est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

I Love Malmö!

(3-4/2009)

“I Love Malmö” tõi Kumusse isuäratava assortii Malmö kunstimuuseumist, kinnitab Maria Jäärats
 
Vahetusnäitus “I Love Malmö” on viimane etapp Kumu, Turu ja Malmö kunstimuuseumide koostööprogrammist “Museums in Motion”, mis võimaldas kolmel muuseumil tavakorrast lihtsamalt ja tõhusamalt koostööd teha. Programmi raames näitasid soomlased Kumus oma rahvusliku kunsti kuldaega, Kumu viis põhjanaabritele meie sotsrealistliku mineviku ja Malmö tõi praeguse näitusega Kumusse hea põhjamaise moodsa kunsti kõrval ka tõelisi superstaare.
 
Rootsi kommikarp
 
Näitusel esindatud tuntud nimede paljusus – siin on nii klassikud Zorn ja Strindberg, kuid ka näiteks publikumagnetid Beyus, Warhol ja Goldin – võib tekitada (õigustatud) kahtluse, kas kompott liiga kirjuks ei lähe ja ega naabrid üksteist varjutama kipu. Ei julgusta ju eriti pealkirigi: “I Love Malmö” ei reeda muud kui seda, et eesti kuraatorite rõõm Malmö muuseumiaadreid avastades oli küllap suur. Üllatuslikult oli aga näitusesaalis ringi käies keskseim just hästi komponeeritud terviku mulje. Läbimõeldud valiku kõrval on väljapaneku trump õnnestunud ruumiline paigutus: ühed tööd kruvisid pinget teistele, kolmandad olid delikaatselt eraldatud, võimaldamaks kontemplatsiooni. Seetõttu pääses näitus mõjule ka puhtalt visuaalse külje ja ruumikogemuse tõttu. Näitusega suhestumine tervikuna oli kogemus, mis toimis ka ilma taustainfo või kaastekstideta, puhtalt siira huvi abil, ehkki üksikteoste tasandil oli paratamatult konteksti tundmist nõudvaid töid. Hästi ühteseatud hea kunst – ühesõnaga, kommikarp.
 
Kohamääratlus
 
Skandinaavia seostub eestlastel ilmselt eelkõige heaoluriigi utoopia ja sotsiaaldemokraatiaga, ja just heaoluühiskonna võidud ning varjatud läbikukkumised on näitust läbivaks teljeks, millest hargnevad teemad ulatuvad indiviidi tasandilt riigini, sotsiaalkriitikast kunstiteoreetiliste dialoogideni.“Põhjavalgus”, näituse esimene alateema, on n-ö geograafiline, aga ka vaimne kohamääratlus. Saanud oma nime 19. sajandi Põhjamaade maalikooli järgi, sisaldab “Põhjavalgus” kesksena inimese ja keskkonna suhte küsimust. Veemaastikud kannavad endas põhjamaadele eriomast melanhooliat nii Anders Zorni visandis maalile “Väljas” (1888) kui ka üle saja aasta hiljem Olafur Eliassoni “Sillaseerias” (1995).
 
Lavastused ruumis
 
“Lavastused” pole mitte juhuslik sõnavalik: 1990. aastate kunst, mis siin peategelaseks on, kuulutas isikliku avalikuks ja püüdis isiklikku avalikustada, ning just need arengud on antud teema keskmes. Esimese lavastusena näeb kahte Année Olofssoni suureformaadilist fotot, kus kunstnik avalikustab oma hirmud ja pained (“Me ei ole enam need, kes olime”, 1997; “Deemonid”, 1999). See, et fotod on paigutatud kahele ebamugavalt lähestikku olevale vastasseinale, jätab vaataja ilma tema isiklikust ruumist ja kunstinautlemisega tavaliselt kaasnevast vuajerismimaigulisest vabadusest uurida huviobjekti eemalt. Foto “Me ei ole enam need, kes olime”, millel on kujutatud kunstnikku isa süles istuvana, mõjub oma teatraalsuses, pooside ilmselgelt kavatsetud kahemõttelisuses etteheitena soorollide ja põlvkondadevaheliste suhete aadressil.
 
Teiseks lavastuseks on viis interjööriteemalist tööd: Ernst Billgreni “Arhitektuur” (2002), Richard Berghi “Lõppenud seanss” (1884), Vilhelm Hammershøi “Interjöör potilillega” (1911) ja Ola Billgreni “Armukadedus” (1965). Mahavaikitud meeleheide, kinnikaetud aknad ja kitsad ruumid loovad selle lavastuse ängistava meeleolu. Ängi lahenduseks on viies objekt ruumis, Nina Saundersi “Ei iial” (1958) – põrandale laiali valgunud lilleline sohva (kodanluse konnotatsioon on siin ilmne). Seinal rippuvate maalide frustratsioon saab sellega küll sümboolselt maandatud, ent see lahendus on enesepett. Näituse kataloogis ära toodud kunstikriitikust kuraatori Lars Bang Larseni tsitaat võtab tabavalt kokku siinkohal esitatud põhjamaise mentaalse eripära: “Põhjamaid võib iseloomustada kui magamistoakultuuri, tagasitõmbunud ja individualistlikku oma väikekodanlikus pelgupaigas, vastandina ühiskondlikumatele vabaõhukultuuridele Lõunas. Võib-olla on magamistoa ja asüüli vahel lähem seos, kui me arvame?”
 
Portreed
 
Marjaana Kella on pildistanud passipildi formaadis kellegi meesisiku kuklapoolt valgel taustal (“Mees kõrge kaelusega pulloveris”, 1997–1998). Portree kuklapoolest on traditsioonilise, teadlikult nägu näitava portree eitus. Pildistada kellegi kuklapoolt tähendab avada portreteeritava “teist”, varjatut, avalikkusele mittesuunatud poolt. Elina Brotherus astub siit veel sammu edasi: ta on ennast pildistanud nimetu hotelli voodil istuvana, seljaga vaataja poole (“Strasbourg”, 1999). Sellega on ta asetanud enda kui modelli haavatavasse olukorda. Valitud poos, istuva naise paljas selg, annab vihje kunstniku dialoogist kunstiajaloo suurnimedega, sest alasti naiseselg on teatavasti olnud üks (mees)kunstnike meelisteemasid.
 
Nan Goldini fotod (“Gilles & Gotscho”, 1993–1997) haakuvad Kella ja Brotheruse töödega just intiimsuse poolest. Ehkki Goldini fotode juured on hetkvõttes (ingl. snapshot), eristuvad tema tööd oma filmikaadritega sarnase iseloomu ja sellest tekkiva teatud triviaalsusmulje poolest (Goldin ongi oma fotosid näidanud slaidiprojektsioonina). Näitusel eksponeeritud fotoseeriat on nimetatud üheks tuntumaks AIDSiga seotud kujutistereaks. Ehkki tööd on muutunud sel viisil üldisemaks, on ta portreteerinud ikkagi vaid kahte inimest: oma Prantsuse galeristi Gilles’i ja tema sõpra Gotschot, nendevahelist sidet ja valu, mitte AIDSi kui probleemi. Goldini fotode tundlikkus tulenebki sellest, et ta ei lähene teemale maailmaparandaja positsioonilt, vaid isiklikult. Ta ei ole andnud nägu mitte AIDSile, vaid inimestele selle varjus.
 
Mängutuba
 
“Popiühiskond” on vastukaaluks eelmistele ruumidele lõbus ja mänguline. Ühelt poolt on siin dokumenteeritud eelmise sajandi Skandinaavia amerikaniseerumist, mille käigus materiaalne heaolu muutus eesmärgiks omaette, teisalt esitatud vaimukaid ja mängulisi popi vaimus objekte. Näiteks Dan Wolgers näitab meile kõigepealt keelt (“Püha Jumal”, 1994), seejärel aga näitab näitusele nime andnud teoses oma tundeid Malmö vastu kummist sitajunni näol (“Ma armastan Malmöt”, 1995).
 
Stig Sjölundi kuulsuseihaluse teemaline “Neetud jänkid” (1994) viis mõtted reality-saadetele: esimesena tuli meelde “Pop Idol”, mille Rootsi prototüüp lööb publikurekordeid ja õilmitseb Youtube’is samuti nagu Eesti superstaarisaadegi. Erinevalt Sjölundi vabalavast, mis ärgitab kõiki, kes pole amatöör või ei pea viisi, lavale astuma, on superstaarisaates kuulsusejanuliste amatööride etteasted soositud ja nende naeruvääristamine saateformaadi eesmärk omaette.
 
Ehkki kuraatorid on popiruumi peategelaseks nimetanud Rootsi popiklassiku Öyvind Fahlströmi, kes on esindatud lauamängu esteetikas graafilise lehega “Eddie kõrbes” (1961), troonib visuaalselt kogu ruumi üle vaieldamatult popi kuningas Warhol ühe esindusliku paraadportreega (“Mao Zedong”, 1972).
 
Võimu(ta) vormid
 
“Võimuta vormide” teemaruumis valitseb täiel rinnal sotsiaaldemokraatlik protestivaim. Teema pealkiri on laenatud Elmgreen & Dragstetilt, kellelt on näitusel kaks installatsiooni sarjast “Võimuta vormid”. Leidobjekt (“Võimuta vorm nr. 162 (Leidobjekt)”, 2000), kildudeks kukkunud antiigilaadne vaas, on vaimukas kommentaar muuseumiinstitutsiooni pihta. Teine installatsioon (“Võimuta vorm nr. 79 (Lendavad paberid)”, 1999), kus pakk koopiapabereid – bürokraatia kokkuvõetuna ühes kujundis – on sunnitud lae alla keerlema, väljendab protesti bürokraatlike struktuuride vastu. Töö iva on ehk selles, et bürokraatlike struktuuride tegelik murdmine on sama tõenäoline kui keset keerlemist õhku tardunud valged paberilehed.
 
Kunstiajalooklassik Joseph Beuys teeb oma kauaoodatud debüüdi Eesti kunstipubliku ees “Haisuskulptuuriga” (1972), mis on sõna otseses mõttes kunstiajalugu konservi kujul: Beuys on õlisse konserveerinud ajaleheartikli enda vallandamisest Düsseldorfi kunstiakadeemiast. Vallandamise ametlik põhjus oli bürokraatlik (akadeemia reeglite eiramine), tegelik põhjus aga kunstniku poliitiline aktiivsus. Aasta 1972, kust “Haisuskulptuur” pärineb, on märgilise tähtsusega, tähistades Beuysi tõeliselt suure edu algust koos 5. dokumentaga Kasselis. “Haisuskulptuur” on seega tagasivaates võidukas: Beuys sai nii au ja kuulsuse kui ka õiguse, sest akadeemia vallandamisotsus kuulutati hiljem õigustühiseks.
 
Teemaruum “PS – võimuvormid” astub “Võimuta vormidega” dialoogi ja tõestab, et võimustruktuurid kehtivad kõigest hoolimata edasi. Antud teematuba on kahtlemata näituse tugevamaid, kontseptuaalselt terviklikumaid ja paneb näitusele väärika punkti. “PS – võimuvormid” koosneb kolmest objektist: kahest Bo Hulténi skulptuurist (“Rootsi tiiger”, 1976; “Must panter”, 1982) ja Taani rühmituse Superflex teosest “Taani ümberbrändimine” (2006–2007). “Rootsi tiiger” on kommentaar Teise maailmasõja aegsele poliitikale, kus Rootsi püüdis demonstreerida oma neutraalsust. Propagandas väljendus see püüd nn Vaikiva Tiigri tegelaskuju loomises, kes kutsus üles rootslasi vaikima ning sellega neutraalsust säilitama. “Rootsi tiiger” paljastab aga Rootsi tollase tegeliku, suurriikide poolt survestatud positsiooni.
 
“Must panter” avaldab meile aga ka midagi Skandinaavia tänapäevast: peenes ülikonnas must panter sümboliseerivat Rootsi maksuametnikku, kes selles maailma ühe kõrgema maksumääraga riigis tegelik kiskja on. Tallinna siluetti nautiva ülikonnastatud kiskja kujund võib aga kergelt mõtted viia hoopis peentes ülikondades kohalikele tegelastele ja nende kiskjalikele manöövritele…
 

Maria Jäärats on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse magistrant.

 
11.09.2009–17.01.2010
Kumu kunstimuuseumis
Näituse kuraatorid Eha Komissarov, Maria-Kristiina Soomre
Teoseid autoritelt: August Strindberg, Anders Zorn, Martin Bigum, Esko Männikkö, Matts Leiderstam, Fredrik Svensson, Olafur Eliasson, Annika von Hausswolff, Vilhelm Hammershøi, Ernst Billgren, Ola Billgern, Marjaana Kella, Wolfgang Tillmans, Nan Goldin, Santeri Tuori, Anne Katrine Dolven, Nina Saunders, Richard Bergh, Année Olofsson, Elina Brotherus, Liisa Lounila, Joseph Beuys, Gardar Eide Einarsson, Elmgreen & Dragset, Cecilie Dahl, Niels Bonde, Bigert & Bergström, Carl Fredrik Hill, Lars Siltberg, Andy Warhol, Öyvind Fahlström, Dan Wolgers, Lisa Jonasson, Stig Sjölund, Edward Kienholz, Mari Slaattelid, Sture Johannesson, Felix Gmelin, Carl Michael von Hausswolff, Hans Isaksson, Robert Lucander, Jussi Niva, Astrid Svangren, Jukka Korkeila, Lars Arrhenius, Magnus Thierfelder, Anders Sletvold Moe, Bo Hultén, Superflex.
< tagasi

Serverit teenindab EENet