est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Jutustus järvest

Hedi Rosma (1/2014)

Hedi Rosma vaatleb Birgit Püve isiknäitust "Järv".

 

26. XI–18. XII 2013
Pihkva Riikliku Ühendatud Ajaloo-, Arhitektuuri- ja Kunstimuuseumi maaligalerii

 

Alati, kui räägitakse Pihkvast, meenub mulle Sergei Eisensteini suurejooneline ajaloodraama "Aleksander Nevski" (1938). Selle, nüüdseks kinematograafia klassikasse kuuluva propagandateose kulminatsiooniks on nõukogude versioon 13. sajandil toimunud Jäälahingust, kus kinnikülmunud Peipsi järvel on vastamisi ordurüütlid ja vürst Aleksandri juhitud Novgorodi väed. Sissetungijad sunnitakse taganema, Peipsi järve jää mõraneb ja rasketes raudrüüdes saksa rüütlid (väidetavalt olid sõjasulastena kaasatud eestlased selleks hetkeks juba põgenenud) kaovad igaveseks sünkmusta vette. Dramaatiline stseen, millele järgnevad jääl lebavate haavatute oiged ja ööpimeduse varjus surnukehade ümber kraaklevad näljased varesed. Film lõppeb Aleksander Nevski kuulutusega Pihkva kremli treppidelt: "See, kes tuleb Venemaale mõõgaga, hukkub mõõga läbi!"

Kuigi erinevate riigikordade ajal on Jäälahingu tähtsust nii üle paisutatud kui ka tühiseks kähmluseks taandatud, loetakse seda sümboolselt sündmuseks, millega pandi paika ida- ja läänekristluse piir. "Россия начинается здесь!" (Venemaa algab siin!) on Pihkva deviis ja nii Venemaa ajaloo kui ka õigeusu kirikute kontsentratsioon selles linnas on tõepoolest silmatorkavalt kõrge.


Aeg peatub

See on kontekst, milles eesti fotograafi Birgit Püve seeria "Järv" (2009–...) avab hoopis uued tähenduskihid. Piirina ei lahuta Peipsi järv mitte ainult kahte erinevat kultuuriruumi, vaid ka poliitiliselt täiesti erinevaid maailmu. Ühe ja sama järve kallastele mahub nii ühe uhke tsivilisatsiooni sünnilugu, kui ka Euroopa absoluutne perifeeria. Mõisted nagu "algus" ja "lõpp" muutuvad suhtelisteks, aeg peatub.

Võib-olla just sellepärast leidsid 17. ja 18. sajandil teiselt poolt Peipsit siia saabunud sügavalt usklike venelaste järeltulijad siin endale pelgupaiga patriarh Nikoni reformide eest. Tõsi, kerge pole vanausulistel siin kunagi olnud, kui ehk Eesti Vabariigi esimene periood välja arvata. Nõukogude ajal puudus neil võimalus normaalseks, väärikaks usueluks, Eesti taasiseseisvumine tõi küll vanausu taassünni, kuid ka kalurikolhooside lagunemise ning piiride sulgemise, millega lõigati ära Pihkva ja Peterburi turud. Võrreldes Teise maailmasõja eelse ajaga on järve ääres elavate vanausuliste arv kaks korda kahanenud, ülesharitava maa pind on vähenenud kaheksa korda, Peipsist kalapüüdmisele on Eesti pool kehtestanud ranged piirangud. Nii on Peipsiäärest saanud üks vaesemaid valdu Eestis, kust noored parema elujärje otsinguil lahkuvad.

Birgit Püve piltidelt aga näeme, et aeg, nagu ruumgi, ei pruugi olla homogeenne ega pidev. "Suhtumine aega eristabki usklikku mitteusklikust: usklik keeldub elamast ainuüksi ajaloolises olevikus, nagu seda tänapäeval nimetatakse, ning püüab tagasi pöörduda sakraalsesse aega, mis teatud mõttes on samastatav igavikuga."1


Birgit_Püve_Järv

Birgit Püve
Seeriast "Järv" (Leonid)
2011
Pigmentfoto
Kõik õigused kunstnikul

 

Sakraalne ja profaanne

Huvitaval kombel on Püve pildid väga sakraalsed, kuigi nad kujutavad harilikke inimesi. Sakraalseiks ei muuda neid mitte pühasenurgas paiknevad ikoonid ega ka vormistus – diptühhonid, mille ühel pool näeme inimest oma koduses keskkonnas ning teisel pool mõnd kõnekat detaili tema eluruumist –, vaid teatav küllastatus olemisest, mis on omane sakraalse avaldumisvormidele üldiselt. Inimesed on üles pildistatud respektiga, diskreetselt, mõjumata seejuures kuidagi sätitult. Ja nii nagu ikoonidki, võimaldavad ka need pildid näha mingit inimeseks olemise saladust.

Seda tunnet rõhutab veelgi näitusepaik, Pihkva muuseumi maaligalerii, mis loob piltidel näha olevatele keskkondadele järsu kontrasti. Galeriid läbiv pidulik punane vaip, tohutu kõrged laed ja lopsakast kangast valged kardinad mõjuvad kuidagi kohatult. Tekib isegi pisut ebamugav tunne, nagu vaataks pildid (mis on riputatud vaataja silmade kõrgusest veidi ülespoole) näitusekülastajat, mitte vastupidi. (Efekt, mida kannab ka ikoonidesse sisse kirjutatud nn tagurpidi perspektiiv.) Kõik sulab üheks tervikuks ja korraga valdab sind tõsikindel teadmine, et seesama punane vaip, millel kõnnid, eeldab teatud kohustusi ja vastutust. Eelkõige hoolitsemist oma hinge eest, et võiksid olla parem inimene, ka teistele.


Peegel

Peategelane ise, järv on see, keda me nendel piltidel kordagi ei kohta. Ja ongi hea. Sellisena on järv saladus, salajane vahendaja elu ja surma, mineviku ja oleviku, siinse ja sealse kalda vahel.

Nii nagu legendides on järve vaikne veepind kahepoolne peegel loomuliku ja üleloomuliku maailma vahel, võib ka Birgit Püve järv olla piir, mis eraldab, aga ka sild, mis ühendab.


1 Mircea Eliade, Sakraalne ja profaanne IV. Religiooni olemus. – Vikerkaar 1992, nr 7, lk 65.


Hedi Rosma on KUNST.EE eesti keele toimetaja.

< tagasi

Serverit teenindab EENet