Hilma af Klinti tee abstraktsioonini

Liis Pählapuu (2/2015)

 

13. III 2015–7. VI 2015
Kumu Kunstimuuseumi Suur saal
Kuraator: Iris Müller-Westermann (Moderna Museet, Stockholm)

 

Kuidas mõjutas Hilma af Klinti tegevust see, et ta oli naiskunstnik? Kas võib öelda, et need tingimused, mis inspireerisid teda töötama üksinduses, juhtisid ta ainulaadse loomingulise positsioonini?

See, et ta oli naine, oli oluline päris mitmes mõttes, seda ei saa eitada. Kuigi ütleksin, et ka paljud meeskunstnikud püüdlesid sarnases suunas, nii et pole õige väita, nagu oleks olnud tegemist millegi naistele ainuomasega, kindlasti mitte. On palju näiteid meeskunstnikest, kes avasid oma teadvuse piire ja äärealasid. Kuid naisel tuleb olla veelgi fokuseeritum – mõtlen sageli Hilma af Klintist noorena, kui ta otsustas saada kunstnikuks, kannustatuna uudishimust parema, sügavama maailmamõistmise järele. Ma arvan, et meid kõiki tõukavad tagant küsimused elu kohta – mitmel viisil. Mulle tundub, et tema meetod jõuda suurema arusaamiseni oli läbinisti visuaalne.

Tema tudengiks olemise ajal Rootsis olid naised saanud kunstiakadeemias õppida alates 1864. aastast. Näiteks Saksamaal tohtisid naised koos meestega õppida alles 1919. aastast alates. Nii et Hilma af Klintil oli õnne elada sel ajal Rootsis. Ent isegi seal valitses arusaam, et naiste jaoks on kunstitegemine midagi ajutist. Naine peaks abielluma, sünnitama lapsi, hoolitsema pere eest – ja kõik. Selles keskkonnas, kus Hilma af Klint hakkas kunstnikuna tegutsema, polnud naistel erilist tuge enda tunnetamiseks täisväärtusliku, meestega võrdväärse kunstnikuna. Ometi valis ta selle tee.

Ma ei tea, kas me võiksime siit teha loogilise järelduse, et naiseks olemise tõttu pidi ta töötama eraldatuses. Ma arvan, et tema tee viis teda eemale hoopis visuaalsest reaalsusest – omas ajas oli ilmselge vajadus see piir ületada – olukorras, kus valitses teatud ratsionalism ja väga kitsas võimalus kirjeldada meie eksistentsi ja kosmost ja kõike meid ümbritsevat. Tema töödes on näha kümme aastat harjutamist, enne kui ta hakkas tegema abstraktseid töid ja "Templi maale" (1906–1915), kuhu kuulub 193 tööd. See oli uurimisperiood. Kusjuures, tal puudus kaart, mismoodi seda valdkonda uurida; puudusid juhised. Eksperiment oli ajendatud uudishimust ja mõneti ka teatud usaldusest. Nad (vaimse grupi Viisik (De Fem) liikmed – Toim.) usaldasid nendeni jõudvat informatsiooni. Loomulikult nad seejuures ka kahtlesid, kas tegemist oli fantaasiaga või olid nad tõepoolest millegi tõelise jälil.

Täna võib öelda, et paljud tegelevad meditatsiooniga, ning me teame, et inimene saab oma ajulaineid muuta. Ma arvan, et toona eksperimenteerisid nemad just sellega, samas neile räägiti, et liiga kauaaegne viibimine teisel "sagedusel" võib olla ohtlik, kuna mõnikord ei õnnestu sealt enam tagasi tulla. Aga loomulikult tundsid nad huvi spiritismi vastu. Hilma af Klint osales paljudel kokkusaamistel. Ma arvan, et mitte üksnes selleks, et rääkida oma kadunud vanaema või õega – mitte nii kitsas tähenduses. Ma arvan, et uurimine oli palju laiem, mõistmaks just suuremaid küsimusi. Nende kümne uurimisaasta jooksul jõudis ta järeldusele, et enamik inimesi peab seda imelikuks ja ütleb, et see on jama. Kui seda teha, siis tõenäoselt ei taha sa energiat kulutada enese õigustamisele ega pidada pikki vaidlusi inimestega, kes on oma arengus kusagil mujal.

Hilma af Klinti jaoks oli väga oluline öelda: mina teen seda ja mina kirjutan märkmeid (nüüdseks on selgunud, et ta jättis maha üle 22 000 lehekülje märkmeid). Nad tõepoolest püüdlesid millessegi sügavuti jõudmise poole. Tahtmata samas muuta inimesi, kes ei olnud asjas sees. Hilma af Klint soovis aidata ja toetada üksnes neid, kes tundsid, et see on midagi just nende jaoks. Võib-olla oli see ka põhjus, miks ta jättis oma tööd põletamata. Aga ta ei astunud aktiivselt esile ega öelnud: mina olen misjonär ja nüüd peate te kõik õppima ja mõistma. Ta oli piisavalt tark, et aru saada – see pole viis, kuidas teadmist inimesteni viia. Inimesed peavad olema jõudnud teatud äratundmiseni ja alles siis hakkavad nad esitama küsimusi ning vastused jõuavad nendeni. Ma arvan, et mõnes mõttes aitas eraldatus tal oma energiat säästa.

Kui Rudolf Steiner 1908. aastal tema töid nägi, olid "Templi maalid" pooleli. Steiner ütles, et alles 50 aasta pärast hakkavad inimesed neid maale mõistma. Klint sai sellest aru nii, et peavooluühiskond vajab aega, et tema tegemisi aktsepteerida. Ka tema "vaimsed juhid", või kõrgem teadvus, ütlesid, et oleks hea, kui ta neid liiga kergesti avalikkuse ette ei tooks. Polnud veel aeg. Me teeme neid maale koos, aga ära näita neid. Kuna ta oli naine ja veel sellise valdkonnaga seotud, siis inimesed, kes seda ei mõistnud, oleksid lihtsalt öelnud, et ta on hull. See on väga eriline ja tugev energia, mis ei anna sulle jõudu, vaid võtab selle ära.

Kas võis olla mingi põhjus, miks Viisiku gruppi (De Fem) kuulusid ainult naised?

Ma ei usu. Naiste kõrval oli seal ka meessoost vaimseid meediume. Aga kui üldistada, siis võiks öelda, et mehed lähtusid pigem ajust, ent naised oskasid meestest paremini olla ühenduses oma südamega. Mehed esitasid endale teatud nõudmisi, tahtes olla juhid, seega oleks traditsioonilise mehelikkuse seisukohalt raskem end taolisel viisil avada. Aga ma arvan, et grupp ise oleks enda hulka võtnud ka mehi. Lihtsalt juhtus nii, et sinna kuulusid akadeemilise taustaga naised.

Näiteks Anna Cassel, kes oli Hilma sõber juba akadeemia päevilt. Ma arvan, et sel ajal oli naistel tõeliselt raske luua meestega kontakti pigem sõbra kui armukese tasandil. Ja siiski vaevalt usutav, et grupi olemasolu oleks tähendanud mingit feministlikku seisukohavõttu. Vaevalt Hilma af Klint sellisel tasandil tegutses. Kunstnikuks saamine ise oli juba niivõrd karm otsus, mis ütles: ma ei kavatse abielluda, kui keegi tahab mind endale. Hilma af Klint mõistis, et kui ta abielluks ja looks traditsioonilises mõttes pere, ei toetaks see tema tegutsemist uuriva kunstnikuna vaimses vallas, ent just see teda huvitas. Ja mitmed põlvkonnad hiljemgi oli Louise Bourgeois'l tõesti väga raske olla kunstnik ja ema ja abikaasa üheaegselt. See on endiselt väga raske.

Mis mind Hilma af Klinti juures vaimustab, ja seda ei leia mitte kuskilt tema märkmetest, oli ühiskonna ohvriks olemine. Elades tollases ajas, tegi ta lihtsalt oma tööd, niipalju kui võimalik. Ja ta oli valmis kehtestama prioriteete. Tema prioriteetideks polnud mitte suur hubane kodu ja ümbritsev luksus, vaid uurimistöö, jõudmaks suurema mõistmiseni. Töötada selle nimel ja anda kogu oma energia sellele. Hilma af Klint oli taimetoitlane; ta ei tahtnud loomadele liiga teha. Ta mõistis, et on olemas palju sügavam side, kui enamik inimesi seda tunnistada tahaks. Ta elas väga lihtsat elu ja keskendus oma tööle. Ma arvan, et ta tõesti tegi seda, mida armastas ja mida tahtis teha ja millest unistas.

Ent muidugi oli ka teisi naisi. Ja 1910. aastal hakati Saksamaal pidama rahvusvahelist naistepäeva. Ja siis veel Helena Blavatsky, kes reisis ringi ja tegi uurimistööd, tehes just seda, mida tahtis, kirjutades raamatu "Salajane doktriin" (1888). Muidugi aitasid naised, kes nii aktiivselt oma huviala järgisid, kaasa ka Hilma af Klinti tegevusele. Valdkonnas tegutses rohkemgi inimesi. Näiteks John Todd, kes ütles, et naiste kohtlemine sarnaneb rassismile, tema raamat "Naiste õigused" ilmus 1867. aastal.

Võib-olla aitas Helena Blavatsky seisukoht naise loovusest, mis oli ka teosoofilise liikumise üks osa, toetada Hilma af Klinti enesekindlust?

Jah, kindlasti. Ja me teame, et Hilma af Klintil oli "Salajase doktriini" eksemplar. Ja teda huvitas ka Blavatsky järglane Annie Besant, kes külastas Stockholmi päris mitmel korral. Hilma af Klint käis tema esinemistel. Ma arvan, et see inspireeris teda.

Kuid mida öelda tema tööde naiselikkuse kohta? Kuidas see seostus üldisema arusaamaga naiselikkusest toonases ühiskonnas? Või võttis ta naiselikkuse aspekti ühe osana vaimsest "terviklikkuse" otsingust?

Jah, võib-olla see informatsioon, mis ta sai kontaktidest kõrgema teadvusega, näitas talle, et kui mõista kõrgema tasandi seisukohalt meie kõigi tegutsemist, siis me pole eraldatud, vaid oleme kõik üks, me oleme seotud. Meil on erinevad aspektid – mees- ja naisaspekt igas mehes ja naises, ainult et erinevas proportsioonis. Ükski neist pole parem ega halvem; need peavad olema tasakaalus. Kuni tolle ajani ja kuni praeguseni on maailma mõistmise peamiseks inimlikuks vahendiks peetud intellekti. Hilma af Klint kritiseeris sellist suhtumist väga, nagu teisedki. Ent kaks aspekti – aju ja süda – peaks olema alati tasakaalus. Tänapäeval on päris palju mõtlejaid ja filosoofe, kes keskenduvad just sellele. Hilma af Klintile oli oluline näha tervikut ning seda, kuidas maailm väljaspool inimest toimib.

Meie dimensioonis on polaarsus, kolmas dimensioon. Selles sageduses toimib üksnes meie kogemus, ent kui mõista, et on olemas ka ühendus kõrgema perspektiiviga, näeksime, et kõik toimib üheskoos täiuslikult. Üks huvitav asi tema töö juures on ka ida religioonide maailmakäsitlus. Meie maailmajaos, kus domineerivaks usuks on olnud kristlus, toimus maailmakäsitluse ratsionaliseerumine. Ida tekstide tõlgete kaudu tulid aga äkitselt sisse uued mõjutused ning kristlust hakati ümber hindama. Teosoofia on selles suhtes inspireeriv. Ja Hilma af Klint elas ajal, mil see kõik ellu ärkas.

Mis on sinu jaoks Hilma af Klinti kui kunstniku kõige olulisem aspekt?

Minu jaoks on tähtis ikkagi see, et ta oli naine ja et ta tundis, et tema viis maailmast aru saada ning uurimistööd teha oli mõneti uurimus visuaalse kohta. Leonardo da Vinci oli kunstnik, aga ta oli nii oma kirjutistes kui visuaalses võrdväärselt ka uurija. Hilma af Klint oli samuti anne, kelle jaoks visuaalne oli väga tähtis, ent kombineerituna teadusliku lähenemisega. Loodusteadustest huvitas teda keemia. Teda huvitas süstematiseerimine, et jõuda laiema mõistmiseni. Ta alustas uurimistööd kunsti kaudu, ja ometi, ma ütleks, pole kunst siin piisav. Ta kasutas oma kunstnikuvõimeid, et laiendada oma vaatevälja. Ja see, mille ta maailmale tagasi andis, oli taas visuaalne.

Visuaalsus on tal väga geomeetriline – ja geomeetrias on nii palju informatsiooni. Ta kasutas pilte, mis väljusid kunsti piiridest – see on väga oluline. Tema lähtekoht oli soov saada kunstnikuks, ta ka jätkas kunstnikuna, aga edasi toimus juba kunsti mõiste laiendamine. Mitte ainult pildid maailma kohta, vaid ka piltide ja kunsti käsitlemine sügavama arusaamise või meie olemuse laiema mõistmise tööriistana. Minu arvates on kõige olulisem, et ta püüdles selle poole. Kõik on nii erakordselt suur – et keegi, keda ei rahuldanud nähtava vaatamine, tahab uurida nähtamatut ning asetada see süsteemi. Kasutades vahendeid, mida keegi pole varem kasutanud. Ega igaüks ei julgekski astuda väljapoole ühiskonna aktsepteeritut. Kõige selle käigus ületas ta ka oma kahtlusi, et ikkagi jätkata.

 

"Hilma af Klint.
Abstraktse kunsti pioneer"
Kumu näitusevaade,
foto autor Stanislav Stepashko
Kõik õigused Stiftelsen Hilma
af Klints Verkil

 

Tema loometöös leidub mõningaid murrangulisi hetki. Põhjustasid neid mingid välistegurid või oli see tema enda kunstnikuna arenemise tulemus?

Ma arvan, et peab palju treenima, kui soovida saada näiteks maratonijooksjaks. Me kõik avardume. Ent treenimine ning treeningu protsess tõstab su enesekindlust. Nii õppis temagi rohkem usaldama ja mõistma, kus usaldus oli õige ja kus mitte. Kavatsus oli talle ülimalt oluline. Ta võttis endale suuna, mille nimel panustada aega. Ma arvan, et ilma kavatsuseta ei oleks seda kõike juhtunud.

Kas ta oli vanemast peast oma tööga rahul?

Ma loodan, et oli. Samas oli ta ilmselt sedalaadi inimene, kes mõtles: kas mul on piisavalt aega? Kas ma lõpetasin selle, mis on tõeliselt oluline, võib-olla tuleb veel rohkem uurida? Ta jätkas märkmete tegemist ja informatsiooni allalaadimist ka 1930. aastatel. Kogu tema elu oli selline. Ta kirjutas, märkmik märkmiku järel.

Ma arvan, et tema suurim valu oli teadmatus, mida teha "Templi maalidega", mis oli tellimus kõrgemalt teadvuselt – sõnum maailmale. Ta tahtis aru saada, milles täpselt tema sõnum oli. Suur küsimus oli ka, et kus neid töid hoida. Polnud kedagi, kes oleks tulnud ja need tööd kaasa võtnud. See tähendas ebakindlust. Ma arvan, et ta pidas oma tööd tehtuks nii hästi kui võimalik, ja seejärel pidi ta selle edasi andma. Ma arvan, et edasiandmine on usalduse avaldus, kus sa annad töö oma meelevalla alt ära.

Mulle meeldib mõte, et mõni nüüdiskunstnik leiab Hilma af Klinti töödest aspekti, mis on tema jaoks huvitav ja nüüdisaegne. Mida on tal öelda tänapäeva inimestele?

See on väga mitmekihiline küsimus. Kunstnikud võivad käia näitusel nii, et nad ei pruugi teada eriti palju kunstniku taustast. Nad vaatavad ainult pilte. Ja mõnikord on neil võime testida töö energeetikat. Võib-olla ei oska nad seda päris hästi sõnastada, kuid nad ütlevad, et töös on midagi, mis neid erutab. Seal on midagi, mis meeldib. Samas on meie aja kunstnikud ise ka igaüks erinevas arengufaasis.

Elame maailmas, kus me hävitame keskkonda. Me saastame Maad ja ookeani. Meil on Fukushima. Muidugi ei taha valitsused seda meile öelda, kuid USA läänekaldal on radiatsioon nii kõrge, et kaladel on vähk. Oleme planeedil Maa jõudnud niivõrd lootusetusse seisu. Kõik on muutumises, kuni selleni, et me ei tea, kas inimkond on enam suuteline elama tasakaalus Emakese Loodusega. Ja ilma selleta me ellu ei jää. See on väga tume pilt. Ja muidugi, noored inimesed on huvitatud küsimusest, kuidas jõuda laiema mõistmiseni. Mis asi see on, mida me ei näe? Kuidas integreerida oma väga erinevaid teadmisi? See ei saa toimuda aju, mõtlemise kaudu, vaid sõnum võiks olla südamest.

Praegu on tegemisel üks huvitav uurimistöö – mille kohaselt süda pole üksnes organ, vaid tal on ka intelligents. Kunstnikud kuuluvad ehk ühte neist inimkategooriatest, kes julgevad vaadata üle selle, millest enamik mõtleb. Hilma af Klinti kunst esitab meile väga mitmel viisil väljakutse. Kui vaadata modernismi arengut, näeme, et, hästi, seal ilmneb areng abstraktsiooni poole, millesse kuulus ka see kunstnik. Aga mida see tähendab? Kunstnikul ei olnud ühendust Malevitši, Mondriani ja Kandinsky ringkonnaga. Ta kõndis omaenda teed abstraktsiooni suunas.

Sel viisil näeme, et kunstis leidub hoopis palju rohkem informatsiooni kui see, mida on traditsiooniliselt peetud kunstiks. Uurimistöö, mida kunstnik tegi, oli palju suurem ja puudutab mitmeid erinevaid valdkondi. See, kuidas me mõtleme endast praegu, 2015. aastal, on paljude inimeste jaoks väga piiratud. Ümberringi toimub nii erakordselt palju, mida valitsused avalikkusega ei jaga. Tema tööd puudutavad just neid küsimusi. Nii mõnigi võiks öelda: kuidas on võimalik saada kontakti millegagi, millel pole keha, see on mõttetu, nii ei saa olla. Kui uskuda, et meie eksistents sai alguse vaid juhuse läbi ning pärast surma on kõik möödas, siis, muidugi, ei saa mõelda kontaktist millegi muuga, inimene käsitleb ennast vaid materiaalse olendina. Ent kui näha kõiges energiat ja erinevaid võnkesagedusi, ei pruugi asjad enam nii võõrastavad olla. Ja kui hakata kuulama veel omaenda intuitsiooni ning treenima oma tundlikkust viisil, mida koolis ei õpetata, siis laieneb arusaam sellest, kes me oleme. Selle kohta on tehtud väga palju uurimistöid.

Ma usun, et Hilma af Klint oli kontaktis millegagi, mis polnud tema enda fantaasia. Kui jälgida Albert Einsteini või teiste kuulsate teadlaste ütlusi, siis nad väidavad, et said oma informatsiooni allikast, kuskilt, mis ei olnud nemad ise. Ma arvan, et Hilma af Klintiga oli sama lugu. Aga meie siin püüame endiselt neid töid dekodeerida, lisaks muidugi faktile, et piltidena on need nii erakordselt vaimustavad ja inimestele meeldib nende ees aega veeta.

Nii et Hilma af Klint sai aru, et on vaid aja küsimus, mil ka teadus tõestab nähtamatute reaalsuste, bioenergeetiliste väljade jne olemasolu?

Jah. Ma pean seda väga oluliseks, et tal oli analüütiline lähenemine. Emotsionaalses mõttes ei olnud tegemist täiesti ekstsentrilise naisega. Kõik kirjeldused tema kohta ütlevad, et tegemist oli vägagi kahe jalaga maa peal oleva ja struktureeritud isiksusega.

Kui vaadata paljusid nüüdseid erakordseid noori teadlasi, siis praegu tehakse astronoomilisi uuringuid salajasest geomeetriast ja pühast geomeetriast. Näiteks Patrick Flanagan. Tema töö on täiesti šokeeriv, erakordne. Kõik need inimesed ütlevad: asjad tulevad minu kaudu, mina kõigest vormistan. Ja muidugi, kui jääda vaid kunstimaailma raamesse – siis see vaatenurk jääb Hilma af Klinti jaoks liiga kitsaks. Minu jaoks on tegemist pigem uurimusega, mille üheks kaasaandeks on ka kunst. Ma laiendaks käsitlust. See kõik on palju suurem, kui paljud väikesed kunstiajaloolased tahaksid näha.

Kui mõelda kunstimaailmale – inimestele nagu Mondrian, Malevitš, Kandinsky –, siis nad kõik lähtusid nähtava maailma kujutamisest. Neid kõiki huvitas vaimsus, kuid minu arvates ei olnud nad nii teaduslikud kui Hilma af Klint. Temagi jõudis selle abstraktsioonini, ent pärast astus ka sellest väljapoole. Ta tõesti järgis suuremat perspektiivi kogu oma ülejäänud elu. Aga muidugi, ta pole ainuke.

Nii et võime olla vaid rõõmsad, et Hilma af Klintil oli oskusi muuta oma kogemus visuaalseks, ning teha seda nii kõrgel tasemel?

Peame mõistma, et igaüks saadab endast välja võnkesagedust, mis vastab tema meeleolule. Ka piltidel on võnkesagedus. Kui otsustada töid tõeliselt vaadata – käia näitusel ja mitte niivõrd mõtelda, pigem tunnetada. Ei pea kõike niiväga mõistma, püüaks lihtsalt tunnetada värve, vorme ja mida see sinuga teeb, kuidas sa sellele reageerid. Ma arvan, et neil Hilma af Klinti piltidel on väga kõrge võnkesagedus. See tõmbab inimesi ligi. See ulatub hoopis kaugemale meie ajust ja mõistmisest.

Nii paljud inimesed on maailmast depressioonis, meid pommitatakse pidevalt televisiooni ja kunstiga ja kõikjal laiutavate pealiskaudsete signaalidega. Kus leiduks siis kohta millelegi muule, kui me ei taha olla osa sellest? Ma arvan, et just siin sekkub Hilma af Klint – need mitte müügiks olevad tööd sisaldavad puhtust, mis annab rahu ja hea enesetunde.

Ka mulle tundub, et Hilma af Klinti kunst jätab nii palju ruumi – ruumi su enda mõtetele. Ja sellepärast lahkuvad inimesed näituselt rõõmsatena.

Ma pean seda väga oluliseks. Kuna elame maailmas, mida pommitatakse informatsiooniga, ei suuda me seda kõike tegelikult seedida. Meil on raske iseendagi tunnetamisega. Aga seistes Hilma af Klinti maali ees või viibides looduses, tunnetame äkitselt, kuidas ka meil on ruumi mõelda ja hingata endasse midagi ja võib-olla saada kontakti iseendaga – mis on tänapäeva maailmas väga raske.

Mäletan ka Stockholmi näituselt, kuidas inimesed olid õnnelikud ja üllatunud, et piltidel võib olla energia. Nad polnud iial sellele mõelnud. Minu silmis oli kogu näituse toimumise ajal oluline pakkuda avatud ja mittedefineeritud ruumi, nii et inimesed saaksid sealt omaenda kogemuse. Ma ei tahtnud inimesi hirmutada. Mulle hakkab üha rohkem tunduma, et järjest olulisemaks muutub see, et inimesed saaksid tagasi oma võime suhestuda piltidega. Kunst pole see, et annad neile sõnumi kätte ja siis nad teavad. See on pigem julgus olla silmitsi millegagi, mis on suurem kui kõik sõnad kokku.

 

Liis Pählapuu on kunstiajaloolane, kes töötab Kumu Kunstimuuseumis kuraatorina.

< tagasi