est eng

"Mis asi see Ida-Euroopa õieti on? Teekond Baltikumist Balkanini? Või siiski ka ringkäik läbi Venemaa?" – Vestlusringis osalesid Tiit Hennoste, Linda Kaljundi, Liisa Kaljula ja Tanel Rander, küsimusi küsis Andreas Trossek. KUNST.EE 2/2022

 

Ilma valguseta poleks värve

Mary-Ann Talvistu (4/2021)

Mary-Ann Talvistu käsitleb Huupi ehk Evelin Zolotko maaliloomingut.




Huupi ehk Evelin Zolotko hiljutine isiknäitus "Päeva palee" leidis aset nii Tartu Pallase galeriis (6.–27. VIII 2021) kui ka Tallinnas Solarise galeriis (9. IX–10. X 2021). Mõlemal näitusel olid väljas sama seeria maalid, kuid väljapanekud siiski erinesid teineteisest suuresti.

Tartu linna tähtsaima kunstiautasu, Ado Vabbe preemia pälvis Huupi 2016. aastal näituse "Pearoog" eest, mille keskmes oli huumoriga pikitud lugu koduperenaise lihalikest muredest. Näitus "Lõpumäng" (2017) Tartu Kunstimajas, kunstnik Andrus Kasemaale (1941–2016) kuulunud katusekorteris, mis oli loodud just seda korterit silmas pidades, andis seal eksponeeritud maalidele kõneka keskkonna, võimendades juba möödunud aja hõngu. 2018. aastal Voronja galerii näitusesarja "Lätted" programmi raames toimus Huupi sünnikohas Põlvamaal, Raadama küla Tamme talu pööningul kodunäitus, kus kunstnik eksponeeris enda loodud kudumite kollektsiooni "Elli", mis oli inspireeritud talu eluviisist ja Jaapani traditsioonilisest wabi-sabi esteetikast ning pühendatud tema vanaemale. Nii et ehk ei peagi ajas rohkem tagasi minema, et anda mõista näituse "Päeva palee" omanäolisusest kunstniku loomingulisel teel.

 

Ettearvamatu kunstnik

Huupi puhul on iga uus näituseprojekt üllatust pakkuv, kuna tema kunstnikukäekiri on ettearvamatu. Nii ka seekord: aasta jagu kestnud töö ning ettevalmistuse tulemusena sündis maaliseeria, mis koosneb värvist ja arhitektuurist, valgusest ja varjust. Teoste pealkirjadeks on kellaajad, mis tähistavad valgust ajas ja ruumis ning sümboliseerivad valguse kulgemist. Inimtühjad arhitektuursed vaated on uhutud lõunamaise leitsaku poolt, mis omakorda toob kõrvu ritsikate siristamise ja paneb harjumusest lausa silmi kissitama.

Huvitaval kombel on hoopis hoonetevahelised teravad varjud need, mis toovad teostesse elu. Esimese asjana otsib silm just sealt elumärki, kuna põletava päikesepaiste puhul on ainsaks päästjaks teadagi vari. Meenub Francis Alÿse videoteos "Zócalo, 22. mai, 1999" Mexico City keskväljakust, mis portreteerib päeva ümber hiiglasliku lipuvarda, mille peenike ja pidevas liikumises olev vari pakub kohalolijatele hetkelist leevendust.

Lisaks valgusele on Huupi teoste keskmes ka värv. Teosest teosesse muutub palett õige pisut, jäädes valdavalt pastelsete toonide juurde, samas on murtud värvivarjundite hulgas sageli ka vähemalt üks kontrastsem pind, mis pilku juhib. Värvide rütmi ja mängulisuse poolest oli eriti mõjus just Tartu Pallase galerii näitus, kus kujundid koos värvidega kasvasid pildipinnalt välja ning katsid lõpuks galerii seinad ja sambad. Lisaks voogas galerii suurtest akendest valgust veel ruumi juurdegi.

Kõik see kokku andis "pilt pildis"-tunde ja nii sai pelgast vaatajast agent, kes loodud ruumis ringi liigub, püüdes just tunnetuslikul tasandil ahmida endasse nende vaadete erakordsust. Palju annab juurde ka kindla silmapiiri puudumine teostes. Nii satub pilk justkui labürinti, milles põrkub vastu värvilisi seinu ning laseb lõpuks ennast juhtida valgusel ja varjul.

 

 

 

Huupi
14:25
2021
 li l uendil,
150 x 250 cm
Pallase galerii
n itusevaade
Fotograaf
Maris Tomba

 

 

 

Inspiratsioon Mehhikost

Huupi värvikäsitlus reedab ka ühe tema inspiratsiooniallika selle maaliseeria loomisel – Mehhiko arhitekti Luis Barragáni (1902–1988), kelle vähesed valminud ehitised Mehhikos on vaieldamatud arhitektuuripärlid. Erilise tunnustuse osaliseks on saanud tema enda projekteeritud kodu, mis praeguseks toimib arhitekti majamuuseumina. Barragán hindas arhitektuuris atmosfääri loomist, millele aitas kaasa nii sisekujundus kui ka maastikuarhitektuur.

Huupi on ka ise öelnud, et tema teosed võiksid hästi mõjuda avaras interjööris, kus valitud kujunduselemendid tooks jätkuna ümbritsevasse ruumi pildil nähtavad värvid ja kujundid. Samuti on Huupi mänginud mõttega tuua oma arhitektuurivaadetesse killukesi loodusest, kuigi praeguse seeria puhul on isegi rohelist värvi teadlikult välditud.

Barragániga sarnast arusaama tehiskeskkonna kujundamisel jagab ka värviteoreetik Friedrich Ernst von Garnier, kelle disainitud värvilahendused massiivsetele suurhoonetele püüavad neid muuta sõbralikumaks, et nende paratamatu kohalolu riivaks vähem silma. Sarnaseid lahendusi on väga osavalt interjööridesse üle toonud sisekujundaja ja kunstnik Malene Bach, kelle hiljutine projekt Pune linnas Avasara Akadeemias hõlmas ennekõike just lagede värvimist looduslike toonidega ning seeläbi betoonehitise elavdamist. Meeleolu loomisel on meid ümbritseval keskkonnal oluline roll. Huupi teostes on suurepärane atmosfäär ja seetõttu on ta maalid väga ligitõmbavad – paratamatult tekib soov neis päriselt viibida.1

Eelnevalt kirjeldatud Tartu näituse kujundusele oli vastandiks Tallinna oma, kus maalide taustaks oli valdavalt neutraalne valge, millele lisasid aktsenti üksikud süsimustad seinad. Huupi maalid mängisid mõjusalt välja mõlema lahenduse. Kui Tartu näitus oma totaalsuses haaras külastaja endasse, siis Tallinna ekspositsioon rõhutas teoste iseseisvust ja nii sai vaataja ennast projitseerida päiksepaistest tulvil pildi sisse.

Kuigi seeria mastaapsus lubaks seda pidada uue loomingulise etapi esimeseks sammuks, on Huupi senist loomingut vaadates selge, et tema järgmist käiku ei ole kunagi võimalik ette ennustada.

 

 

1 Lisaks on Huupi tegutsev ka sisekujundajana, luues interjööre, milles on sageli julgelt ja mänguliselt kasutatud just värve.

 

Mary-Ann Talvistu on kultuurilemb koodikirjutaja, kes põhitöö kõrvalt tegeleb kunsti vahendamise, õpetamise ja kureerimisega.

< tagasi

Serverit teenindab EENet