mul siiralt hea meel, et Tiit Pääsukesel oli koht, kuhu tagasi pöörduda. Loodan, et Tartu "viltune maja" püsib veel kaua. Ja et Pääsuke ei väsi.

 

¹ "Tiit Pääsuke", 1983. Saatejuht Ando Keskküla, režissöör Tiina Park. Eesti Rahvusringhäälingu videoarhiiv. Vt: https://arhiiv.err.ee/vaata/tiit-paasuke-200989.

² "Kaunitar ja koletis. Tiit Pääsuke ja Kris Lemsalu". Kuraator: Tamara Luuk. Tallinna Kunstihoones, 19. III–1. V 2016.

³ Tõnis Tatar, Sild üle rajuste vete ehk eksperiment rästiku ja puravikuga. – KUNST.EE 2016, nr 2, lk 14.

⁴ Kaido Ole kommentaar. – Tamara Luuk, Autasu – Illusioonide kiituseks. – Sirp 16. II 2018.

⁵ Peeter Kormašov, Tiit Pääsuke: Olen hoidunud kõigest, millele annab silti külge panna. – Eesti Päevaleht 6. I 2021.

⁶ Ibid.

⁷ "Tiit Pääsuke", 1983.

⁸ Kiwa, Tiit Pääsuke lendab kõrgelt ja cool'ilt. – Postimees 1. XII 2020.

⁹ Vt nt Tõnis Tatar, Pääsukesest eelarvamuse ja nostalgiata. – Sirp 27. II 2020.

¹⁰ Maria Arusoo, Kunst sinu ümber. Armastatud maalikunstnik Tiit Pääsuke: "Ma tahaks ilu vastu võidelda!" – Postimees 24. X 2020.

Hedi Rosma on KUNST.EE eesti keele toimetaja ja Eesti Rahvusringhäälingu saate "Plekktrumm" toimetaja.

< tagasi