est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Jevgeni Zolotko ruumiuuringud

Ellu Maar (1-2/2010)

Ellu Maar uurib ruumiinstallatsiooni “Hall signaal/Retort2”
 
Skulptor Jevgeni Zolotko, kes lõpetas mõni aasta tagasi Tartu Kõrgema Kunstikooli, on juba oma varasemate ülesastumistega näidanud oskust “suurelt mõelda”. Ühendades põhjaliku filosoofilise süsteemi suuremahuliste ruumiinstallatsioonidega, on tema teosed töömahukad, võimsad ja ennastkehtestavad. “Hall signaal” pART galeriis on Zolotko edasiarendus pool aastat varem Kiwa kureeritud näitusest Vaala galeriis. Juba Vaala hallis betoonvooderduses, mis sageli noortele alustavatele kunstnikele osutub üle jõu käivaks, mõjus “Hall signaal” maksmapanevalt ja keskkonda valitsevalt. “Hall signaal” on arhitektuurilisi vorme kasutav installatiivne teos. See on abstraheeritud, minimalismile läheneva ruumiprogrammiga ja põhilistele geomeetrilistele kujunditele taandatud maailm, mis on kokku pandud ühtlaselt halliks värvitud, käepärastest, traditsiooniliselt pigem ehitaja kui skulptori töömaterjalidest (puit, tsement, savi, penoplast). “Hall signaal” valitseb ja organiseerib ruumi ning haarab endasse ka vaataja, mistõttu oleks seda õigem nimetada mitte skulptuuriks, vaid installatsiooniks: Zolotko varasemate tööde kontekstis tähendab see järgmist sammu või vähemalt kerget suunamuutust.
 
Installatsiooni domineerivaks elemendiks on hallide lippudega ääristatud kõrge vaatlusputka, mille ümber vedeleb maas kõiksugu tuvastamata kraami, nagu näiteks raame või akusid ja justkui töö käigus segi paisatud atribuutikat. Selline näeb tavaliselt välja ehitusjärgus ruum. Galerii seintel on videoprojektsioonid, kus on näha kiviklibuhunnikuid, segu segavat labidat jmt, jooksevad tekstimassiivid, taustaks kostab seoseid tekitav ja katkestav müra. Hoolimata vormide lihtsusest ja hallist monokroomsusest on ka visuaalset müra nõnda palju, et siinne kirjeldus jääb kindlasti poolikuks. Silm lihtsalt ei seleta kõike. Kui “Halli signaali” loodud keskkonda millegagi võrrelda, siis mõne ülisalajase laboratooriumiga või alkeemiku tööruumiga. “Halli signaali” võikski mõista kui tsooni, kus toimuv küünitab väljapoole inimperspektiivi, -teadvust ja tajutavat.
Jevgeni Zolotko. Hall signaal, 2010 (Galerii ruumivaade: Jevgeni Zolotko)
Niisuguse abstraktse ja külma minimaalsuse juurde kuulub skulpturaalse installatsiooni kõrval võrdväärsena tekstiline osa. Ent see pole mitte tavapärane metatasandil näitust selgitav saatetekst, vaid pigem ilukirjanduslik teos, mis mängib loodud keskkonnaga samal tasandil kaasa ning selgitab selle tööpõhimõtet ja seal läbiviidavaid katseid. Mäng, mida vaatajaga mängitakse, on selline: see siin ei ole kunstinäitus. Olete omal vastutusel sisenenud keskkonda, mille mõte jääb teie eest suletuks. Tekstikorpuse eesmärk on vaataja inforägasse ära eksitada, selles on raske leida labürindist väljajuhatavat teed. Vaataja viibatakse salakavalalt loo lõksu – ja jäetakse sinna. Tähenduse lahtimuukimiseks antud vihjed ei too selgust, kuigi lubavad seda. Sa sisened – ja lõuad langevad su taga kinni.
 
Maailm, mille Zolotko kehtestab, on kõhe, tundmatu, võõras, põnev, mingit saladust varjav. “Hall signaal” sisaldab viiteid totalitarismile ja foucault’likule jälgimisühiskonnale oma lippude ja inspektorit varjava vaatetorniga ning vaataja eksitamise ja abitusse olukorda panemisega. Zolotko laboratoorium vallandab aistingutejada ja seletusahela, kus ükskõik milline seletus on õige, sest “Hall signaal” mängibki vallanduvate assotsiatsioonide peale: segadus ja lõpuni seletamatus võikski olla selle võti ja lõpp-punkt.
 
Jutustatav lugu ise on järgmine. “Halli signaali” puhul olevat tegu laboratooriumi ja tehasega, kus töötatakse seadeldisega, mille koondnimetus on NIKH ja mille abil on võimalik genereerida ruumi: “NIKH tööpõhimõte põhineb lihtsal faktil, et midagi ühest kohast teise liigutades tekib alati juurde tühja ruumi. NIKHi generaatorid on kinnitatud maakera külge, mille keereldes toodavad nad juurde tühja, kaasa arvatud enda eksisteerimiseks vajalikku ruumi. Generaatori avadesse on suunatud valvekaamerad, mis jälgivad tekkivat ruumi, edestades signaali läbi Musta Karbi, kust see läbi katkestuste saab visuaalse kuju monitoril. Kuigi tegu on eelkõige mõtteeksperimendiga, paistab just siin olevat fantaasia pöördepunkt, kus maailma kohta saadakse teada midagi väga olulist. Mateeria seaduse järgi piirab teadaolev tõenäolist, käesolevat kehtestab väesoleva limiit. Hammustades läbi mateeria seaduse, suureneb võimalus, et inimkonna[l ja tema] justkui ettemääratud olukorral jääda igaveseks küsijaks on veel lootust.”[1]
 
Seega, millega tegeleb Zolotko laboratoorium? See tegeleb ruumiuuringutega. Veidi järele mõeldes tundub see üsna loogiline. Näib, et antud on võti nii “Halli signaali” kui ka kogu Zolotko kunstnikutegevuse mõistmiseks. Meil on tegu skulptoriga, kes tegeleb ruumi “loomise” ja korrastamisega, ruumist eriliste omaduste destilleerimisega, nende nähtavaks ja tajutavaks tegemisega. Midagi sellist näib Zolotkot huvitavat ka varasemate tööde juures.
 
2008. aastal esines Zolotko Kiwa kureeritud näitusel “1 reaalsus 1 error” skulptuuriga metallvõresse vangistatud tugitoolist, mis mängis kummastusmomendile ja füüsilisele võimatusele, üllatusele, mis tekib tänu ootamatule kooslusele ja ainelise maailma tavapäraste reeglite rikkumisele.[2] 2009. aasta Vaala noortenäitusel “N0 Wave” oli Zolotkolt üks visuaalselt domineerivamaid teoseid, arhitektuurilise alltekstiga installatsioon keset galerii alumist korrust, mis kujutas klassitsistlike sammaste vahel justkui õhus hõljuvat lopergust silindrit, teose juurde käis interaktiivne heliinstallatsioon. Ka siin oli rõhk sellel, kuidas skulptuur, füüsiline objekt ruumis, näiliselt eirab füüsikaseadusi: muundub käegakatsutavast asjast imaginaarseks kunstiteoseks, kus gravitatsiooniseadused ei kehti. Kaire Nurk on kirjutanud, et tegu oli “läbi ruumi suhteliselt ühtlases tempos liikuva nulli kujutisega” ning et Zolotko tegelebki skulptuuri võimaluste piiride tajukatsetega[3] – et saada jagu gravitatsioonist ja teistest füüsikareeglitest. Skulptuuri materjalid on rasked, ent eesmärk on selles, et vaataja ei tunnetaks neid füüsikaseadustele alluvate objektidena. Ning see saab võimalikuks, sest tajume skulptuuri kujutlusvõime abil.  
 
“Halli signaali” võiks proovida vaadata minimalistliku skulptuuri vaimus kui asja iseeneses, raputada endalt harjumus näha kunstigaleriisse üles seatud objektides maailma imitatsiooni. Zolotko loob oma maailma. Ta on tahtnud luua sellist keskkonda, mis mitte ei jäljenda salalaboratooriumi, vaid ise ongi ruumigeneraator sõna otseses, mitte metafoorses mõttes. See tähendab – ta teeb ruumiga midagi või teeb midagi sellega, kuidas vaataja ruumi tajub ja mõtestab.
 
Ellu Maar on kunstiteadlane, töötab Eesti Kunstimuuseumis kirjastamise spetsialistina.

 

[1] See seletus pärineb Kiwalt. Isiklik meilivestlus siinkirjutajaga. Märkmed autori valduses.
[2] Tugitooli võib aga interpreteerida ka strukturaalse vägivalla visualisatsioonina: tugitool kui mugavuspunkt, mille olemasolu toetub teda läbistavatele võimustruktuuridele.
[3] Kaire Nurk, Saab ainult interpreteerida. – Sirp 5.3.2010.
 
7.02.2010–6.03.2010
Põltsamaa galeriis pART
< tagasi

Serverit teenindab EENet