Jaan Elken. Kivi ja Narva "Rutiin"
Jaan Elken (1/2000)
Signe Kivi isiknäitusega “Rutiin” kukub ära tarvidus rõhutada kunstniku tarbekunstilist päritolu. Veelgi enam, selle näitusega destabiliseerib ta stereotüüpseid seoseid “feminiinsuse” ja “tekstiili” vahel.
Poststrukturalismi abiks võttes võib muidugi väita, et “naiskunstnik” on konstrueeritud arutluse ja representatsiooni käigus ega ole seega stabiilne, unifitseeritud kategooria. “Rutiin” üritab tekstiili kaudu modelleerida sotsiaalseid, kultuurilisi, individuaalseid identiteete (individuaalsuse puudumist?).
Galeriiseinad on maast laeni tihedalt kaetud suurte mitmevärvilise, valdavalt lillemustrilise sitsriide paanidega, Kreenholmi manufaktuuri nõukogudeaegse toodanguga. Siiditrükis ületrükid lisavad kangastele Võnnu rahvarõivasärgi õlakukirja koodi, mis võetud mustrilehelt. Lõpptulemus oleks kui sisult “rahvuslik” ja vormilt “internatsionaalne”, kui parafraseerida omaaegset levivormelit. Näitust võib kirjeldada praeguste 40-aastaste “mälu arhitektuuri” prototüübina – iga generatsioon teeb sellele mõttelise ületrüki või eemaldab mõne kihi. Kultuuriline identiteet (Stuart Halli järgi) on pidevas “tootmises”, see ei ole kunagi valmis. Omaaegseid vakstuid meenutavate mustrite tähendusväli on bittidest ja baitidest üleküllastunud. Nii tähtsad ja tõsised asjad nagu kleidimustrid (ja tordiretseptid) kinnitati eranditult Moskva ministeeriumides, rahvuslik “pealetrükk” kõikvõimalike vimplite ja embleemide kujul levis meil alles 1960-ndatest, tõeline serigraafiabuum oli 1970-ndatel. Vene tekstiiliinstituutide haridusega kunstnike lillornamendid sisaldasid Stalini-aegsete kaanonite kõrval nii pärsia kui bütsantsi gobeläänide, William Morrise, põhjakorea, india rahvuslike tekstiilikoodide segu. Kogu see mustrite abakadabra oli nõukogude naisele kohustusliku õnne atribuut: odavat sitsi, atsetaatsiidi või ka “hiina siidi” sõbralikust Hiina RV-st sõitis kogu nõukogudemaa Kaliningradist Habarovskini ostma ja valima Moskva GUM-i ja TSUM-i järjekordadesse. Ehk on ka Signe Kivi plikana pidanud kandma nendest õmmeldud kittelkleite?
Kauplusena lavastatust rõhutab autentne, Narva Kreenholmist näitusele toodud lõikelaud. Nii esinduslikku väljapanekut nagu praegu nägi vist vaid Rahvamajanduse Saavutuste Näitusel Moskvas.
Tinahallid depressiivsed seinad (kujundaja Mari Kurismaa) taltsutavad värvide orgiat, kabakoviliku Näidiste Muuseumi simulatsioon on mõjuv. Ehk on tagaruumis veel kusagil eesrindlike puuvillanoppijate portreede galerii või vähemalt Valentina Tereškova foto ajakirjast Ogonjok. Sama tüüpi banaalsusest ehk mustrite sõjast on eri aegadel inspireerunud ka Andres Tolts, kuid tema kniksmariechenlikud tekstiiliassamblaažid mõjuvad Signe Kivi postkontseptualismi kõrval üllatavalt naiselikuna ja sotsiaalselt ohututena.
Loomulikult töötab “Rutiin” ka formaalmodernistlikul tasandil (haakudes Leonhard Lapini tunamulluste dekoratiivsete lõikelehtede sarjaga). Ometigi, terviku metatähendus on “Rutiinil” nii võimas ja totaalne, et tekstiilide eraldivõetav ehk teisisõnu nn. tarbekunstilik (modernistlik ja praktiline) aspekt jääb näitusel vaat et kõige väheütlevamaks – selline suunamuutus rabab ikka küll.
Jaan Elken kirjutas artikli Eesti Ekspressi kultuurilisale Areen enne Signe Kivi kultuuriministriks määramist.
Signe Kivi “Rutiin”
Linnagaleriis veebruar-märts 1999
Narvas veebruar 2000
< tagasi
