est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Jüri Kuuskemaa. Uus vana kunstitempel

Jüri Kuuskemaa (1/2000)

Väliskunsti muuseum Kadriorus

 
Park
 
Kadrioru park on kuulsaim Eesti vanade parkide seas. 17. sajandi linnakodanike suvemõisate alale laskis tsaar Peeter I rajada sajahektarilise pargi, mille keskosa oli itaalia-prantsuse regulaarpargi stiilis. Park oli kavandatud avaliku linnapargina ning on selleks jäänud tänini. Iga ajastu on jätnud parki oma kujundusliku jälje. Regulaarpargi Lilleaed ja Alumine aed on taastamisel 18. sajandi kujul. Pargi südameks on Eesti barokkarhitektuuri tähtteos – Kadrioru loss.
                     
Lossi saamislugu
 
Peeter I tellimusel projekteeris lossi ja pargi Roomast kutsutud arhitekt Niccolo Michetti 1718. aastal Lossi kolmeosaline lavatis lähtub itaalia villade eeskujust. Ehitus- ja viimistlustööd kestsid 1729. aastani. Neis osalesid vene ja itaalia meistrite kõrval ka Riiast, Tallinnast ja Stockholmist värvatud kunstnikud. Kahte korrust läbiv peasaal on rikkaliku stukkdekoori ja laemaalingutega, mis allegoorilises vormis ülistavad ehitusisand Peeter I, tema abikaasat Katariina I ning Venemaa võitu Põhjasõjas. Saal on stiilsemaid paleebaroki näiteid Põhja-Euroopas. 18. sajandi ilme on säilitanud ka lossi vestibüül, mitmed sokli-, paraad- ja ülakorruse ruumid.
 
Loss ja park said rahvasuus Kadrioru nime keisrinna Katariina I järgi. Lossis kui keiserlikus suveresidentsis on viibinud enamik Venemaa kroonitud päid, alates Peeter I tütrest Elisabethist ja lõpetades Nikolai II-ga.
 
Loss – Eesti riigivanema residents
 
Aastal 1929 võeti Kadrioru loss kasutusele Eesti riigivanema (alates 1938 presidendi) residentsina. Hoone restaureeriti 1933.-34. aastal, arhitekt A. Vladovsky projekti järgi ehitati juurde banketisaal. Mõned ruumid said uusbarokse või rahvusromantilise kujunduse. Administratiivhoonena kasutati lossi aastani 1946.
 
Kadrioru loss – kunstimuuseum
 
1921 asus lossi Tallinna Eesti Muuseum, mis reorganiseeriti 1928 Eesti Kunstimuuseumiks. Pärast II maailmasõda pöördus muuseum lossi tagasi ja tegutses Kadriorus 1946 – 91. Muuseumi kogude kiire kasv ning hoonete amortiseerumine sundisid alustama restaureerimistöid nii lossis kui lossiansamblisse kuuluvates kõrvalhoonetes. Aastail 1992 – 2000 korrastati muuseumi vajadusteks kuus hoonet. Endises lossi köögimajas avati 1998 Johannes Mikkeli vana kunsti kogu esitav muuseum. Kahes hoones tegutsevad muuseumi maali- ja graafikarestauraatorid. Lossi ja tiibhoonete restaureerimine viidi 1998 – 2000 lõpule Rootsi ja Eesti restauraatorite koostöös. Rootsi riik eraldas projekti “Österled” raames Kadrioru lossi ja tiibhoonete restaureerimiseks 21 miljonit Rootsi krooni tagastamatut abi. See võimaldas avada 22. juulil 2000 Kadrioru lossis uue muuseumi.
 
Väliskunsti muuseumi kogud
 
Eesti Kunstimuuseum on alates rajamisest oma kogudesse talletanud mitte üksnes Eestis loodud, vaid ka Lääne-Euroopa ja vene kunsti. Muuseumi ostupoliitikas on eelistatud klassikat. Omandati erinevate maade ja kunstikoolkondade maale, graafikat, skulptuure ja tarbekunsti. Kaasaegset väliskunsti on saadud napilt, juhuslike riiklike ja eraisikute annetustena. Nii sai muuseum kahe maailmasõja vahel annetuseks kaasaegse maalikunsti kogud Belgiast ja Soomest, samuti mõned prantsuse kunstnike teosed.
 
II maailmasõja ajal hävis pommirünnakus Eesti Kunstimuuseumi hoone. Tuleroaks said peaaegu kogu vana tarbekunsti kollektsioon, Belgia kaasaegse maalikunsti kogu. Hävis ka muid teoseid, mis praegu võiksid kuuluda meie muuseumi ekspositsiooni.
Sõjajärgsetel aastakümnetel täiendas muuseum oma kollektsioone pidevalt nii ostude kui annetuste varal. Ajal, mil Eesti kuulus Nõukogude Liidu koosseisu, olid muuseumi osturahad kunstiteoste soetamiseks piiratud, ent vene kunsti klassikat ja kaasaegset nõukogude kunsti saadi tasuta. Seda jagati muuseumidele üleliiduliste jaotuskavade alusel. Seetõttu ongi pärast sõda eriti jõudsasti kasvanud vene kunsti kogu.
 
Väliskunsti Muuseumi kogudes on praegu ligi 950 maali, 4000 graafilist lehte, üle 1500 tarbekunstiteose ning 250 skulptuuri.
 
Ekspositsioon. Soklikorrus. Vestibüül
 
Muuseumi sisenev külastaja leiab end toskaana orderis sammastega vestibüülist, mis pärineb lossi algkavatisest. Seinal on mälestuskivi ladinakeelse tekstiga: “Peeter I, jumala armust Venemaa keiser, laskis endale rajada maja sellel kohal, mis on Revalias, juulis 1718.” Tahvlil on peaarhitekt Niccolo Michetti ja vene abilise Mihhail Zemtsovi initsiaalid, tsaari vapp ja ankur selle ümber põimunud delfiinidega.
Vestibüülis on Milose Venuse kuju marmorkoopia, valmistatud Roomas 1858. Sellest kujust sai kunstimuuseumi sümbol alates 1947. aastast. Enne seda paiknes skulptuur Muuga mõisas Virumaal.
 
Vestibüüliga külgnevad teenindusruumid: kassa, garderoob, kohvik, kantselei, tualetid.
 
Pargiarheoloogia väljapanek
 
Soklikorruse vasakpoolses tiivas on ühes võlvikus vitriinid arheoloogiliste leidudega. Siin on eksponeeritud Lilleaiast, Miraaži tiigist ja Alumist aeda ümbritsenud kanalitest leitud algset purskkaevuvarustust, klaasi ja keraamikat. Omamoodi kurioosumiks on 1941. aasta suvel Kadriorus toimunud Punaarmee ja Wehrmachti üksuste lahingu “reliikviad” – mürsukillud, samuti vintpüss, täägid ja püssilukud, mis vististi visati Alumise aiaga piirnevasse kanalisse 1917. aasta revolutsiooni segaduste ajal. 
                     
Peakorrus. Peasaal
 
Voolitud stukkdekoori, maalingute ja raidkivist detailidega kunstiküllane ruum on ehitatud läbi kahe korruse ulatuva itaalia tüüpi saalina. Kaminate stukkehised ja büstid voolis Stockholmist tööle värvatud skulptor Salomon Zeltrecht. Naisebüstid kaminatel on arvatavasti Peeter Suure abikaasa, keisrinna Katariina I idealiseeritud portreed. Monogramm “PP” kartušis trompetitega kuulsuse inglikeste vahel on ladinakeelse “Petrus Primus” (Peeter I) lühend. Initsiaali “E” teise kamina kohal tuleb lugeda vene vastes “Je”, s. t. Jekaterina ehk Katariina.
 
Maalitud medaljonid ladinakeelsete deviisidega nagu “Juncta arma decori” (“Iluga ühendatud relvad”), “Vitae melioris in usum” (“Parema elu jaoks”) on mõtestatavad allegooriliste komplimentidena Vene valitsejapaarile.
 
Võlvja lae kaunistas voolitud ornamentidega Peterhofist saadetud itaallane Antonio Quadri, maalingute autoriks on tallinlane Londicer noorem. Laekrohvile maalitud allegooriline kompositsioon “Diana ja Ackteon” lähtub Vergiliuse “Metamorfooside” süžeest, kuid rakendab seda õukondlike tavade kohaselt poliitilistel eesmärkidel. Nimelt kehastab võimukas jahijumalanna Diana võidukat Venemaad ning hirvesokuks moondatav jahimees Acteon karikeerib kuningas Karl XII-ndat ning Rootsi lüüasaamist Põhjasõjas.
 
Peasaal dekoreeriti ajavahemikus 1723 – 29; maalingud valmisid alles aastal 1746. 
 
Banketisaal
 
Juba keisrinna Katariina II avaldas soovi, et intiimsete ruumidega suvelossile ehitataks juurde saal Lilleaia poole küündivate tiibade vahel. Soov täideti alles aastail 1933-34, mil lossi kohandati Eesti riigivanema vajadusteks. Kohaliku vene arhitekti Aleksander Vladovsky projekti järgi rajatud banketisaal oma rohkete stukk-kaunistuste, peeglite ja böömi kristall-lühtritega on välja peetud neobarokses stiilis.
 
Banketisaali põhiliseks möbleeringuks on kullatud paleemööbel, valdavalt rokokoolikes ja ampiirvormides. See pärineb keiserlikku õukonda 19. sajandil varustanud Melzeri mööblivabriku toodangust Peterburis. Samas eksponeeritakse vitriinkappides ehisportselani – põhiliselt hiina ning jaapani eksportportselani, valmistatud 18.-19. sajandil Euroopa turgude jaoks.
 
Pärast banketisaali külastamist on otstarbekas teha ringkäik lossi peakorruse külgmistes ruumides, kus paiknevad Lääne-Euroopa 16. – 19. sajandi maalikunsti ekspositsioon, hõbedakamber ja muud eriväljapanekud.
 
Saksa, Madalmaade, Hollandi ja Belgia maal
 
Vanimast saksa maalikunstist kuuluvad tähelepanuväärsemate teoste hulka Lucas Cranach vanema töökojast pärinev “Johann Friedrich Õilsameelse portree”, Benjamin Blocki “Kolmeteistkümne-aastase noormehe portree” ning Hamburgi 17. sajandi meistri Matthias Scheitsi piibliteemaline maalipaar.
 
Madalmaade renessansi suurmeistri Pieter Brueghel vanema poegade, Pieter noorema ning Jan Bruegheli maalikolmik “Pruudi saatmine”, “Pulmapidu” ning “Kaubitsejate väljaajamine templist” on esimese maalisaali tähelepanuväärsemaid töid. Antwerpeni meistri Marten de Vosi “Kaana pulm” oli algselt Vigala kirikus Läänemaal, arvatavasti altarimaaliks. Frans Pourbus noorema “Madalmaade regendi Isabella Clara Eugenia portree” on parimaid renessanslikke portreid muuseumi kogus.
Museaalsete harulduste hulka kuuluvad Clara Peetersi ja Hans van Esseni varase 17. sajandi natüürmordid.
 
Üsna arvukalt on muuseumil 17. sajandi “väikeste hollandlaste” töid. Sealhulgas on maastikke, natüürmorte, stseene taluelust ning piiblist, ratsalahinguid ning madonnapilte. Erilist uhkust võime tunda Gerard Terborchi sarmika maali “Kiri magavale sõdurile” ja Jacob Gerritsz Cuypi maalipaari üle. Cuypi maalide “Poiss hanega” ja “Tüdruk kukega” lähimad analoogiad on eksponeeritud Louvre’is. Esindusliku kodanikuportree heaks näiteks on Bartholomeus van der Helsti “Daam mustas”. Van der Helst oli omal ajal Amsterdamis Rembrandti konkurent portreemaali alal.
 
Hollandi kunstikultuuri iseloomulike saaduste hulka kuuluvad ka Delfti fajansimanufaktuuride tooted, mis sulandavad omapäraselt hiina portselanikunsti eeskujusid euroopaliku barokiga.
 
18. sajandi saksa kunsti ekspositsioonis on Eestiga seotud Õisu mõisaomanike, Sieversite abielupaari portreepaar, mille on maalinud nimekas Dresdeni portretist Anton Graff.
 
Saksa keeleruumist pärit Angelica Kauffmann on maalinud kaks allegoorilis-moraliseerivat tondot, mis oma maaliliselt kvaliteedilt kuuluvad autori loomingulise paremiku hulka.
 
16. – 18. sajandi Itaalia kunst
 
Itaalia maalikogu on väikesearvuline, kuid sisaldab kõrgekvaliteedilisi maale, eeskätt Veneetsia koolkonna meistritelt. Neist on erilist esiletõstmist väärt Bernardo Strozzi barokselt lopsakas “Kontsert”, Pietro Liberi “Veenus ja Amor” ning Giovanni Battista Piazetta töö.
 
Itaalia skulptuuri esindavad põhiliselt vanad koopiad klassikalistest ning klassitsistlikest eeskujudest, sh. Antonio Canova töödest. Näiteks Pietro Tenerani “Vürstinna Z. Volkonskaja portree” (1831) on aga originaalskulptuur.
 
Dekoratiivkunstist, mis täiendab ekspositsiooni, on itaalia väljapanekus haruldasim 1722. aastal Savonas valmistatud monumentaalne maalitud lahingustseenidega majoolikavaaside paar.
 
Itaalia meistrite joonistusi ja gravüüre võib näha ajutiste näituste ruumides.
 
Prantsuse kunst
 
Ekspositsioonis on miniatuurportreid ning dekoratiivesemeid: pornksivalu, kellad ja küünlalühtrid, Daumi ja Galleé art déco klaas. Prantsuse kunstikultuuriga on seotud ka Marie-Anne Collot’ “Peeter Suure portree”, mille järgi modelleeriti pea Peterburi kuulsale “Vaskratsanikule”, skulptor Falconet’ kavandatud Peeter I monumendile Senati väljakul.
Prantsuse graafikat esitatakse edaspidi ajutistel näitustel.
 
Kadrioru tuba
 
Austusavaldusena lossi ehitusisandale tsaar Peeter I-le ning Kadriorgu külastanud keisrinnadele on ühes peakorruse ruumis eksponeeritud Kadrioru tsaariaegseid vaateid ning esimeste valdajate portreid: Peeter I, Katariina I, Elisabeth (Jelizaveta Petrovna), Katariina II.
 
Tallinnas 19. sajandil tegutsenud Karl von Kügelgeni, Theodor Gehlhaari, Lorenz Heinrich Peterseni, Nicolaus Friedrich Russowi joonistused Tallinna ja ümbruskonna vaadetega saadeti paljundamiseks Augsburgi, Berliini, Münchenisse, Pariisi. Enamasti on tegemist mustvalgete või toontrükis litograafiatega, millest osa käsitsi koloreeriti, maalides üle akvarellvärvidega. Vasegravüüri ja akvatinta tehnikat kasutati vähem. Neis tehnikais töötas kohapeal vaid Th. Gehlhaar, kelle töödest on olustikuliselt huvitavamaid lossi vaade 1832. a. suvest, mil lossi rõdul istunud tsaar Nikolai I kolme tütart tuli tervitama kohalik koorekiht.
 
Idüllilised pargivaated olid biidermeieriajastul reisimeenetena väga hinnatud Venemaa ja Saksamaa supelvõõraste poolt.
 
Rahvuslikus stiilis tuba
 
Aastal 1938, mil loss oli Eesti vabariigi presidendi Konstantin Pätsi residentsiks, kujundati Pärnu arhitekti Olev Siinmaa kavandite järgi kaks ruumi lossi merepoolses tiivas rahvusromantilises stiilis. Tolleaegne kujundus ning Pärnu puunikerdaja Jõgi töökojas valmistatud mööbel on säilinud. Sealhulgas on tammepuust ehisuksed, kabinetkapp stseenidega Kalevipoja vägitegudest, nahkistmetega toolid. Stilistiliselt on publikule avatud nn. rahvuslik tuba kooskõlas art déco põhimõtetega, millele on lisatud eesti etnograafia sugemeid.
 
Hõbedakamber
 
Väljapanekust moodustab poole Marje ja Alur Reinansi (Stockholm) muuseumi deponeeritud erakogu Eesti alal tegutsenud hõbeseppade töödest 16. – 19. sajandist. Pool eksponaatidest on Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonist.
 
Esimese rühmana esitleme hõbetöid, mis on annetanud Vene tsaarid seoses Tallinna külastamisega. Erilist tähelepanu väärivad nn. hirvejalgpokaalid, mis on seotud Peeter I ja Aleksander I visiitidega. Sellist tüüpi ringjoogipokaale ei esine üheski teises linnas peale Tallinna. Fenomen on seotud baltisaksa pärimusega linna nime “Reval” ja kuningas Waldemar II hirvejahi (“Rehfall”) seotusest.
 
Välismaiste hõbeseppade töödest on muuseumil esitleda üksikuid Augsburgi, Hamburgi, Londoni, Lüübeki, Nürnbergi, Peterburi, Stockholmi ehisesemeid ja lauanõusid. Sealhulgas on keiser Nikolai I kingitud Nürnbergi renessansspokaal ning “vene Cellini”, Pärnust pärit Karl Fabergé töid.
 
Kadrioru lossi sõjaeelses hõbedakambris on asunud 19. sajandi alguse kuulsa Londoni meistri Edward Farrelli luksuslik tee- ja kohviserviis uusbarokses stiilis grotesksete Callot-figuuridega. See on täiendatud Eesti Vabariigi vapiga ning oli kasutusel presidendi riikliku esindusserviisina.
 
Eesti Kunstimuuseumi kogus on valdavad Tallinna Mustpeade vennaskonnale, gildidele ja tsunftidele kuulunud, rituaalse ringjoogi tarbeks valmistatud esemed. Välismaise päritoluga on vähem kui kümnendik, põhiosa kollektsioonis moodustavad Tallinna meistrite tooted.
 
Kollektsionäär Alur Reinans on aastakümnete vältel omandanud Eesti linnades valmistatud 16. – 19. sajandi hõbetöid, mis on kuulunud siinse aadli, linnakodanike ning rikaste talupoegade olustikku. Enamus kogusse kuuluvast on soetatud kunstioksjonitelt Stockholmis. Tema kogus on peale Tallinna esindatud ka peaaegu kõik teised Eestimaa ja Liivimaa eesti osa hõbesepise keskused: Rakvere, Paide, Narva, Tartu, Viljandi, Pärnu, Lihula, Valga, Kuressaare. Lauahõbeda kõrval on kogus ka ehteid.
 
Reinansite kogu Tallinna päritoluga hiilgenumbrite hulka kuuluvad   Zacharias Lorenzi üleni kohrutatud barokne joogikann “Kolmest õest”, rokokootirin Johann Gottfried Dehiolt, ampiirstiilis suhkrutoos Gottfried Erhard Dehiolt. Maiustuste vaagnad, suhkru- ja soolatoosid, tee-, kohvi-, kakao- ja koorekannud, suhkrutangid ja muud “elulähedasemad” kohalike meistrite tehtud hõbedased lauanõud täiendavad suurepäraselt muuseumi kogust pärinevat. Vaataja saab välismaiseid ja kohalikke hõbetöid võrreldes kujukamalt hoomata kohaliku kunstikultuuri integreeritust üldeuroopalikku kunstikultuuri.
 
Stiilsed ahjud peakorrusel
 
Aastal 1721 Peterburist saadetud sinimaalingulistest, nn. hamburgi tüüpi kahlitest ehitatud ahjudest on säilinud neli. Peasaali kõrval, itaalia kunsti tutvustavas ruumis, on nurgasammaste, maalitud tsaarivapi ja maastikega ahi. Selle kahlid on valmistatud Peterburi kroonu tellise- ja kahlimanufaktuuris ühiselt töötanud vene ja välismaiste meistrite poolt. Kaugema eeskujuna on kasutatud delfti seinakahleid.
 
Saksa kunsti sisaldavas ruumis on teine maalitud maastikega, treitud puitjalgadel algne ahi. Seda ruumi kasutati keisrinna Katariina II magamistoana aastal 1764.
Kadrioru vaadetega toas on siniste lilledega maalitud ahi. See on valmistatud Tallinnas aastal 1746 ja esindab kohalikku rokokoostiili pottsepises.
“Väikeste hollandlaste” juures on Tallinna päritolu, valge glasuuriga rokokooahi. See paigaldati arvatavasti remondi käigus 1782. aastal.
 
Ekspositsioon ülakorrusel
Vene kunsti osakond
 
Viies ruumis merepoolses tiivas on eksponeeritud rahvuslik vene kunst ning Venemaal 18.-19. sajandil tegutsenud välismaise päritoluga kunstnike tööd. Meenutagem, et vene kunstikultuuri vanemat kihistust, 15. – 19. sajandi ikoonimaali, esitleb Eesti Kunstimuuseum Kadrioru lossi köögimajas.
 
Vene ilmaliku kunsti uhkuseks 18. sajandil oli suurepärane portretistide kooslus, kuhu Läänest tulnud rändmeistrite kõrval kuulus ka vene meistreid, kes suutsid luua portreemaalis oma, rahvusliku koolkonna. Meil on võiimalus esitleda nii vene läänlasi kui ka päris omi, Fjodor Rokotovi, Dmitri Levitski ja Vladimir Borovikovski romantilist portreemaali suunda.
 
Kuulsaimad vene akadeemilised meremaalijad Ivan Aivazovski ning Aleksei Bogoljubov on esindatud esmaklassiliste töödega. Viimaselt on ekspositsioonis üks kolmest Tallinna vaatest, mille eest kunstnik pälvis Peterburi Kunstide Akadeemia väikese kuldmedali. Korüfee Ilja Repinilt on väljapanekus žanrimaal “Sõduri jutustus”; kogus leidub ka tema joonistusi. Ei puudu ka vene kriitilise realismi meistrid, rändnäituslased ehk peredvižnikud: T. Kramskoi, V. Makovski jt. Häid maastikke on ka sellistelt kuulsatelt autoritelt nagu Ivan Šiškin, Nikolai Dubovskoi, Konstantin Korovin, Kuzma Petrov-Vodkin. Vene vabaõhumaali bravuurse lopsakusega võluvad Andrei Arhipov ja Boriss Kustodijev, poetiseerides rahvatüüpe ja olustikku.
 
Lisaks maalidele on muuseumil näidata esmaklassilist vene klaasi ja portselani, mõned mööbliesemed. Portselanimanufaktuuridest on oma lauanõude ja statuettidega esindatud Keiserlik manufaktuur, Gardneri, vendade Popovide, Miklaševski jt. vene portselanitootjad.
 
Osa vene autorite uuemaid, 20. sajandist pärit maale ja joonistusi pole mahtunud alalisse ekspositsiooni ning esitatakse ajutistel näitustel lossi maapoolses tiivas. Nende hulgas on revolutsioonijärgse Venemaa üks huvitavamaid avangardistlikke kunstinähtusi, nn. agitportselan, moodsalt dekoreeritud nõukogulike lööklausete ja embleemidega.
 
Ahjud ja ruumikujundus ülakorrusel
 
Algselt oli ülemine elukorrus määratud magamistubadeks lossi külalistele, valitsejate kaaskondlastele. Algsest sisekujundusest on säilinud kaks maalitud maastikega ahju aastast 1721 ning malahhiitroheline stukklagi ruumis, kus eksponeeritakse vene tarbekunsti. Kolm lillemaalingutega ahju samas tiivas on Tallinna pottseppade valmistatud kahlitest (1746).
 
Maapoolses tiivas kohandati 1930. aastatel ruumid riigivanema ametikorteriks. Selle magamis- ja vannituba on ammu minetanud tolleaegsed märgid, kuid täielikult on säilinud intarsiatuba, raamatukoguruum. Sisearhitekt Richard Wunderlich kavandas raamatukogu Danzigi barokkstiilist lähtuvas laadis. Kohaliku koloriidi lisamiseks pealistati raamatukapid Tallinna vanalinna ja Kadrioru lossi intarsiatehnikas vaatepannoodega. Nõukogude ajal said intarsiatoas kannatada vaid intarsiatehnikas sinimustvalged lipud, mis tindipliiatsiga mustaks värviti. Pärast restaureerimist on raamatukappe soodne kasutada tarbekunsti eksponeerimiseks. Loomulikult said õige oleku tagasi riigi- ja rahvuslipud.
 
Kui olete intarsiatoa ning külgnevate ruumide silmitsemisega valmis saanud, võib olla kohaseim aeg muuseumikohviku külastamiseks soklikorrusel või jaluteluks juba restaureeritud lossitaguses Lilleaias.
< tagasi

Serverit teenindab EENet