est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Hüpotees: Kuressaare linnus kui Kahni arhitektuuri algus

Heie Treier (1/2012)

Heie Treier

 
Louis Kahni kõrgperioodi arhitektuuri on seostatud küll Egiptuse püramiididega, küll Šoti lossidega. Kui Kenneth Frampton kirjutab, et „Kahni ajaloohuvi konkreetseid allikaid on raskem tuvastada“,[1] siis esitagem siinkohal hüpotees, mille kohaselt on „võtmeks“ Kuressaare linnus ehk keskaegne konvendihoone-tüüpi ehitis. Frampton toob „Moodses arhitektuuris“ motona ära Enzo Fratelli tsitaadi, milles leidubki üks viide keskajale: „Kui Kahni stabiilne ja sümmeetriline vormikäsitlus on klassikaline, siis keskajanostalgias avaldub ta romantiline külg. Ta rakendab tõsimeelselt kõige moodsamaid tehnilisi vahendeid, ent see ei takista tal lisamast Adler House’i kujundusse kivist tugipiilareid. Ta on küll hüljanud funktsionalistlikud põhiplaanid, ent pruugib sageli funktsionalistlikku esteetikat.“[2]
Kuressaare linnust on vaadanud „läbi Kahni filtri“ arhitektuuriteoreetik Anne Tyng – Kahni kaasarhitekt ja tema lapse ema. 1997. aastal avaldas Tyng raamatu „The Rome Letters 1953–1954“[3], mis algab peatükiga Kahni lapsepõlvest – „Sündinud Baltikumis lossiga saarel“. Kohe alguses loeme: „Lou kirjelduses sai Saaremaal asuvast lossist nagu muinasjutt“.[4]
Kahni arhiivimaterjalidest ja kirjalikest dokumentidest puuduvad otsesed viited Kuressaare linnusele, ent siinse hüpoteesi kohaselt tuleks Kahni sõnavara ja retoorikat pidada samuti viiteks. Näiteks arutles ta palju „alguste“ üle, samuti väitis, et talle meeldivad „muinasjutud“. Paljutähenduslikud metafoorid võisid arhitektile tähendada muuhulgas oma kõige algsemate lapsepõlvemälestuste eufemismi. Rääkimist eufemismide keeles tingisid aga ümbritsevad kultuurilised ja poliitilised olud. Kuressaare linnus ei tähendanud USA-s midagi, liiati veel külma sõja perioodil.
Anne Tyng reisis esimest korda Saaremaale 1993. aastal, vahetult pärast külma sõja lõppu. Ta kirjeldab nähtut ja kogetut. Pole kahtlust, et üle kõige huvitas teda Kuressaare linnus, aga ka keskaegsed kirikud ja kohalik puitarhitektuur: „Loss pidi olema graveeritud viieaastase poisi mällu, olles muljetavaldavalt suur ja domineerides peamiselt ühe-, kahekorruliste hoonetega väikelinna üle.“[5]
Anne Tyngi arvates sai arhitekt siit kaasa kõige varajasema õppetunni monumentaalsusest. Nimelt pärineb Kahnilt 1944. aastast essee „Monumentaalsus“, mille eestikeelne tõlge on Ehituskunsti Kahni erinumbri avatekst.[6] Veel seostab Anne Tyng Kuressaare linnuse ruudukujulist ja siseõuega põhiplaani Kahni loomingu kõrgajal projekteeritud kahe hoone põhiplaaniga – Hurva sünagoog Jerusalemmas (1967–74, teostamata) ning Exeteri raamatukogu USA-s (1972).[7]
Alljärgnev hüpotees tuleneb mu Kahni-reisil kogetud empiirilisest informatsioonist. Käsitan hooneid visuaalse allikana, nii nagu arhiividokumendid on verbaalsed allikad. Saan toetuda kolmele üksteisest sõltumatule arhitektile-teoreetikule – Anne Tyngile USA-st ning Vilen Künnapule[8] ja Toivo Tammikule[9] Eestist.
Niisiis, hüpoteesi kohaselt oli Kahni üks olulisi visuaalseid algimpulsse 14. sajandi II poolel ehitatud Kuressaare linnus, oma ajastu Euroopa tavade põhjal ehitatud konvendihoone. See asub saarel ja on raskelt ligipääsetav tänu vallikraavile ja ümbritsevale merele. Keskaegne konvendihoone kumab läbi Kahni kõrgaja hoonetest ja monumentidest nii vormilises kui ka sisulises plaanis.
Kahni Trentoni supelusmaja (1955) oli esimene „Kuressaare-lossilik“ siseõuega neljast kuubikust koosnev kaitsearhitektuuri laadne ehitis veekogu ääres. Seda kavandades oli Kahn avastanud oma eripärase käekirja. Bryn Mawri tütarlaste ühiselamu hoone (1960–65) meenutab otseselt karmi keskaegset kindlusarhitektuuri, samuti New Hampshire’is asuv Exeteri raamatukogu (1967–1972) jm. Peateos, Dhakas asuv parlamendihoone (1962–1974), pole arhitektuuriliselt põhiplaanilt küll ruudukujuline, ent kindlust meenutav hoone on ümbritsetud vallikraaviga ning seda ehitati nagu keskajal, paljuski inimmusklite jõul.
Jätkem kõrvale mistahes rahvuslik – olgu juudi, eesti, saksa, ameerika vms – kontekst. Käsitlegem kindlusarhitektuuri universaalse printsiibina, mis on rahvuste ja kultuuride ülene.
 
Vaadates Kuressaare lossi ning osaliselt ka keskaegseid Saaremaa kirikuid „läbi Kahni filtri“ – ning vastupidi, Kahni hooneid „läbi Kuressaare linnuse filtri“ –, torkavad silma järgmised sarnasused ja aspektid.
 
-          N-ö püha geomeetria (Vilen Künnapu väljend).
Kuressaare linnuse põhiplaan on ruudukujuline ja järgib teatud korrapära. Kahni hoonete ja memoriaalide põhiplaanides, aga ka kõige tühisematena näivates detailides korduvad algsed geomeetrilised vormid ja mahud – ruut / kuup, ring / sfäär, kolmnurk.
 
-          Kindlusarhitektuur kui printsiip. 
a) „Linnulennul“ – nii Kuressaare linnust kui ka Dhaka parlamendihoonet ümbritseb vallikraav veega.
b) „Rohujuuretasandil“ – nii Kuressaare linnuses kui ka Kahni projekteeritud hoonetes korduvad elemendid, nagu paksud müürid, tugevad võlvid, kvaliteetne ehituskivi, kitsad aknad kui „laskepilud“, „igav“ hall värv jms. Kuressaare linnus esindab passiivse kaitse printsiipi – varjumine müüride taha, tugevad väravad jm. Eesti geograafiline asukoht veeteede ristumisel on olnud strateegiline. USA-s oli Kahn sunnitud end psühholoogiliselt kaitsma, olles pärit vaesest Ida-Euroopa esimese põlvkonna sisserändajate perest. Mitmed Kahni projekteeritud hooned lähtuvad sageli kaitsekontseptsioonist – Trentoni supelusmaja kui kaitse lõõskava päikese eest ja võõraste pilkude eest riietusruumis; Bryn Mawr kui kaitsearhitektuur noortele õppivatele tüdrukutele; Dhaka kui kaitsearhitektuur noorele iseseisvale riigile jne.
 
-          T-motiiv.
Kuressaare linnuse aknakujunduses esineb T-motiiv. See oli Kahni „kaubamärk“ tema eneseleidmise perioodil aastail 1957–1963 ning seda esines nii akendepaigutuses (Eshericki maja, Richardsi meditsiinilaboratooriumid jm) kui ka interjööri detailides. Kahn oli motiivi nimetanud „lukukiviks“ või „päiskiviks“ [keystone][10], mis terminina kuulub pigem keskaja arhitektuuri.
 
-          Laekujundus.
Kuressaare linnuse siseruumidel on gooti võlvid või kaared. Kahn on mitmele oma hoonele disaininud võrestikutaolise geomeetrilise laekujunduse (Yale’i Ülikooli kunstimuuseumil, Bryn Mawri ühiselamul) või selle edasiarendusena erilise katuse- või laekonstruktsiooni (Trentoni supelusmaja, Kimbelli kunstimuuseum). Siin segunevad keskaegse ja modernistliku arhitektuuri põhimõtted.
 
-          Nurgalahendused.
Kuressaare lossi põhiplaanis on eritähelepanu pööratud nurkadele – seal asuvad kaitsetornid. Ka Kahni põhiplaanides on nurkadel eriline funktsioon, kuid vastupidises tähenduses – nad on jäetud sageli tühjaks, tasakaalustades õhuliselt muidu raskepärast arhitektuuri (Richardsi meditsiinilaboratooriumite kerge katkestus nurgalahenduses, Exeteri raamatukogu, Hurva sünagoog jt).
 
-          Aknad ja avaused.
Kindlusarhitektuuris ei saa olla liiga suuri aknaid, vastasel juhul see poleks enam kindlus. Kahni huvitas aga eelkõige valguse dramaatika, valguse juhtimine akende ja avauste abil. Nii projekteeris ta erinevaid aknaid ja „õhuauke“ kohati ebaloogilistesse kohtadesse (näiteks Trentonis katuseäärsed avaused akende asemel), et luua majas viibijale ühtaegu turvalist ja samas ka vabastavat ruumitunnetust.
 
Siinsed fotod Kuressaare linnusest on „läbi Kahni filtri“ pildistanud arhitekt ning fotokunstnik Arne Maasik. Eesmärk oli jäädvustada Kuressaare linnuse visuaalset ilmnemist, aga ka spetsiifilist atmosfääri ning hoone hinge, mida on raske teaduslikult tõestada ja mõõta.

[1] Kenneth Frampton, Moodne arhitektuur. Kriitiline ajalugu. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2011, lk 256.
[2] Samas, lk 251.
[3] Louis Kahn to Anne Tyng. The Rome Letters 1953–1954. Edited with Commentary by Anne Griswold Tyng. Rizzoli, New York, 1997.
[4] Samas, lk 8.
[5] Samas.
[6] Louis I. Kahn. Monumentaalsus (1944). – Ehituskunst 2007, nr 47/48, lk 5–9. Tõlkinud Tiina Randus.
[7] Louis Kahn to Anne Tyng..., lk 210-211.
[8] Vilen Künnapu. Louis Kahn ja igavese arhitektuuri kujundid. – Ehituskunst 2007, nr 47/48, lk 118–119.
[9] Vestlus Toivo Tammikuga 16.12.2012 Tallinnas. Sõltumatu mõtlejana on arhitekt Toivo Tammik teinud New Yorgi Eesti Majas ning Hiinas ettekande Kuressaare linnuse ja Kahni arhitektuuri seostest, kasutades komparatiivset fotomaterjali.
[10]
Vestlus William Whitakeriga 11.11.2007 Philadelphias.
< tagasi

Serverit teenindab EENet