est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Inimene kadus

Sven Vabar (1-2/2010)

Sven Vabar vaatab Sven Saagi ja Andres Koorti näitust “Kestev minevik” Tallinnas ning selle taustal ka Juka Käärmanni näitust “Tiigi sünd” Tartus
 
Tänapäeva eesti kunstis on palju äraseletamist. Mitte just seletamist, tõlgendamist, vaid äraseletamist, äratõlgendamist. Ja sellest johtuvat ühetähenduslikkust. Kas siis on kunstnik ise oma teose loonud ühetähenduslikuna või kinnistab jäigalt ühe tähenduse teos(t)ega kaasnev kunstniku enda või kuraatori tekst. Viimane variant on eriti kurb – teos, mida võiks tõlgendada mitut moodi, reterritorialiseeritakse lootusetult ära juba kohapeal (näitusesaalis vms). Selline olukord on pealetükkiv. Samuti on kunstnik surve all luua kunsti poliitilisena, loosunglikuna, ning teha kogu aeg “midagi uut”, midagi teravat, põrutavat, šokeerivat.  
 
See kõik ei ole tingimata halb, sest üldiselt võitleb poliitiline või sotsiaalne kunst Eestis õige asja eest. Ainult tihti tekib küsimus: kas see on enam kunst või hoopis teatud poliitika, teooria, filosoofia seletav illustratsioon? Minu meelest on kunst (ja ka kirjandus, muusika jne) kõige täpsem viis inimese uurimiseks – just sel põhjusel, et ta ei ole täpne. Inimene on nii keeruline olend, et mis tahes teadus (sh humanitaarteadus) ei küüni teda täielikult loogilisel viisil ära seletama, ära rääkima. Eriti seoses asjadega, mis on inimesele need kõige mõistetamatumad ja samas olulisemad, näiteks armastus ja surm. Kuskil tuleb ikka ette punkt, millest edasi minnes ei tule mitte vaikida, vaid rääkida assotsiatiivselt, vihjeliselt, polüvalentselt. Ühesõnaga teha kunsti.
 
Kunstnikud, kes sellist polüvalentset kunsti teevad ega lase ennast ära (re)territorialiseerida, kipuvad Eestis lärmaka, äraseleta(ta)va kunsti sees mõnikord kaotsi minema. Osalt ka sellepärast, et nad ei kipu ka ise ennast aktiivselt ära seletama. Kui nad avalikkusega üldse kõnelevad, siis just oma hägu-täpses, polüvalentses kunstikeeles. Mingil põhjuselei panda neid väga tähele, kuigi nad kõnelevad hästi. Kahju. Sven Saag, Andres Koort ja Juka Käärmann on just sellised kunstnikud. Hägusus, tõlgendusvõimaluste paljusus on nende teoste puhul iseäranis tugevalt esil, kuid loomulikult pole see hägusus kontseptuaalne, manifesteeriv.
 
Sven Saagi pildid on tihti portreed, millel kujutatud inimesed on ülimalt udused. Seejuures toimib see udusus kahel viisil. Saagi varasemate piltide hägusus on pigem helge, nostalgiline. Neil piltidel on tunda, et ta kujutab iseennast, oma lapsepõlve, lähedasi või endale olulisi inimesi – tihti naisi –, kes aga on vajunud minevikku või mingis muus, emotsionaalses mõttes kättesaamatusse kaugusse. Ühest küljest on see muidugi kurb, aga teisest küljest see kaugusehägu pühitseb neid inimesi ja keskkondi, millesse nad kuuluvad. Inimesed või teatud nostalgilised ruumid on Saagi jaoks sellistel piltidel ilmselgelt kallid. Eriti lootusrikkalt ja positiivselt mõjuvad need pildid, millel on kaks olendit, neis on lähedust ja midagigi kommunikatsioonisarnast.
Sven Saag. Unes näen asju selgemini, 2008-2010
Kuid uuematel piltidel toimib hägusus teistsugusel viisil, mis ei ole enam sugugi nii helge ega positiivne. Esmalt paneb vaataja tähele, et Saag on neil piltidel veel hägusem. Mitmetel piltidel näibki olevat vaid hägu, parimal juhul on tuvastatavad mingi ruumi tunnused, näiteks karm ja kalk telliskivisein. Kui näitusel oleksid vaid puhta hägu pildid, võiks vaataja leppida sellega, et midagi muud peale hägu piltidel kujutatud ei olegi. Aga kuna varasemast on teada, et Saag armastab kujutada väga uduste piirjoontega figuure, ning ka “Kestval minevikul” on teoseid, kus figuurid on ilmselgelt olemas, sunnitakse vaatajat tähelepanelikumalt uurima ka neid töid, mis esmapilgul midagi inimesesarnast ei sisalda. Nõnda ilmneb, et tõesti-tõesti, ongi mingi inimfiguur pildi peal. Kuid samas võib see küsimus jääda õhku rippuma: kas on inimfiguur või ei ole? Paar pilti meenutavad Torino surilina, millel paljude usklike sõnul on Kristuse nägu, või hulka lugusid sellest, kuidas mõni katoliiklik ameerika perekond on vastküpsetatud pannkoogil või pitsapõhjal tundnud ära Neitsi Maarja.  
 
Mida me peaksime sellisest ambivalentsusest järeldama? Inimesed eelkirjeldatud piltidel on sedavõrd udused, et mingit sooja tundetooni pole nendega seoses enam võimalik välja lugeda. Ei mingit nostalgiat, helgust või igatsust. Enam ei ole lähedasi inimesi, kes on üht või teist tüüpi kaugusse kadunud ning samal ajal nõnda pühitsetud saanud. Inimesed on kuskile nii ära kadunud, et küsitavaks on muutunud nende olemasolu üldse. Pigem ongi alles vaid hägusus kui selline. See on küsimus inimese, ligimese olemise või mitteolemise järele. Vaatajale kangastub üksindusekapslis elamine, mille viletsasti läbi paistvatele seintele kangastub Lacani Reaalne, tähenduseelne sissetungija, mille kohta midagi konkreetset öelda pole võimalik, kuid mis ometi avaldab kapslis olijale väga intensiivset emotsionaalset mõju.
 
Seda üksindust rõhutavad ka need Saagi uuemad pildid, mille puhul pole kahtlust, et tegu on portreedega. Inimene on küll vaieldamatult kohal, aga ta on sünge, tume, isegi õudne. Taas pole tegu mitte kalli inimesega, kes on kuskile kaugele kadunud, vaid küsimusega selle kohta, kes see teine inimene üldse on. Kas ma tunnen õieti oma ligimest? On ta hea või halb, või isegi ohtlik?
 
Andres Koorti pildid on jaotatavad samale abstraktsuse-konkreetsuse ning üksilduse-läheduse skaalale, mis tuli esile Sven Saagi puhul. Osa ta pilte on justkui täiesti abstraktsed, minimalistlikud pinnad, millel ei ole võimalik tuvastada mingit objekti või keskkonda. Samal ajal viitavad pildiallkirjad üldiselt sellele, et tegu on i mingi loodusliku keskkonnaga. Ning enamiku Koorti maalide kohta võib kindlalt öelda, et tegu on maastikumaalidega. Need maastikud on küll äärmiselt tühjad, külmad ja napid, tekitades assotsiatsioone tegelike maastikega kuskil boreaalsetes ja subarktilistes vööndites. Isegi kuu on sinine. Üksildased maastikud.
 
Seda üksildust aga katkestavad üksikud puud mõnedel maalidel. Osal piltidel ongi puid vaid üks, nagu näiteks maalil “Taevas, maa ja puu”. Teistel juhtudel on puid rohkem, kuid siiski vaid mõned ja needki on hästi tillukesed ning paiknevad väga hõredalt, näiteks pildil “Viis kadakat”. Mõned puud on nii väikesed ja udused, et võivad segi minna ei midagi konkreetset tähistava pintslitõmbega; teisi puukesi võiks vaataja pidada aga inimesteks. Enamikul juhtudest toob selgust aga pildiallkiri, mis veenab meid siiski pigem puude olemasolus. Kuid vaatajale kui inimesele, kui paratamatult antropotsentristlikule olendile mõjuvadki nood kaugusse, udusse, abstraktsusse ja tähenduseelsusse kaduvad puud tegelikult (kaas)inimestena. Just need üksikud puud toovad Koorti piltidele mingit lähedust, tunnet, et sa pole sel kõledal taevasmaal üksinda. Ühel maalil kannavad üksinduse murdmise raskust või kergust ka varesed (“Künnivaresed”). Suurem lähedus jääb aga kättesaamatuks, ükski elukas ei tule lähedale, ei omanda selgeid piirjooni – täpselt nagu Saagil.   
 
Ühest küljest on Koort eriti isolatsionistlik. Saagi piltidel on inimesed paksu äratundmatuseuttu mähkunud, kuid nad on vähemalt füüsiliselt lähedal ning enamikul juhtudel pole kahtlust nende inimeseks-olemises. Koort rangelt võttes inimesi ei maaligi, ja kui meile me paratamatus inimkesksuses ta puukesed mingil fenomenoloogilisel moel ka inimlikena mõjuvad, siis on need ikkagi nii hirmus kaugel. Kuid teisest küljest on erinevalt Saagist Koorti kõledatel, täiesti üksildastel piltidel vähemalt avarust. Silmapiir on avatud, taevast on palju, vertikaalset lõpmatuse-suunda on palju. Ei ole klaustrofoobilises kapslis olemise tunnet, maastikel võib vähemalt kuskile rännata. Ehk tuleb siiski kunagi mõni puu või inimene või vähemalt vareski vastu.
 
Kunagi, Juka Käärmanni loometee alguses, oli Sven Saag tema õpetaja ja innustaja. Ning kuidagi ei saa mööda vaadata Saagi ja Käärmanni stiililisest sarnasusest. Ka Käärmann maalib palju inimesi, kes on väga hägused. Kuid tundetoon on tal Saagist erinev. Kui Saag on inimlikult emotsionaalne – kas siis helge ja nostalgiline või tume ja hirmutundev –, siis Käärmanni figuuride hägususes on tunda lõpmatust, aega ja ruumi ületavat rahu, isegi midagi metafüüsilist või religioosset. Miks mitte zenilikkust. Käärmanni inimesed on hägused sellepärast, et nad hajuvad siit maailmast ja on otsapidi mingis muus ilmas. Need pole just rõõmsad pildid; me tajume neis vanadust, surma, kõige kadu, aga okei, sellest pole midagi. Tunneme leppimist – kui nii peavad ilmaasjad olema, siis olgu.  
 
Selles mõttes on Käärmanni pildid Saagi ja Koorti omadega võrreldes vastassuunalised: kui viimased otsivad inimest, püüdlevad inimese poole, siis Käärmann kujutab veel otsapidi täiesti kohal oleva inimese rahulikku, loomulikku hajumist, kadumist kuskile mujale, kuskile kaugele. Näiteks pealetükkimatult binaarsel pildil “Kaks pappi”, millel üks papp on tume, teine hele. Samuti väga heal maalil “Paplipoiss”, kus üks poiss istub kaugusse kaduva papliallee ääres. Poiss on veel siinsamas, teekonna alguses, aga me näeme teekonda lõpmatusse suunduvat, ja poiss ise on oma mõtetes juba kuskil mujal, kuskil kaugel. Võib-olla alleeteekonna lõpus.
 
Teise reaalsusse, teise ilma kadumine või sinna kuulumine võib Käärmannil toimuda ka märksa kummastavamal viisil, nihestavamalt, hullumeelsemalt. Näiteks pildil “Kokkutulek”, mis on ühest küljest justkui grupipilt suuremast seltskonnast, aga teisest küljest on kõigi kokkutulnute nägudele maalitud punane plärakas. Mida see tähistab? Kuulumist salaorganisatsiooni, jagatud häbi või süüd? Me ei tea seda, see teadmine ei ole meile, siinolijatele, kättesaadav.
 
Nagu Saag, nii maalib ka Käärmann tihti üsna abstraktseid pilte, millel me esimese hooga ühtki selgelt äratuntavat objekti ei märka. Juhistena toimivad aga fantaasiat elavdavad pildiallkirjad, mille väljamõtlemisel on osalenud ka Käärmanni sõber, kirjanik Mehis Heinsaar – “Tiigi sünd”, “Kahesuunaline jõgi”, “Proosapress”. Kui neid abstraktsemaid pilte pikemat aega vaadata, siis hakkab seal nägema hirmus palju asju. Näiteks pildil “Portree”. Kui selle pildi nimi poleks “Portree”, siis me ei pruugiks oga üldse nähagi kellegi portreed, aga kui me seda pealkirja juba teame, siis näeme üht suurt kapuutsi, mille varjust piilub välja terve trobikond polüvalentseid olevusi, kes nagu oleks kogu aeg muutumises: mingi tibupoeg, rott kaabuga, mutt, öökull, keegi tume naine profiilis vastamisi ühe kongusninalise tüübiga, nende vastas hulk profiilis varjukujusid, tumedaid hingi... See kapuutsiauk on tähendusloome keskus, avaus kummalisse ja seletamatusse maailma, mille äraseletamine, ühtse tähenduse luku taha sulgemine oleks kunsti- ja inimsusevastane kuritegu.
 
Sven Vabar on kirjanik ja kultuurikriitik, Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühma teadur.
 
9.–30.04.2010
Tam galeriis
 
10.02.2010–?
Tartu Kirjanike Maja Krüptis
< tagasi

Serverit teenindab EENet