est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Jõud, mis tahaksid ta ära kaotada

Sanna Lipponen (1/2020)

Sanna Lipponen analüüsib suurimat 19. sajandi keskpaigast 1950. aastateni Eestis tegutsenud naiskunstnike teostest koostatud muuseuminäitust.

 


6. XII 2019–26. IV 2020
Kumu Kunstimuuseumi suur saal
Kunstnikud: Julie Hagen Schwarz, Sally von Kügelgen, Karin Luts, Natalie Mei, Lydia Mei, Aino Bach, Olga Terri, Maria Wiik, Helene Schjerfbeck, Sigrid Schauman, Elga Sesemann, Ellen Thesleff, Tove Jansson, Tuulikki Pietilä jt
Kuraatorid: Tiina Abel, Anu Allas (Kumu kunstimuuseum)
Konsultant: Anu Utriainen (Ateneumi kunstimuuseum)

 

"Mõtlen palju sellele minema pühkimisele. Õigemini sellele, et niisugune kustutamine ikka ja jälle kordub. Mul on sõbranna, kelle sugupuu on viidud tagasi tuhande aasta taha, kuid selles pole ainsatki naist. Ta avastas hiljuti, et ka teda ennast pole olemas, aga tema vennad on. Tema ema ei olnud olemas ja ka isa ema mitte. Ega ema isa. Vanaemasid ei olnud olemas. Isadel on pojad ja pojapojad – nii see põlvnemislugu kulgeb ja nimi edasi antakse. Puu hargneb oksadeks ja mida pikemaks see kasvab, seda rohkem on inimesi puudu: õed, tädid, emad, vanaemad, vanavanaemad – tohutu inimhulk pühitakse minema nii paberilt kui ka ajaloost."1 Nii kirjutab Rebecca Solnit essees "Grandmother Spider" (Vanaema ämblik, 2014) patriarhaalsele ajalookirjutusele iseloomulikust kustutamisest ja väljatõrjumisest. See ainult meesliini pidi kulgev sugupuu on mõtlemapanev kujund. See võib välja näha nagu terve puu, kuid parimal juhul on kõigest pool. Kui tihe ja okstest tulvil oleks see tervikuna?

Lääne kunstiajaloo kaanon on selle puuga väga sarnane. See on üksteise järel täis suurmehi. Vähesed naised on selle okste seas endale koha leidnud. Kumu näitus "Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis", mis valmis koostöös Ateneumi kunstimuuseumiga, toob vaatajate ette teistsuguse puu – puu, mis koosneb Eesti ja Soome naiskunstnike teostest ja tuletab meile meelde, et nad olid tõepoolest olemas, töötasid, lõid kunsti, olid osa kunstielust, kuigi see kõik oli naiste jaoks mitmel põhjusel eriti keeruline. Igaüks neist on osa kunstiajaloost, ehkki liiga paljud neist on sellest välja jäetud või välja tõrjutud, isegi unustatud.

Tiina Abeli ja Anu Allase kureeritud näituse haare on muljet avaldav, väljapanekus on väga palju teoseid. Naiskunstnike ühtelöömine nende oletatava soo põhjal on küll mitmel põhjusel probleemne, kuid näitus ja selle aluseks olev Eesti naiskunstnikke käsitlev ulatuslik uurimistöö avavad märkimisväärselt olusid, ootusi ja hoiakuid, mis püüavad naisi kunstielu asemel pereelu külge siduda, ning seda, kuidas naiste võimalused hariduse omandamiseks, reisimiseks, koostöövõrgustike loomiseks ja kunstnikuna tunnustuse võitmiseks on olnud meeste omadest ilmselgelt halvemad. Lisaks joonistuvad välja sarnasused ja erinevused naiste vahel Baltikumis ja Põhjamaades.

Näituse teebki enneolematuks selle aegruumiline ulatus 19. sajandi keskpaigast 1950. aastate lõpuni. Maalide kõrval sisaldab näitus ka joonistusi, väikeskulptuure, keraamikat, fotosid, videoid ja koguni tubakareklaame. Tänu näituse arhitektuurilisele lahendusele ei mõju teoste suur koguarv umbse ega kurnavana. Teoste rühmitamine ajastu ja teema järgi on pedagoogiliselt nutikas ning ühtlasi asetatakse eri kunstnike tööd omavahel dialoogi.

Tehnilise taseme poolest varieeruvad maalid väga meisterlikest selgelt nõrgemate teosteni. Sagedasemateks teemadeks on maastikud kodumaalt ja mujalt Euroopast, igapäevatoimetused, lopsakad lilleseaded ja rikkalikud interjöörid. Näitus on tulvil mitte ainult naiskunstnike teoseid, vaid ka naisi kujutavaid kunstiteoseid. Arvukate autoportreede kõrval on kunstnikud kujutanud ka naisi enda ümber: sõpru, õdesid, tütreid, emasid ja vanaemasid. Eri vanuses naised poseerimas, naised lugemas, naised tegelemas käsitööga, naised peeglisse vaatamas, naised leinamas, naised tubakat suitsetamas ja naised tänaval jalutamas – maalide kaudu avaneb vaade naiste eraellu ning naiste elus ja staatuses eri ajastutel toimunud muutustele. Nähtavale tulevad ka struktuurid, mis on naiste sotsiaalse, tööalase ja kunstilise liikumisruumi ahtaks kokku surunud.

Needsamad struktuurid on kokku pannud kunstiajaloo kaanoni ja toetanud selle püsimist – ning samad struktuurid on naisi sellest eemal hoidnud. Naiskunstnike loomingut ei ole isegi tingimata säilitamisväärseks peetud – ka käesolevalt näituselt puuduvad paljud kunstnikud, kes on küll tuntud, kuid kellelt pole leitud ühtki säilinud tööd. Oma külluslikkusele vaatamata tõstatab näitus palju küsimusi sellest, "mis oleks, kui ...". Mis oleks, kui kõik need ja paljud teised naised saanuks soovitud hariduse? Mis oleks, kui nad võinuks pühenduda kunstnikukarjäärile? Mis oleks, kui naiskunstnike kadunud teosed oleksid säilinud? Milline see näitus siis välja näeks? Mis oleks, kui need naiskunstnikud olnuks algusest peale kunstiajaloo tunnustatud ja oluline osa? Milline oleks sel juhul praegune maailm?

Samas on siiski oluline, et see näitus ja need tööd on olemas. Kunstiajalugu ei ole muutumatu monoliit, vaid seda kirjutatakse pidevalt ümber. Ka käesolev näitus kirjutab seda ümber. Ja praegu kasvav huvi naiskunstnike vastu on võimestav. Näiteks tuntud Soome kunstnikud Helene Schjerfbeck (1862–1946) ja Tove Jansson (1914–2001), keda samuti sellel näitusel eksponeeritakse, saavad mõlemad sel aastal oma filmi. Peale selle tõusis Helsingi Ateneumis hiljuti korraldatud Schjerfbecki näitus "Leidsin end oma reiside kaudu – Helene Schjerfbeck" igapäevase külastajatearvu poolest läbi aegade populaarseimaks näituseks, minnes mööda isegi Pablo Picassost (1881–1973) endast!

 

*

 


"Mõni naine kustutatakse vähehaaval, mõni ühekorraga. Mõni tõuseb uuesti esile. Iga naine, kes esile tõuseb, võitleb jõududega, mis tahaksid ta ära kaotada. Need jõud panevad ta proovile. Need jõud panevad ta proovile, püüdes tema asemel jutustada tema lugu või teda ennast tema loost, saamisloost, õiguse kandjate seast välja kirjutada. Suutlikkus jutustada oma lugu, olgu sõnas või pildis, on juba iseenesest võit, on juba iseenesest mäss,"2 kirjutab Rebecca Solnit.

Solniti parafraseerides on näitus "Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis" ja iga sellesse kuuluv teos juba iseenesest võit. Mõtlen sellele, kui vaatan Sally von Kügelgeni (1860–1928) meisterlikke maale ja söejoonistusi alasti meestest, kelle suguelundid on riidesse mähitud. Nimelt oli alasti modellide maalimine 19. sajandil Euroopa kunstikoolides naistele keelatud, mis teeb Peterburis õppinud Kügelgeni 1880. aastate maalid ja joonistused tõeliselt erakordseteks. Mõtlen sellele ka siis, kui vaatan Julie Hagen Schwarzi (1824–1902) "Autoportreed õlgkübaraga" (1850. aastad) ja miski tema näos, tema otsekoheses pilgus paneb mind unustama, et see on lihtsalt õlivärv lõuendil. Ja ma ei saa seda tegelikult mõtlemata jätta ka siis, kui vaatan Karin Lutsu (1904–1993) omapäraseid, stiliseeritud maale tumedasse riietatud naistest, kes on tänaval marssides ühte sulanud nagu kuuepealine masin ("Kompositsioon [Kuus figuuri]", 1939), või kiivrites ja soomusrüüs figuure, kes rapivad õhus hõljuvaid harali jäsemetega imikuid ("Süüta laste tapmine", 1928).

On juba iseenesest võit, et nii paljud neist kunstnikest jälgisid ja kujutasid inimesi, elusid ja ruume enda ümber. Lydia Mei (1896–1965) seaded annavad 1920. ja 1930. aastate esemetele äratuntava ja köitva ilme: mustvalged fotod laual, punased siidlindid, kirjad ja kantud kindad. Tema interjöörides aga on tühjad ruumid täidetud valguse ja tihke õhustikuga. Need kattuvad põnevalt omavahel lõpututes järjestikku asetatud ruumides, ukseavades ja akendes.

 

 

Lydia Mei
Naine sigaretiga
1920. aastad
õli lõuendil
Eesti Kunstimuuseum
Foto autor
Stanislav Stepashko


 

Isegi naiskunstnike maalitud koopiad on võit. Imetlen, kuidas nad on omaks võtnud tuntud (mees)kunstnike käekirja ja pilgu. Nad on kujutatava modelli asemel vaadelnud tähelepanelikult maali ennast – vastu võtnud, uurinud ja enda omaks teinud. Seejärel aga maalinud ka täiesti teistsuguseid teoseid, kus pintslijäljed ja liigutused on nende enda omad, nagu ka pilk ja teema.

Ehkki naiskunstnike liikumisruum on mitmel viisil ja mitmel tasandil olnud piiratud, on nad võtnud ja maalinud oma ruumi, tuues selle nähtavale pintslitõmme pintslitõmbe haaval. Nad on ise võimaldanud oma toimetuleku – harinud ja väljendanud end vaatamata takistustele. Iga käesoleval näitusel väljapandud teos on tõend sellest.

 

1 Rebecca Solnit, Men Explain Things to Me. Chicago: Haymarket Books, 2014, lk 70–71.

2 Ibid., lk 78.

 

 

Sanna Lipponen on sõltumatu kunstikriitik. Ta on töötanud Helsingis mitmes kunstivaldkonna organisatsioonis ja on kaasasutanud nüüdiskunstile keskendunud veebiväljaande EDIT (www.editmedia.fi).

 

 

Tsitaadinurk:

"Kui kuulsin, et Kumus organiseeritakse temaatiline ülevaatenäitus "Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis" [---], mõtlesin automaatselt, et sellega meenutatakse ka 80 aasta möödumist esimesest Eesti naiskunstnike näitusest, mis toimus Alfred Vaga korraldatuna Tallinna Kunstihoones oktoobris 1939 [---]. Kuid eksisin, 1939. aasta näitust ei tuletata "Eneseloomise" seinatekstides ega kataloogis sõnagagi meelde [---]. Karin Luts, kes 1939. aastaks oli tõusnud tunnustatumate naiskunstnike esiritta, on oma sisulise kandvuse ja originaalsusega mõlema näituse sümboolne ühenduslüli – ainsana eesti naiskunstnikest on talle koostatud isiklik ekspositsioon. Teise Eestimaa kunstnikuna väärib seda erandliku õppestuudiumi ja akadeemikustaatuse saavutanud baltisakslanna Julie Hagen-Schwarz, kelle tähendus meie ja ühtlasi 19. sajandi II poole Euroopa naiskunstnike ühiskondliku tunnustuse kontekstis on viimase 30 aastaga tugevasti kasvanud. Hagen-Schwarzi toomine õigesse valgusse algab alles 1990. aastal Tartu kunstimuuseumi teaduri Epp Preemi tehtud näituse ja kataloogiga, kuid ka osutust viimati nimetatu pioneeritööle ei leia "Eneseloomise" kataloogist, [---] tekib kergesti tunne, et alles praegused uurijad on selle teemani jõudnud ja jalgratta leiutanud. [---] Neid [küsimusi] hakati aktiivselt tõstatama juba 1990. aastate algul, pealegi on Eesti kunstiajaloo kirjutuses ja kunstimuuseumide püsiekspositsioonides – erinevalt paljudest lääne metropolidest – olnud naiskunstnike looming alati väljas. Ei saa öelda, et naiskunstnike loomingut oleks muuseumide ekspositsioonide koostamises kuidagi kõrvale heidetud või alahinnatud."

Harry Liivrand, Eesti-Soome naiskunstnikud Kumus. Kiitust ja küsimusi. – Eesti Päevaleht 10. II 2020.

 

"Kas siinkirjutaja – keskealine valge mees – avab või kitsendab tõlgendusruumi? Kas naiskunstile luuakse selle artikli näol platvorm või hoopis kodustatakse, mille tulemus on lõpuks radikaalsuselt küüniste mahanühkimine, meespilgule allutamine pluss kirjutajale meeldiv poliitiline oreool? Mida üldse tähendab naiskunsti mõiste? Või kas üldse peaks seda defineerima, sest kas ei ole juba liigitus "naiskunst" fašistlik, klassifitseerides naiste loodu spetsiifiliseks kunstiliigiks ning raamistades selle olemasolu ebamäärase papaliku hoiakuga, millega püüab Teisesust mitte tühistada, vaid seda hoopis konstrueerida? [---] Veelgi enam, kas ei ole aeg küps loobuda naiskunsti definitsioonist? Kas see on? Misasi see on? Miks ja kellele seda tegelikult vaja on?"

Eero Epner, Isesuse kehtestamine. – Sirp 10. I 2020.

 

"[---] juba kunstiajaloo algusaegadest on alati jagunud väga hinnatud ja palju tellimusi saanud naiskunstnikke, kelle looming kohe pärast nende surma ajalookirjutusest kõrvale jäeti. Kusjuures naiskunstnike loomingut hakati agaramalt alavääristama just 20. sajandi vahetusel – ajal kui naisliikumine esimesi edusamme tegi. Küllap oli siis mõnedel meestel suurem vajadus oma kohta kindlustada. Et vähemasti sooline haridusvõrdsus on mitmesuguste mööndustega Eestis kestnud 100 aastat, Soomes paarkümmend aastat kauem, siis varasema, tööstusrevolutsiooni aegse soolise ebavõrdsuse perioodi ühiskondlik äraspidisus paistab näitusel hästi silma."

Rebeka Põldsam, Sajanditaguste naiste vimkade väljapanek. – Eesti Ekspress/Areen, 18. XII 2019.

< tagasi

Serverit teenindab EENet