est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 2/2024!

 

Kaido Ole: "Olemasolevatel süsteemidel on omadus muganduda, sestap tuleks hoolitseda, et värsket ja kriitilist peale tuleks."

Armin Kõomägi (2/2012)

Kunstikoguja vs kunstnik: Armin Kõomägi kümme küsimust Kaido Olele tema isiknäitusel "Kena kangelane ja küllaga vaikelusid".

 

Hoiatus: ostjal on õigus selles tekstis esineda.


27. I–15. IV 2012
Kumu kunstimuuseumi suur saal.

26.IV–3.VI 2012
Новый музей.


Kuidas sa ennast kunstnikuna ühiskonnaga suhestad? Oled sa pigem suure kõikehõlmava süsteemi osake, nagu me kõik siin ruumis, või on kunstnikul privileeg/kohustus/vabadus olla just pigem süsteemiväline vaatleja, analüüsija?

Nii ja naa. Arvan, et kogu kultuuri, mitte ainult kunsti positiivne eesmärk peaks olema meie kõigi, nii autorite kui ka publiku, eraldamine ja eristamine (mitte liitmine), et saaksime üksinda seista silmitsi oluliste küsimustega. Eksistentsiaalse üksinduse teadvustamine teeb poisist mehe, mitte sõjavägi, nagu minu nooruses armastati korrutada. Samas oleme paratamatult mingis süsteemis "sees", kuna elame samal planeedil ja oleme haruldaselt sarnased.


Sa ütled, et kunst on sind korralikult tööle pannud. Inimene, kes sind ei tunne, võiks seda kuuldes tammsaarelikult õhata, et lõpuks ometi on üks noor ja tugev mees mõistuse pähe ja labida kätte võtnud. Mis on sinu jaoks töö?

Teadlik eesmärgipärane tegevus. Ideaalis hõlmab see kogu elu ja kaotab sel moel tavapärased piirid töö ja vaba aja, töö ja puhkuse, töö ja hobi vms vahelt. Ehk siis praktiliselt kõik selle negatiivse, mida tihti tööga seostatakse, kuid säilitab ja lisab positiivse.


Mulle tundub, et paljud meie siinsed kunstiinimesed kalduvad poliitiliselt vasakpoolsusse, olles Eestis valitseva ühiskondliku mudeli suhtes üsna kriitilised. Kunagi Põhja-Koreas (maailma vasakpoolseimas riigis?) viibides külastasime ka kohalikke kunstnikke. Nad töötasid suures kombinaadi taolises asutuses ja paistsid ülejäänud rahvaga võrreldes kaetud ja toidetud. Kindlasti hoolitses nende eest riik, sest turgu kui sellist seal vaevalt et eksisteerib. Tundub see sulle ahvatlev?

Pigem ei. Ise püüan meeles pidada, et üle igasuguste süsteemide on inimesed ning kõik halb ja hea algab ikka igast konkreetsest inimesest, mitte süsteemist. Kogu aeg peab olema konstruktiivselt kriitiline, nii süsteemide kui ka muu pakutava suhtes, aga eelkõige iseenda suhtes. Püüda areneda ja tegutseda, salgamata oma tugevaid ja nõrku külgi. Eriti just viimaseid. Teadvustades oma karjuvat ebatäiuslikkust, peaksime tõenäoliselt muutuma oluliselt tolerantsemateks ka oma sama puudulike kaaskodanike suhtes. Vasak- ja parempoolne selles kontekstis ei suuda kumbki üksinda lahendada probleemi, paremal juhul aidates hoida üleval konstruktiivset diskussiooni, kuid halvemal juhul andes võimaluse vägivaldseks finaaliks. Sõltub diskuteerijate tasemest. Ühesõnaga, ise usun, et uus parem ilm sünnib siis, kui meis kõigis peituvale inimlikule piiratusele leitakse parim positiivne väljund. Senised levinumad lahendused saata üleliigsed kodanikud kas vangi või šoppama pole pikemas perspektiivis enam n-ö jätkusuutlikud.


Sageli on kunstitegemist ja ettevõtlust vastandatud. Loov vs pragmaatiline, boheemlus vs organiseeritus jne. Ma tunnen noort eesti kunstnikku, kes sõidab omateenitud mersuga, mitmed on minust punktuaalsemad (näiteks sa ise). Äkki on vabakutseliseks kunstnikuks olemine just nimelt ettevõtlus?

Kindlasti on. Kõik on ettevõtlus. Ja kõik on ka kunst. Kui ainult veidi liialdada. Kas või seesama pakkumine ja nõudlus pole ju ainult ettevõtluse terminid. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha endale tehtavat – see räägib ju paljuski sellestsamast, kuid eetilise nurga alt vaadatuna. Vähemalt minu pilgu läbi. Eetika on aga üks meie elu alustalasid ja samas eesmärke igas inimtegevuse valdkonnas. Äri ei ole ainult raha, sport pole eelkõige musklid ja maalikunst pole ainult värviprobleemide kaunilt lahendamine. Kõik need ja muudki valdkonnad peaksid meid eelkõige mõtlevaks ja vastutustundlikuks inimeseks lihvima ja selles vastutusrikkas mängus oleme kõik suhteliselt võrdsed. Ei ärimehel ega kliendil, kunstnikul või vaatajal, kellelgi pole rohkem elusid kui ainult üks.

Ma tahan öelda, et minu arvates sisalduvad mis iganes eluvaldkonnas ka kõigi teiste valdkondade olulisemad osised, lihtsalt struktuur ja järjekord on erinevad. Seda enam, et millegi puudumine võib olla sama silmatorkav ja tulemust andev, kui oleks olnud olemasolu. Mõnikord isegi reaalsem ja otsustavam. See vähendab eri valdkondade põhimõttelisi erinevusi minu jaoks veelgi. Püüdes tegutseda arukalt mis iganes alal, tuleb tahes-tahtmata teadvustada kogu tervikut, mitte keskenduda vaid kõige silmatorkavamale ja ilmsemale. Silmatorkavaim polegi tihti olemuslik, vähemalt ei tulene sealt enamasti parimad arengud.

Seega jah, kunstis ja ettevõtluses on väga palju ühist. Iseasi, kuidas keegi seda kasutab.


Äris on sellised terminid nagu turg, klient, toode, hind, kvaliteet, garantiiaeg, turundus, PR jne. Kui palju sa isemajandava kunstnikuna sellistele asjadele mõtled?

Ka siin pean ma vastama, et püüan eelkõige mõelda inimesele. Endale kui inimesele ja neile, kes mu töid vaatavad või kas või ostavad, ka neile eelkõige kui inimestele. Mitte kui ärimeestele, torumeestele, naistele, tiinekatele, lollidele või tarkadele. Ma usun, et kõige rohkem ja kõige paremini õpime me eeskujude kaudu, ja ma püüan anda oma elu ja loominguga teistele eeskuju. Õigemini, annan paratamatult. Eeskuju all ei pea ma silmas mingit väljapoole pööratud ja ekstra lihvitud "potjomkinlust", mida järgides mõni tõsimeelsem endal kaela murraks, vaid sellist paratamatult umbes fifty-fifty varianti, kus hea ja halb peavad oma lõputut duelli.

Sinu loetletud terminid on kõik asjalikud, ma ei soovi nende üle siinkohal teps mitte ironiseerida, kuigi rollijaotuse järgi nagu saaks ja isegi peaks. Häda sünnib sellest, kui ülalloetletut viiakse ellu asjana iseeneses, tervikust lahus, eelkõige kasumi peale mõeldes ja end liigse eetikaga mitte vaevates. Ükski instrument ei garanteeri head või halba tulemust, ikka ja ainult pillimees. Ma ei näe kunstnikul ja ettevõtjal siin põhimõttelist vahet, üks pole loomuldasa teisest parem ja mõlemail on omad võimalused õnnestuda või kahju teha.


Kui juhtuks nii, et homsest ei saa sa enam kunstnik olla, millega sa siis tegelema hakkaksid?

See olekski hea eksam nägemaks, kas senitehtust mulle ka tegelikult midagi kasu on olnud. Sest kui on tekkinud piisavalt terviklik tunnetus, siis ei tohiks suurt vahet olla, mis vallas just tegutsed. Ma tõesti usun, et igas elumudelis sisaldub potentsiaalselt kõik oluline ja seega pole seesama kunst muust maailmast lahutatud isegi mitte ähmase piiriga, vaid kõik on üsna üks tervik. Võimalusi mõtlemiseks ja veendumustepõhiseks tegutsemiseks on mitmel pool mujalgi, nii nagu kunstis sisaldub võimalus teha seda tuima kohustuse või külgejäänud harjumusena, nagu näiteks harrastades suitsetamist.


Kas teemad, millest kunsti teha, tulevad ise sinu juurde või otsid sa neid, mõtled välja?

Mõtlen välja.


Kuidas tuli viimase näituse teema?

Kui oled juba piisavalt kaua tegutsenud, siis vähemalt minu puhul määravad eelmised sammud suhteliselt palju järgmisi. Mõnikord soovin jätkata midagi eelnenust, mõnikord sellele vastanduda. Antud juhul, teine variant. Ehk siis soovisin tegutseda nii, nagu ammu polnud endale lubanud. Lisaks arvestan alati konkreetsete ruumidega, need mõjuvad heas mõttes innustavalt.

Uute tööde puhul alustan enamasti vormilistest küsimustest, sest sisuline pool on oma põhiolemuselt olnud ikka üks. Kõige lihtsam oleks seda kokku võtta nii, et püüan alati teha kaasaegset kunsti. See mõne jaoks üldine sõnapaar võtab minu jaoks väga konkreetselt kokku kõik kunstniku ees seisvad olulised probleemid ja valikud. Paratamatu kohalolu siin ja praegu käsikäes aktiivse tegutsemisega.


Räägiks kultuurist laiemalt. Eesti kultuurist. Mul on tunne, et kui võtta meie kaasaegse kultuuri viis alussammast (kirjandus, teater, kino, muusika, kujutav kunst), siis on viimasel kahel neist teatud eelis esimese kolme ees. See eelis on keel. Kunst ja muusika ei vaja eesti keelt, neid ei pea tõlkima, mis lihtsustab kohe ka nende kunstiliikide eksporti (kui see peaks olema tähtis) ja avardab potentsiaalset auditooriumit. Kui ma vaatan sinu viimast näitust, mis mulle väga meeldib, siis mulle tundub, et see ei ole mitte eesti, vaid maailma kunst, mis kõneleb maailma keeles maailma asjadest (nagu ka näiteks Arvo Pärdi ja Erkki-Sven Tüüri helilooming). Siit tekib mul küsimus: mis on see eesti kultuur, mida me nii kangesti hoidma ja säilitama peame, nagu meie vabariigi põhiseadus seda ette näeb? On see üldse tähtis küsimus?

Minu jaoks ei ole. Rahvus on üks neist suurtest ideedest, mis üritab inimesi hulgakaupa ja mingi ühisnimetaja järgi kokku pakkida, ning kipub liiga tihti varjutama üksikisiku vastutust, eripära, "selgitama" midagi juba ette ära vms. Mainisin juba enne, et arenemiseks peaks inimene tundma end üksikuna ning ükskõik mis kollektiivi liikmeks (rahvus, firma, võistkond, ühistu, perekond) ollakse küps saama alles pärast üksinduse kadalipu läbimist. Ma ei usu, et enamik meist seda teinud või piisavalt väärtustanud oleks, ning just seetõttu muutuvad sellised kollektiivid imelihtsalt kas veidrateks või lausa ohtlikeks monstrumiteks.

Maakera on piisavalt väike, nii et tegelikult me saamegi rääkida vaid maailma asjadest. Erinev keel või kultuur on tihti väiksemad eraldajad kui sobimatu iseloom. Küsimus taandub minu jaoks sellele, kas me tahame üksteisega läbi saada ja kui palju oleme nõus, igaüks meist, selle nimel pingutama. Iga konkreetne inimene teiste konkreetsete inimestega, kellega elu teda kokku viib. Peaksime evima väga kriitilist meelt olukordades, kus suheldakse tasemel kollektiivilt kollektiivile või kiputakse sageli kasutama sõnu "meie" või "nemad".


Kui sul oleks igal aastal 10 000 eurot üle, mida tahaksid kunstisektorisse panustada, siis mida sa selle rahaga teeksid?

Sõltub olukorrast, häid variante võiks olla mitmeid. Usun, et mõne tugeva professionaalse potentsiaaliga alternatiivse kunstiinstitutsiooni toetamine või ellukutsumine oleks alati mõttekas tegu. Suurtel või ka olemasolevatel süsteemidel on ikka omadus muganduda ja lõpuks kusagile keskele loksuda, sestap tuleks pidevalt hoolitseda, et värsket ja kriitilist peale tuleks. Või isiklik stipendium uutele tulijatele näiteks. Arvatavasti kuhugi taolisse lõiku paneksin ka oma hüpoteetilised 10 000 eurot.


Armin Kõomägi on ettevõtja, kirjanik, kunstikoguja, filmi- ja kunstimetseen, kes elab ja töötab Tallinnas.


CV

Kaido Ole, vabakutseline maalikunstnik, sündinud 1963. aastal Tallinnas. 1982–1992 õppinud Eesti Kunstiakadeemias (disaini, maali), töötanud kunstiõppejõuna. 2003. aastal esindanud koos Marko Mäetammega Eestit 50. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil. 1998. aastal pälvinud Kristjan Raua nimelise aastapreemia, aastail 1999 ja 2004 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia jpm. 2012. aasta seisuga: 10 isiknäitust, 9 paarisnäitust, 37 välisnäitust, 40 näitust kodumaal, 3,3 filmi, 2 raamatut, 18 aastat õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias, 2,5 aastat vabakutselisena.

< tagasi

Serverit teenindab EENet