est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Ilusad tomatid, ähmased tagamõtted

Mari Laaniste (1/2015)

Mari Laaniste kritiseerib Peeter Alliku isiknäitust "Need tomatid ei mädane".

 

Mida läheb vaja selleks, et publik lausa tungleks galeriis ja linna peal räägiks ka kunstikauged inimesed "heast näitusest"? Mis teeb Peeter Alliku suuremõõtmelised linoollõiked nii erilisteks, nii meeldivaiks?

Eks esimese löögi annab mõistagi kõrge esteetiline väärtus, peenelt läbitöötatud suurte pindade karge must-valge efekt. Ka võhikul pole raske näha, et Alliku piltidesse on läinud suur hulk vana head kõrgprofessionaalset käsitööd – päris juhmidele teeb selle selgeks seinasuurune klišeedest installatsioon "Au tööle" (1991–2014). Oluline on, et nende esteetiline fookus ei eksisteeri kusagil vaid rafineeritud maitsele hoomatavates sfäärides: vastupidi, Alliku käekirjas kangastub küllaga vana hea auruajastu-nostalgiat, motiivides omakorda popkunsti ja rahvalikku sürrealismi. Kui lisada veel teravmeelitsevad pealkirjad, milles kisendab moodne äng hukas riigi ja ilma pärast, ongi tulemuseks ka näituse tutvustuses nimetatud lobe "loetavus", mis toob massid saali.

Mõnel muul ajastul oleks säärane populistlik kerglus linna soliidseimas kunstigaleriis küllap ärgitanud kriitikuid nina kirtsutama, aga räägitakse, et loodus tühja kohta ei salli, ja kohalikus karikatuuris juba aastakümneid väldanud aneemia ja stagneerumise foonil pole ime, et ripakil populaarsusepunktid võtab lõpuks keegi teine, olgu siis graafik ja maalija Peeter Allik või tänavakunstnik Edward von Lõngus. Ja näikse, et mõni Alliku linool sobiks varakama hipsteri seinale viimasega täpselt sama hästi.

Õigupoolest on sel näitusel üksainus probleem: see kõik tundub nii kuratlikult konjunktuurne, et ajendab teatud ettevaatlikkusele. Me oleme jõudnud seisu, kus sotsiaalkriitilisusest, eriti kui seda esitatakse iroonilises võtmes, on saanud midagi edukalt kaubastatavat – see aga seab sellesse kätketud kriitilisuse tugevalt küsimuse alla. Näiteks vasakpoolne kultuurikriitik John Steppling sajatab üleüldiseks kujunenud iroonilise distantseerumise maapõhja, nähes postmodernse künismi vohamise varjus vaid apaatiat ja konformismi.1 Näitus ei sisenda kindlust, kas Alliku vaimutsemisesse kanaliseeritud ajastuäng on üldse ehe või pigem moekas poos. Ehkki numbreid silmas pidades on ta sarnast liini arendanud juba tubli mõniteist aastat, ja tuleb tunnistada, et isegi kui ta tõesti räägiks just seda, mida arvab kuulda tahetavat, siis kukub see tal võrratult veenvamalt välja kui harju keskmisel poliitikul.

Allik mängib oma linoollõigetes tüvitekstidel ja põhiväärtustel, pilades nii eestlaste umbmäärast, ent ometi nii hingesoojendavat loodusrahva-kuvandit ("Jõhvikate erastamise" (2012) nime kandval teosel on meeliülendava vaate kodumaisele ürgloodusele vallutanud laugaste vahel arutult rähklevad saamahimus massid) kui usku traditsioonilistesse väärtustesse ("Tugev keskklass" (1999), millel soliidsed prouad vaevad kesk väikekodanlikku idülli haakristitikandiga patja). "Rahvusromantiline motiiv" (2008) kujutab lihtsalt kõikehõlmavat massikaklust. Rahvusliku omamüüdi rappida võtmises pole iseenesest liiga palju originaalset, aga ei saa salata, et tulemused mõjuvad küllaltki värskelt.

Lisanduvad trenditeadliku jumega torked teistelgi aktuaalsetel teemadel: õõnsalt kõmavad Euroopa müüdid, üleilmastumise mürgised õied ja miraažina terendav neoliberalistlik idüll. Varjukujud tassivad kapitalismimonstrumi laipa pildil "Surnud madu" (2013), "võitjate põlvkond" oksendab solidaarsuse karikasse pildil "Igavese nooruse allikail" (2012) ja autoriteetsed härrad kannavad kübarate asemel pissipotte pildil "Euroopat ei ole olemas" (2013). Võtmepositsioonile paigutatud teoses "Romantika" (2012) kohtuvad kaks seasõrga samavõrd sulnis ja kosmiliselt pidulikus raamistuses kui Aadama ja Jumala käed Michelangelo Sixtuse kabeli laemaalil. Selles kõiges on ühelt poolt mõnusat maalähedust, teisalt aga ka piisavalt palju intellektuaalseid viiteid, et vaataja võiks nalju tabades tunda end asjassepühendatu, kultuurse, ajastu vaimuga haakuvana vms. Mõnda konkreetsemalt sarkastilist pilti võikski õieti sama hästi kirjeldada karikatuurina, selline on näiteks "Kasuta avanevaid võimalusi" (2007) kutsuva rotilõksuga. Iseküsimus on, kuhu kogu see plakatlik teravmeelsus õieti viib.

On tähelepanuväärne, et ehkki sisulises plaanis annavad näitusel tooni tumedad tungid, misantroopia ja küünilisevõitu skeptitsism, esitab Allik ka rämedamad hetked isegi südatalvise lörtsi ja pimeduse foonil ikka kergelt-säravalt: tehniliselt perfektselt ja liigse raskemeelsuseta. Moodsa maailma puuduste paljastamisega ei tegele Allik pimedusega löödud massidele kõnepuldist meeleparandussõnumi müristaja positsioonilt – igal juhul ei vaeva ta end alternatiivide pakkumisega ega näi ka midagi paleuseks seadvat. Näitust pole vist kohane nimetada ka satiiriliseks: püssirohtu jagub küll mitmesugustes suundades, muuhulgas saab eneseteadliku varjundiga laksu kirja isegi sotsiaalsusele pretendeeriv kunst, aga selget sihti või õõnestuslikku programmi sel ju pole. Sotsiaalkriitiline on see lähemal vaatlusel vaid õige ähmases mõttes. Ja teisalt ei osuta suurt miski ka Stepplingu kirutud iroonilisele distantseerumisele. Näitusest ei õhku kibestumise ega üleoleku tunnet, ei mingit patroneerivat onu-Peeter-räägib-kuidas-elu-käib ambitsiooni. Vastupidi, võlu on pigem selles, et autor näikse end paigutavat põlevi silmi koos kõigi teistega hoogsalt mutta püherdama ja kisklema. Reibas profaansus on kaasahaarav, mõni ime siis, et rahvas rõõmustab.

Aga ometi on Alliku näituse konjunktuursuses midagi kummastavat. On ju selge, et autor tõukub mingist rahulolematusest, aga suisa paradoksaalne on selle rahulolematuse vormumine millekski, mis katkestuse tekitamise asemel tegelikult sobitub sujuvalt mustrisse. Liiatigi pole selge, kas see on kunstniku või pigem mustri kõikehõlmavuse probleem. Kui see pidi olema protest, aga publik noogutab vaid teadvalt kaasa või koguni ilmutab soovi sellega oma olmet dekoreerida, on see protestina ju läbi kukkunud ega paranda maailma oluliselt rohkem kui mõni kiirmoepoest pärit "revolutsioonilise loosungi" või Che Guevara pildiga T-särk. Või ehk tulekski õnnestumiseks lugeda hoopis seda, kui näitus osutab – olgu siis tahes või tahtmata – tõsiasjale, et sotsiaalkriitilisus kui niisugune on peavoolustumas, taandumas pidevaks ennastõnnitlevaks, aga mitte kuhugi viivaks taustapininaks.

 

Mari Laaniste on kunsti-, filmi- ja popkultuurikriitik. Ta on sügavuti uurinud mh ka karikatuuri ja koomiksi ajalugu.

 

1 John Steppling, The Cynicism Industry – john-steppling.com, 18. X 2014

 

Peeter Allik

Peeter Allik
Au tööle
1991–2014
linoleumi graveeritud klišeed
Tallinna Kunstihoone galerii installatsioonivaade
Foto autor Peeter Sirge

< tagasi

Serverit teenindab EENet