est eng

"Mis asi see Ida-Euroopa õieti on? Teekond Baltikumist Balkanini? Või siiski ka ringkäik läbi Venemaa?" – Vestlusringis osalesid Tiit Hennoste, Linda Kaljundi, Liisa Kaljula ja Tanel Rander, küsimusi küsis Andreas Trossek. KUNST.EE 2/2022

 

Jaan Toomik: "Kui sa tahad neli tundi järjest rääkida sügavatel, tõsistel, filosoofilistel teemadel, siis see muutub naeruväärseks."

Andreas Trossek (1/2020)

Andreas Trosseki avalik vestlus Jaan Toomikuga tema isiknäitusel "Selfi kajakana".

 


6. II–7. III 2020
Eesti Kunstnike Liidu ARS projektiruum (Pärnu mnt 154, Tallinn)


Andreas Trossek (AT): Lugupeetud kohalviibijad, alustagem seda avalikku üritust, seda kunstnikuvestlust tüüpilise küsimusega, mida sellistel puhkudel ajakirjanikud ja publik ikka küsivad: kuidas see isiknäitus üldse teoks sai, kust suunast pall veerema hakkas?

Jaan Toomik (JT): Indrek Köster [ARS-i tegevjuht. – Toim.] tegi mulle mõned aastad tagasi, vist 2016. aasta lõpus, selle ettepaneku. Rääkides plaanidest, et siia rajatakse üks väga võimas näituste tegemise koht. Ja kergekäeliselt andsin kohe nõusoleku, et miks ka mitte, sest Eestis ma väga tihti ei esine. See plaan tundus olevat perspektiivikas, ja tegelikult see on ka väga hea saal, eriti traditsioonilisema kunsti jaoks: saab näidata maali, aga võib ka skulptuuri teha. Või ka videot näidata, jah.

AT: Kuidas Sa üldse kirjeldaksid oma tööprotsessi? Kas Sa töötad ühe teose kaupa või siis ühe näituse kaupa, et paned lähtekontseptsiooni paika ja siis hakkad riburada pidi teoseid looma?

JT: Mulle meeldib see üldisem iseloomustus, et on kaks erinevat kunstnikutüüpi: ühed on need, kes on n-ö produktsioonikunstnikud, ja teised on need, kes piltlikult sünnivad ja surevad iga töö puhul uuesti. Kardan, et ma olen rohkem seda teist sorti. Ühtepidi annab see võimaluse saada suurem jackpot, aga teistpidi jälle sa iga asjaga uuesti leiutad ja katsetad midagi. Seevastu selline kunstnik, kes produktsioonipõhiselt mõtleb, paneb jälle oma asja enam-vähem paika ja siis töötab seeriakaupa. Tahes-tahtmata tänapäeval ka väga selget vahet neil kunstnikutüüpidel ei ole, eriti veel siis, kui sa tellimuse paar-kolm aastat ette saad; mõlemad variandid hakkavad lõpuks tööle.

AT: Aga kui kujundipõhiselt küsida, et kas Jaan Toomik on peaasjalikult pigem figuurimaalija või maastikumaalija

JT: Ikkagi figuurimaalija, jah. Olen juba kord selline kehakeskne inimene, keha kui kujund on minu jaoks kogu aeg oluline olnud. Päris sellist puhast abstraktsionismi pole ma kunagi teinud; selleks peab olema mingi eriline filosoofia, mingi süsteem, mille sa pead suutma enda jaoks välja töötada ja mille sees pead sa suutma elada pikemalt. Mina parema meelega pigem katsetan, lähen neist asjust läbi.

AT: Kui üldse mõelda, mis distsipliin see kunstiajalugu õieti on, siis üks vastus oleks, et see on narratiiv kunstnike elulugudest – see, mis nad kõik tegid, kuidas nad elasid. Mõneti on seega loogiline, et biograafiline meetod on mitmeid kunstikriitikuid, kuraatoreid ja kunstiajaloolasi ahvatlenud Sinu loomingut käsitlema otseses, lausa lahutamatus seoses Sinu elulooga. Sa kasutad ka üsna tihti iseennast modellina.

JT: Jah, olen enda jaoks nagu tööriist või nii. Sa oled kunstnikuna endale kõige lähem modell kogu aeg. Aastate jooksul olen ka õppinud võtma ennast suhteliselt neutraalselt ja justkui distantsilt. Noh, palun väga… [Naer publikus, kuna Toomik osutab käega skulptuuriinstallatsioonile "Rituaal" (2020), mis kujutab endast elusuuruses, äratuntavalt kunstniku keha ja näo järgi modelleeritud hüperrealistlikku figuuri, piltlikult öeldes oma kusejoa toel WC-poti kohal koomiliselt "leviteerivat" Toomikut. – Toim.]

 

 

 

Näitusevaade ARS projektiruumis
Foto autor Stanislav Stepashko

 

 

 

AT: See ei ole kuigivõrd ilustatud või idealiseeritud kujutis Sinust, tõepoolest.

JT: Ja ennetades järgmist küsimust, et miks on näituse pealkiri "Selfi kajakana", siis tegelikult tekkis see pealkiri üpris juhuslikult. Õieti Vano Allsalu [Eesti Kunstnike Liidu praegune asepresident. – Toim.] pakkus välja, et võtame selle siin eksponeeritud samanimelise maali pealkirja ühtlasi ka näituse pealkirjaks. Aga noh, kunstnik ju teebki pidevalt selfit iseendast. Ta on reeglina selline "enesekeskne frukt", tihtipeale ka autistlik, väga veendunud oma maailmas. Või siis otsib seda. Ehk selfi tundus olevat üks päris hea sümbol.

AT: Mulle tundus siia ruumi esmakordselt sisse astudes ja kogu komplekti ühe pilguga haarates, et see näitus on kõige muu hulgas üsna üllatavalt eneseirooniline. Võimalik, et see mulje või tõlgendus tulenes näituse pealkirjast, ent siin saalis on ka vähemalt kaks otseselt selfi motiiviga maali. Hakkasin ka mõtlema selle peale, et "selfi" on võrdlemisi uus sõna. Autoportreesid on kunstnikkond loomulikult teinud koopamaalide ajast peale, kuid selfid seostuvad siiski tänapäevase nutitelefonide ja sotsiaalvõrgustike keskse maailmaga. See on toonud kaasa täiesti uued käitumisnormid kunstisaalides. Varem võisime Louvre'is kogu aeg näha inimesi, kes üritasid pildistada "Mona Lisat" (u 1503–1506), aga nüüd näeme seal inimesi, kes üritavad pildistada iseennast "Mona Lisa" taustal.

JT: Jah, olen selle näitusega seda teemat kindlasti endale rohkem teadvustanud. Siin näitusel on ka üks mu vanem teos "Check Yourself" (2018), mis on selline skisofreeniline vaade iseendale: kunstnik oma ateljees tundide viisi "hullumas" – ja vaatamas ennast ühtlasi kõrvalt, teisest ruumist.

AT: See on ju kah üsna eneseirooniline kompositsioon?

JT: Mind on alati peetud selliseks tõsiseks "ängikunstnikuks", aga ma enda arust ei ole seda kunagi… päriselt. Armastan ühte idamaist ütlust, et kui sa tahad neli tundi järjest rääkida sügavatel, tõsistel, filosoofilistel teemadel ilma igasuguste naljakate pausideta, siis see muutub naeruväärseks. Nii et minu arvates räägin ma alati tõsistest asjadest, aga pikin sinna vahele kas eneseirooniat või nalju. Ja arvan, et sellel näitusel on seda [Huumorit. – Toim.] suhteliselt palju. Rohkem kui tavaliselt.

AT: Me näeme siin näitusel maale, mis ei peaks olema publikule üllatus, sest Sul on ju maalikunstniku diplom, aga samuti ühte videot, ühte lühifilmi ning ka skulptuuriinstallatsiooni – igast valdkonnast midagi.

JT: Jah, mul peab endal ka huvitav olema. Tavaliselt tuleb mul alguses mingi kujund või nägemus, aga tavaliselt on see struktuur, mis hiljem muutub ning ma ise ka avastan kogu aeg midagi. Väga harva on mul selliseid töid, kus ma tean, et punktist A jõuan ma punkti B täpselt ühtemoodi. On selliseid kunstnikke, kes kavandavad oma teose valmis ja teostavad selle millimeetri täpsusega, aga mina nii ei suuda. On võimalik kasutada ju ka erinevaid meediume. Näiteks kompositsioonitunnetus, mille olen kaasa saanud kunstiõppest, annab võimaluse tunnetada rütme ka filmikunstis või skulptuuris, asju kuidagi ruumiliselt lahendada. Vormiõpetust saime omal ajal päris palju koolis. Tänapäeva kunstnik on natuke nagu selline renessanssinimene, et ta peab valdama väga erinevaid tehnikaid. Või kui ta ei valda neid tehnikaid, siis ta peab oskama leida need inimesed, kes siis tema idee teostavad. Näiteks selle installatsiooni ["Rituaal"] plastist figuuriosa teostas Art Allmägi, tuntud eesti skulptor.

AT: Kunstiteosel on alati autoriõiguse mõistes autor, kellele kuulub idee, aga tõepoolest, keegi ei keela kasutada idee teostamiseks alltöövõttu.

JT: Jah, eriti populaarne oli see 2000. aastate algul, kui kontseptuaalsel kunstnikul võis olla maaliseeria ja seejuures polnud see kunstnik päevagi maali õppinud, kõik oli lihtsalt kunstniku kontseptsiooni järgi maalitud. Alati leidub küllalt inimesi, kes palju paremini maalivad, kas või realistlikus võtmes. Aga minul on maalikunsti puhul just see vahetu kontakt ja manuaalne mõtlemine väga oluline; ma lihtsalt tunnen ennast hästi, kui ma maalin. Isegi kui ma hakkama ei saa sellega [Muheleb. – Toim.].

AT: See allhanke teema on nagu Marcel Duchampi pärand mingis mõttes? Ega siis Duchamp seda kurikuulsat tagurpidi pissuaari ["Fountain" (Purskkaev), 1917. – Toim.] oma ateljees sünnitanud, eks ta selle mingist sanitaartehnika poest ikka ostis.

JT: Jah, eks mina kah ostsin ju uhiuue WC-poti [Naer publikus. – Toim.] selle installatsiooni jaoks.

AT: Värskelt valminud teos, aga juba astub dialoogi üldkunstiajalooga, jah. Aga ma jäin maalikunsti ja teisi kunstitehnikaid puudutanud jutu juures mõtlema, et ainult oma joonistustest polegi vist Sa näitust teinud?

JT: Noh, see on hea mõte. Ei ole teinud, jah. Kunagi 1990. aastate lõpus oli joonistus hästi moes, iga New Yorgi galerii oli selliseid kummalisi joonistusi täis. Aga joonistus on kõige alus tihtipeale, ka klassikalise maalikunsti alus. Eriti kompositsiooni puhul, ilma joonistusoskuseta sa ei saa ju komponeerida seda lõuendipinda.

AT: Aga kas liigitaksid ennast vormi- või värviparteisse, kui kästaks, et vali üks ja jäta teine?

JT: Eri aegadel on see olnud erinev. Kui tulin tagasi armeeteenistusest Nõukogude sõjaväes, sellisest päikeselisest Volgogradist 1980. aastate algul, siis ma olin hästi temperamentse paletiga, värvikirev. Aga siis muutusin jälle süngemaks, kui ma siin Eestis jälle elasin. Noore kunstnikuna töötasin pigem öösel, siis teiste inimeste mõtted ei seganud lihtsalt nii palju. Edasi muutusin jälle kontseptuaalsemaks, hakkasin isegi nagu tapma seda enda tugevat vormitaju; mäletan, et see isegi häiris. Ma pigem arvan, et kogu aeg on olnud joonistus, selline skulptuurkompositsioon mul kõige aluseks. Kujund on ikka olnud mulle oluline; värv kas tuleb või ei tule, see on tihtipeale üsna juhuslik. Praegu panen isegi rohkem rõhku värvile kui varem, ütleme nii.

AT: Õppisid maalikunsti Tallinnas 1980. aastate keskel ja 1991. aastal lõpetasid, milline see aeg oli?

JT: Õppisime kokku kuus aastat. See oli selline kummaline aeg, midagi hakkas nagu murenema. Vanad õppejõud ei olnud ka enam nii kindlad, kuidas peaks edasi õpetama. Eesti kunstiõpetus on selles mõttes kogu aeg olnud "ei liha ega kala": varem suutsime nagu kuidagi mängida mingit modernismi ja avangardi siin Eestis, aga samas ei pidanud olema ka väga akadeemilised, nagu näiteks Peterburis nõuti – kokkuvõttes ei seda ega teist. Kui mina siin akadeemiasse või instituuti [Eesti Kunstiakadeemia, toonase ametliku nimega Eesti Riiklik Kunstiinstituut. – Toim.] astusin, siis mõtlesin, et tahan endale selle realistliku maali ikka täiesti selgeks teha, ja siis ma alles luban endale katsetamist. Aga formaalselt nägi õpe välja nii, et iga päev oli meil kaks tundi joonistamist ja neli tundi maalimist. Niimoodi viis aastat järjest. Aga kui Berliini müür murenema hakkas, siis kolmandal või neljandal kursusel tegin juba selliseid töid, et õppejõud ei osanud reageeridagi neile kuidagi. Neljandal kursusel katsetasin juba kõikvõimalikke uusi asju ja arvan, et olin toona õpilase kohta suhteliselt avangardne.

Vano Allsalu: Lihtsalt üks vaherepliik siit publiku hulgast, et see oli selline huvitav aeg, et keegi ei julgenud ka enam hukka mõista õpilast: mäletan vist kolmandal kursusel hindamiselt, millise näoilmega vaatas Ilmar Kimm (1920–2011) Jaani suureformaadilist maali "Kuupuhastus" (1989)… [Kõik muhelevad. – Toim.]

JT: Jah, aga hindeks sain viie. Ja praegu on see maal Kumu kunstimuuseumis. Aga oli tõesti selline kummaline aeg, et tuli ise otsida selle vähese informatsiooni hulgast seda, mille kaudu siis teha enda asja. Reaalse joonistamise ja maalimise oskuse sain õpingute jooksul siiski kätte. Või nagu Peeter Allik (1966–2019) – rahu tema põrmule – ütles, et eks see maalimisoskus ikka ruutmeetritega tule.

AT: Kui Allik esile kerkis, siis kunstikriitikud seostasid teda neopopi märksõnaga – seesama kärts värv ja lööv kujund, mis kohe meelde jääb, kui seda esimest korda näed. Oli see mingi üleüldisem ajastu vaim, et tuli osata uute asjadega silma paista?

JT: Tegelikult oli nii, et kui pidin oma diplomitööd tegema viimasel kursusel, siis olin absoluutselt tüdinenud maalikunstist. Tegelesin siis juba maakunsti ja performance'itega, avastasin uusi meediume enda jaoks, nagu näiteks videokunst. Ja kuidagi läks nii, et sattusin õigesse lainesse ja sain väga hästi n-ö ree peale. Sel ajal otsustasingi, et maalikunstiga on täielik lõpp, sest sa oled kogu aeg nagu Kristus, kes peab mingit raskust kandma – kõik need suured maalid, nende transportimine, kõik see oli nii tüütu. Ütlesin, et vähemalt kümme aastat ma praktiliselt ei maaligi. Aga mul on üsna kärsitu ja otsiv loomus, nii et järgmiseks tundsin, et ei jaksa neid videoid enam kah kogu aeg välja mõelda. Maalimine on minu jaoks ka selline meditatiivne tegevus, mis kätkeb endas sublimatsiooni ja pingete maandamist, nii et see oli lausa tervislikult mulle vajalik.

AT: Aga varem Nõukogude sõjaväes olid ka kindlasti roodukunstnik?

JT: Sellega on selline lugu, et pääsesin napilt Nõukogude-Afganistani sõtta (1979–1989) saatmisest, sest teenisin aega väga spetsiifilises õppelaagris, kus oli noorsõdureid alati puudu. Tõstsin käe, kuna teadsin, et kahe kuu pärast oleks mind Afganistani saadetud. See oli 1981. aastal. Kodus oli mind varem õpetatud, et ütle igal pool, et oled kunstnik, sest nemad elavad paremini ära. Viidi meid siis sinna uude sõjaväeossa ja rivistati üles. Vanad sõdurid virutasid meile kõhtu või panid vastu lõugu, et kes sa selline oled, ja ma siis ütlesingi, et olen kunstnik. Järgmiseks viidi mind magalasse, kus lamas, kirsad jalas, ikka üks tõeline "ambaal". Anti mulle siis pliiats ja süsi kätte ja ma oskasin päris sarnaselt temast portree visandada – too tegelane oli lausa vaimustuses, ütles mulle, et kui keegi sind ahistab, siis ütle mulle. Mäletan, et ma veel küsisin pärast oma vigases vene keeles, et kas sa oled siin mingi kõva mees või … [Naer publikus. – Toim.] Ja mul tekkis isegi järjekord portreede joonistamisel. Sellega ma lihtsalt jäin sõjaväes ellu, kõiki punaloosungeid ja Lenineid joonistasin jne.

AT: Kui palju Sa üldse Nõukogude perioodile tagasi mõtled või seda aega tänasega võrdled? Jämedalt 50 aastat oli meil okupatsiooni, nüüd on juba 30 aastat olnud vabadust ja kapitalismi. Ehk et kas meil tuleb veel 20 aastat oodata, et Eesti ei oleks enam nn postsovetlik ühiskond, selline traumeeritud subjekt?

JT: Ausalt öeldes ma küsisin sama küsimust ühe oma sõbra, vene kunstnik Vladimir Dubossarsky käest ja ta ütles, et ta näeb armeeteenistust ikka veel unes. Ja mul oli ka umbes kümme aastat tagasi selline tüüpunenägu, et mul on ikka veel aasta aega teenida ja et ma olen ikka veel Nõukogude armees, mis oli imelik, sest ma olin siis juba ligi 50-aastane mees ja hoopis teise riigi kodanik … [Naer publikus. – Toim.] Nii et alateadvuses on see ikka tugevalt sees. Tegin ju toona armeeteenistusest ka ühe lühifilmi "Oleg" (2010), mis praktiliselt 100% ulatuses põhineb tõestisündinud lool.

AT: "Oleg" on tõepoolest üks äärmiselt sünge film, aga sellel näitusel on näha pigem kergemat hingamist, kas pole nii?

JT: Olen ära tüdinud natuke sellest ängitsemisest, jah. Ja loodan, et see näitus siin on positiivsem. Siin juba öeldi mulle, et näiteks see skulptuur on juba Instagramis sees. Tänapäeva ühiskond on ju läinud hästi tolerantseks, me arvestame kõigiga ja iga meie liigutus on mingi ratsionaalse kaalutluse alusel paigas, aga samas see kaotab võimaluse nalja teha, sest nali ju riivab alati kedagi. Aga enda kulul võib ikka nalja teha, keegi ei keela, see on poliitiliselt korrektne.

AT: Siin näitusel on samas mitmes töös kasutatud kala kujundit, mis on iidne religioosne sümbol. Kas siin ei või potentsiaalselt tekkida mingi konflikt näiteks katoliku kirikuga maade publiku puhul?

JT: Vastupidi, mul oli näiteks 2012. aastal suur personaalnäitus Milanos, kus kuraator Marco Scottini ütles, et tema ei näe üldse mingit ängi minu loomingus, et siin olevat hoopis mingid muud probleemid. Itaalias on mind üldse väga hästi vastu võetud, kuigi keskmine kultuuriinimene on seal hästi depressiivne.

AT: Miks?

JT: Kultuurikiht on seal nähtavasti lihtsalt niivõrd paks, et juba rõhub peale; eestlastena oleme seevastu pigem noor kultuur, just kõrgkultuuris on kõik nii värske ja teeme palju asju entusiasmist. 

AT: Oled tegelikult siiamaani üks väheseid kunstnikke Eestis, kes saab võrrelda oma retseptsioonikihistusi väga erinevates riikides. Eelmisel aastal oli Sul näiteks retrospektiivse iseloomuga isiknäitus Moskvas, mida kureeris Viktor Misiano.

JT: Vene publik on mulle kah alati istunud, sest eks minu tutvus maailma kunstiajalooga algas ikkagi seal, Puškini nimelises Kujutava Kunsti Muuseumis ja Ermitaažis. Teljel Venemaa-Saksamaa-Itaalia ongi võib-olla mind kõige paremini vastu võetud. Seal ei peeta mind nii väga süngeks kunstnikuks kui Eestis. Ma ei tea, minus on võib-olla piisavalt sellist toorust, aga see ei ole labane toorus.

AT: Aga kas segamini ei ole tänapäevases globaalses kunstimaailmas Sinu päritoluregiooni aetud? Umbes, et äkki on Jaan Toomik pärit näiteks Norrast, kuna Sul on selline edvardmuchilikult ekspressiivne vormikeel?

JT: Ei ole ausalt öeldes. Tänapäeva kunst on ju väga internatsionaalne ja kunstnikud on nagu üks eraldi rahvus. Kunstnike seas tunnen ennast sageli rohkem ühe rahvana kui kusagil mujal. Kunstis ei ole väga vahet, kes on Itaaliast või kes Saksamaalt, kes Eestist. Aga Eestiga seovad mind loomulikult juured ja keel, unikaalne loodus, meie kultuurisfäär ning kõik muud tuhanded asjad, kuigi ma ei taha siinkohal muutuda pateetiliseks. Turistina olen tõepoolest vähe reisinud, aga kunstnikuna olen kas või Euroopas vist igal pool käinud näitusi tegemas.

AT: Siin näitusel on ka üks päris suur maal ("Initsiatsioon", 2019), silma järgi kaks korda kolm meetrit vähemalt – kas sellist kartust ei olnud, et oot-oot, seda ei saa ju väiksemates näitusepaikades edaspidi eriti eksponeeridagi?

JT: …või veel vähem müüa, eks ole [Muheleb. – Toim.]. Einoh, hing nõuab vahest. Pigem ateljee ei võimalda mul praegu suuremaid maale teha, muidu isegi teeks.

AT: Räägime ka natuke sellest lühifilmist "Kala" (2018), mille Eesti esilinastus siin ARS-i projektiruumis nüüd aset leidis. See on iseenesest üks kurb lugu, kuidas isa õpetab poega kalal käima, aga samas kuidagi elujaatava tooniga. Et nii see elu on. Isad üritavad poegadele oma teadmisi edasi anda, aga mingil hetkel need isad lihtsalt kaovad laste elust, ja siis peavad lapsed juba iseseisvalt hakkama saama. Loo tragikoomiline puänt seisnes minu jaoks selles, et oma uppunud isa ämbri võttis poiss jõekäärust ikkagi endaga kaasa…

JT: Jah, selline praktiline otsus. Ja et elu läheb ikka edasi, nii on. Sa rääkisid juba kõik ära, mul ei olegi rohkem lisada. Muide, ka see film põhineb tragikoomilisel seigal minu elust, millele ma lõpu mõtlesin juurde. Käisin nimelt oma pojaga kalal ja kukkusin kogemata vette, aga ikkagi üritasin talle seda kinnipüütud kala ulatada [Naerab. – Toim.]. Oberhauseni lühifilmide festivalil, kus ma seda esimest korda näitasin, oli mõni inimene küll pärast lausa tige, et miks see poiss nutma ei puhkenud jne, aga hiljem Aasia filmifestivalidel läks see väga hästi peale. Seal loos on sees selline muinasjutuline moment, päranduse edasiandmine, mitte ainult kala kui kristluse sümbol.

 

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

< tagasi

Serverit teenindab EENet