Karin Hallas-Murula: "Kunstinäituste ja muuseumide külastatavuse kasv tundub olevat üldine trend."

Andreas Trossek (1/2014)

 

Millised on Tallinna Kunstihoone alanud aasta näituseprogrammi "kirsid tordil", mida kõige rohkem ootate?

Kirssi määratletakse erinevalt, mõnele meeldib marja värv, teisele maitse. Niisuguseid erinevusi pakub ka meie näituseprogramm. Palju on tänavu tulemas maali, nii noort kui vanemat, Tallinna ja Tartu oma. Intriig on sees näitusel "OrnaMent", mis ühendab professionaalsust ja rahvakultuuri. Kui publikurohkust silmas pidada, siis oletatavasti kujunevad menukateks kolmandat korda toimuv Eesti Kunstnike Liidu (EKL) kevadnäitus ning Aili ja Toomas Vindi ühisnäitus. Tänavu on Tallinna Kunstihoone 80. juubeliaasta, mispuhul toome teist korda publiku ette valiku oma kunstikogust.

Milline on olnud Kunstihoone kvartali kõigi näituste külastatavus 2013. aastal? Kas trend on kasvav või kahanev? Kas võib öelda, et kogu Kunstihoone kvartal on tõusnud Eesti kunstielus varasemast rohkem esile? On ju Kunstihoonel Tallinnas kõva konkurent – globaalse majanduskriisi eel püstitatud Kumu kunstimuuseum.

Määratlus "Kunstihoone kvartal" tundub mulle ebakorrektsena, ma parem ei kasutaks sellist mõistet, sest terve kvartal ei ole Kunstihoone oma kunagi olnud. Räägime ikkagi Kunstihoone peasaalidest, millele lisanduvad kõrvalhoonetes paiknevad Tallinna Kunstihoone galerii ja Talllinna Linnagalerii.

Kuid 2013. aasta külastatavus oli hüppelise kasvuga kõikjal: peasaalide näituse külastatavus kasvas kolmandiku võrra, ületades 22 000 (2012. aastal oli see vaid ca 14 000). Kasvas ka Tallinna Linnagalerii külastatavus, mis pole vist kunagi varem ületanud 20 000 (paistab, et siin andis tulemusi erinevate põlvkondade kunstnike näituste kombineerimine). Tallinna Kunstihoone galeriis käis samuti varasemast rohkem – 24 000 külastajat. Publikumagnetid olid vabariigi aastapäevaga ajastatud Anu Raua vaibanäitus "Eesti asi" ligi 7000 külastajaga ning galeriis kõrgetasemeline Ivo Lille klaasinäitus 5900 külastajaga. Ivo Lille näituse viimastel päevadel oli ukse taga suisa järjekord ja juba näituse keskel palkasime teise saalivalve lisaks.

Kunstinäituste ja muuseumide külastatavuse kasv tundub olevat üldine trend, mistõttu metsikut konkurentsi siin küll paista ei ole. Meremuuseumi vesilennukite angaaride üliedukas käivitamine oleks justnagu pidanud teiste muuseumide külastatavusele tõsise põntsu panema, aga midagi sellist pole kuulda olnud.

Ka Kumu ei pea ma külastatavuse mõttes mingiks eriliseks Kunstihoone konkurendiks (võib-olla oli see Kumu avamise aastal nii, praegu ilmselt mitte). Kumu ei asenda kuidagi Kunstihoonet, mis on keset südalinna, kuhu tullakse aastakümnetega kujunenud harjumusest ja mille galeriidest (endiselt tasuta) on mugav lihtsalt läbi astuda. Kumust pole võimalik "läbi astuda". Meie asukoht on palju soodsam kui nende oma ja piletihinnadki erinevast klassist. Seejuures alati, kui Kunstihoonet ja Kumu võrreldakse, unustatakse ära, et Kumu on meist kümneid kordi suurem nii riigi poolt tagatud võimsa (meiega võrreldes) eelarve kui ka töötajate arvu poolest. Olen varemgi seda võrdlust kasutanud, aga ainuüksi Kumu kunstimuuseumi näituste osakonnas on rohkem inimesi kui Kunstihoones kokku. Nõudeid aga esitatakse meile ühesuguseid nii publiku kui kunstnike poolt, kes näitusi teevad.

Milline näeb Kunstihoone välja, ütleme, viie aasta pärast? Millised on põhilised strateegilised eesmärgid, mida olete enesele ja oma personalile seadnud?

Kõige olulisem oleks Kunstihoone maja kordategemine ja kaasajastamine, sealhulgas lifti ehitamine otse kunstisaali (šaht on ju olemas) ning avade tegemine suurte formaatide jaoks.

Hiina skulptuurinäituse Kunstihoonesse toomine eelmise aasta mais oli tõeline performance, mille kangelasteks olid mehed, kes mitmesajakiloseid skulptuure üles teisele korrusele vinnasid. Kõige raskem skulptuur jäigi ukse ette välja – inimvõimetel on siiski piirid. Praegu on näituste toomine Kunstihoonesse tõeline mustkunst, ei mahu seda õieti tegema hoovi poolt ning väljakule sõitmiseks on iga kord vaja linnavalitsuselt luba küsida. Meie taotlusele mingisugune püsivam luba saada, on linnavalitsusest vastatud: "Ei ole piisavalt põhjendatud…"

Lift (liftid) lahendaksid ka praegused ratastoolidega inimeste probleemid (üritame praegu olukorda parandada näitusesaalides, kuid teisele korrusele pääsemine jääb ikkagi probleemiks). Maja osas on unistuste kirss – kui selle marjakese juurde tagasi tulla – kahtlemata juurdeehitus hoovi poole. Jüri Okase ja Marika Lõokese 1992. aastal tehtud projekt sattus mulle just hiljuti kätte. Selle juurdeehitusega pidi Kunstihoone saama juurde näitusesaale ja hoidlad, kuid ka KuKu klubile oli teise korruse kõrgusele projekteeritud avar väliterrass, millest võiks kujuneda uus legendaarne koht. Kuid maja-asjad ei ole Kunstihoone Fondi, vaid Eesti Kunstnike liidu pädevuses. Neil endil on vaja esimesele korrusele kunstiteoste ajutist hoiu- ja pakkimisruumi, et seda kõike mitte enam koridoris ja trepikojas teha, aga eks nad ise teavad oma vajadusi paremini.

Millised on praeguse sihtasutuse kujul Kunstihoone suhted oma "emaorganisatsiooni" EKL-iga, kes on Kunstihoone asutajaks? Kes kellele üüre ja kommunaalmakse maksab ja kes kelle huvisid teenib? Kas vastab tõele osade kunstnike ja kunstiteadlaste hulgas levinud väide, et Kunstihoone on muutunud teie juhtimisel justkui EKL-ile alluvaks näitustesektoriks? Teisisõnu – kui iseseisev Kunstihoone oma näitustepoliitikas õieti on?

Suhted EKL-iga on täiesti normaalsed ja miks nad peaksidki teistsugused olema, oleme ju EKL-i sihtasutus. EKL "sekkub" meie näituseprogrammi täpselt samamoodi nagu ta on seda sihtasutuse asutamisest alates teinud: nõukogusse valitud liikmete kaudu. Selles osas ei ole midagi muutnud ja on kuidagi imelik, et ma ikka veel pean seda seletama, eriti veel erialaajakirja lugejaskonnale…

EKL-i üldkogu pole arvanud, et oleks parem, kui näituste osakond tagasi loodaks, aga kui see korralikult ära põhjendataks, siis poleks mingit põhimõttelist probleemi ka sellises vormis edasi tegutseda. "Kes kelle huvisid teenib?" Selle küsimusega tahetakse nagu mingit intriigi üles kiskuda? Tean, et teatud persoonid üritasid EKL-iga sõda pidada, mille taga oli soov Kunstihoonest oma eragalerii teha. Mõni näib arvavat, et talle kuulub eesti kunsti üle otsustamise jäägitu monopol, minu silmis kisub see mõtteviis "kunstipolitsei" poole. Kui keegi tahab ainuvõimu, siis asutagu eragalerii, pole probleemi. Vastuseisu kiskumine sihtasutuse asutajaga tundus kohe alguses lapsik ja see oli juba hakanud Kunstihoonele institutsioonina ka otsest kahju tooma, kunstipublik oli eemale tõmbunud. See oli pikem protsess, mis oli toimunud aastate jooksul. Aga kas me nüüd hakkame seda teemat KUNST.EE veergudel uuesti läbi hekseldama?

Kunstihoone nimetamisega EKL-i "näituste sektoriks" tahetakse omast arust solvata, kuid ülaltoodust peaks selge olema, et minu silmis pole see mingi eriline solvang, töötada võib väga mitmesuguses juriidilises vormis. Ei oleks ju minulgi mingi probleem "vastaspoolt" krõbedate väljenditega kostitada, aga kas KUNST.EE on see õige koht? Eriti nüüd, mil lüüasaamisest solvunud persoonide kunagine vali pröökamine näib olevat vaikseks sisinaks vaibunud…

Aga üürimaksmisest, kui see tõesti huvitab: üüri me EKL-ile ei maksa, küll aga tasume oma ruumide ekspluatatsioonikulud, sealhulgas suurte näitusesaalide omad. Tänu sellele ei pea näitusesaalide elektri, kütte jm eest maksma kunstnikud, kes siin näituseid teevad.

Provotseerivalt jätkates: millised on Tallinna Kunstihoone suhted oma põhirahastaja Eesti Kultuurkapitaliga? Kui näiteks mõni kujutava kunsti ja rakenduskunsti sihtkapitali roteerivatest koosseisudest nii otsustaks, siis võiks põhimõtteliselt üks väike komisjon Eesti vanima ja ühe suurema näitustekvartali tegevuse ju hoopistükkis külmutada? Teisisõnu, milline oleks Kunstihoone n-ö varuplaan või alternatiivse finantseerimise skeem?

Kunstihoone järgmise kuu palgad või maksude ülekandmine ei ole täna enam otseses sõltuvuses Kultuurkapitali summa laekumise kuupäevast, aga nii on siin varem olnud. Tänu süsteemi korrastamisele on Kunstihoone majanduslik olukord juba praegu varasemast hoopis stabiilsem. Kui Kultuurkapitali sihtkapital peaks hakkama tegema otsuseid, millega silmnähtavalt töötatakse vastu oma põhikirjale või tuvastatakse otsuste kildkondlikkus, siis on see ohtlik nii sellele sihtkapitalile kui kogu kultuurkapitalile tervikuna. Seepärast arvan, et nii hullu olukorda tekkida ei saa. Nagu näitas nädalalehe Sirp peatoimetaja kohusetäitja ametissemääramise juhtum (2013. aasta lõpus lahti rullunud kultuuriskandaal, mis viis ametisoleva kultuuriministri Rein Langi tagasiastumiseni. – Toim.), on avalikkus ja poliitikud varmad sellistesse situatsioonidesse sekkuma. Kultuur tavaliselt sellest ei võida.

"Varuplaan?" Alles see oli, kui maailmalõppu ennustati. Mina ei kuulu nende hulka, kes maa alla varjendisse oleks kolinud.

Aga millised on suhted kultuuriministeeriumiga? Kas teil ei ole tekkinud kiusatust – piltlikult öeldes – Kunstihoone riigile maha müüa, sest Kunstihoonel on ju unikaalne ja ülimalt väärtuslik kollektsioon nõukogudeaegsest eesti kunstist? Või teha "koondhinnaga" pakkumine mõnele erakollektsionäärile?

See küsimus pole sul vist läbi mõeldud. Miks peaks riik, kelle siht on riiklikult juhitavaid allasutusi miinimumini vähendada, tahtma endale Kunstihoonet?

Ühesõnaga, riiki ei huvita eesti kunsti saatus, aga kas see huvitab siis välismaalasi? Mitmed Eesti kunstiinstitutsioonide juhid rõhutavad praegu rahvusvaheliste näituste korraldamise vajadust ja väliskuraatorite kaasamise olulisust, justkui võrduks igasugune kohalikkus automaatselt natsi(onali)smiga…

Rahvusvahelisust ja rahvuslikkust ei pea ometi niimoodi vastandama. Maailm on värviline. Ma ei näe siin probleemi. Kui on hea klapp mõne teise kuraatoriga, miks mitte koostööd teha, olgu ta eestlane või välismaalane. Kui ei ole, ei tasu punnitada.
Arhitektuurist võib palju paralleele tuua – selleks, et oma maja esile tõsta, tellitakse Santiago Calatravalt sellele kasvõi ainult varikatus, et kuulsa nime abil välismaa ajakirjadesse pääseda. See kõik on selline mullimaailma vahutav pool, millesse ei tasu ülemäära tõsiselt suhtuda.

Asusite Kunstihoone juhatajaks 2011. aasta 1. detsembril. Kogusite seejärel kunstiringkondades ja avalikus meediaruumis (kuri)kuulsust sellega, et koondasite senised Kunstihoone kuraatorid, tänaseni paralleelselt Sirbi kunstitoimetaja leiba teeniva Reet Varblase ja Anders Härmi, kes pidas ise ennast ilmselgelt pädevamaks kandidaadiks Kunstihoone juhataja ametikohale – nagu tõestasid tema väljaütlemised ajakirjanduses sel ajavahemikul. Kuid kas teie poolt seejärel näituste koordinaatorina tööle võetud Tamara Luuk ei täidagi siis sama rolli, mida kuraatorid varem täitsid? Teisisõnu, mis on teie hinnangul muutunud olukorras, kus Kunstihoones ei tööta juba paar aastat palgalisi kuraatoreid? Sest näitused ju ikkagi toimuvad…?

Struktuur on ju teine. Tamara ei ole palgal kuraatorina, ta tegeleb näituseprogrammiga tervikuna ja aeg-ajalt, nii kord paari aasta jooksul, võtab kureerida näituse, kui kellelgi õnnestub ta ära rääkida. "ANK '64" juubelinäituse kureerimisstiilist, muide, oleks paljudel õppida. Kunstirühmituste retrospektiivide tegemine tundub olevat üks raskemaid ülesandeid üldse, sest olemas on teatud ühine ajalugu ja siis terve grupp kohati vastandlikke isiksusi, kellel kõigil on veel ka oma ajalugu ja arvamused nii iseenda kui teiste kohta. Ilma tavalisest tugevama empaatiavõimeta poleks sellise näituse tegemine võimalik olnud.

Programmi ülejäänud näituste puhul ei ole Tamara kuraatori, vaid galeristi positsioonis (ei ole vist vaja siin seletada erinevust). Ta aitab ka sisuliselt, kui kunstnik seda vajab ja oma valikutele kinnitust otsib, mis ei tee teda algusest peale kindla kontseptsiooni alusel näitust koostavaks kuraatoriks.

Seega, Kunstihoone palgal ei ole endiselt kuraatoreid, kes teeksid galeristi tööd ja võtaksid selle eest kuraatoripalka. Muide, ka Tamara Luuk ei ole tööl täiskohaga, ta on nii ise tahtnud. Praegusel juhul valivad kunstnik või näituseprojekti tegev seltskond (nagu Tallinna Fotokuu, Tallinna Graafikatriennaal, Manfred MIM vms) ise oma näitusele nii kuraatori kui kujundaja, mis on loogiline ja loomulik. Sest miks peaks näiteks Eesti Kujurite Ühendus üle aasta oma kuraatoriks jälle Reet Varblase valima, kuna Kunstihoone seda justkui eeldab, sest muidu pole koosseisulisel kuraatoril koormust? Olen seda kõike juba ammu selgitanud, endale tundub, et räägin jälle neidsamu asju, mida kaks aastat tagasi. Aga, jah, siis ei tahtnud keegi eriti kuulata, tähtis oli ise midagi arvata ja tingimata halvasti. Tamara tulek Kunstihoonesse ja tema töö sisu olid planeeritud juba siis, kui ma konkureerisin, kuid ma ei saanud siis tema nime välja käia, nii olime omavahel kokku leppinud.

Valimistel kaotanud Anders Härmi kohatu lament – kas me võtame selle jälle teemaks? Härmi algatatud allkirjade kogumise aktsioon mängis peamiselt nende inimeste teadmatusel, kes mind isiklikult ei tundnud ja kellele andis minust mingit hirmu- ja õuduspilti maalida. Minu poolt vaadates oli kahetsusväärne, et noored kunstnikud ja tudengid, kellelt eeldaks tavalisest iseseisvamat mõtlemist, nii manipuleeritavad olid.

Olete olnud ametis üle kahe aasta. Kas kavatsete kandideerida Kunstihoone juhatajaks ka järgmiseks ametiajaks? Ja kui ei, siis kelle kandidatuuri ideaalis toetaksite? Tallinna Tehnikaülikoolis avati äsja arhitektuuriõpe, asusite seal 2013. aastast paralleelselt tööle kunsti-, arhitektuuriajaloo ja -teooria õppetooli juhataja ja külalisprofessorina – kas töökoormus liiga suureks ei lähe? Ja ilmselgelt on arhitektuuriajalugu teie põhikutsumus, milles võib veenduda iga KUNST.EE lugeja, kes teie CV läbi loeb.

Loodan, et see küsimus ei ole peapõhjus, miks kogu intervjuu tehti... Ma ei ole kunagi arvanud, et ma Kunstihoonesse igaveseks jään. See on koht, kus inimesed ilmselt peavadki vahetuma. Kunstihoones on paljud asjad korda saanud, suur hulk publikut tagasi tulnud ja kunstikogust jälle kollektsioon loodud. Edaspidi peaks juhi valimisel ehk mõtlema, keda siin näha tahetakse, kas kunstiteadlast-kuraatorit või juhti, kes asutuse rea peal hoiab ja ei kureeriks ise näitusi, ehk siis ikka seesama küsimus direktori ja kunstilise juhi tandemist, mis teatrites eksisteerib. Kunstiteadlastel, kes võivad head kuraatorid olla, ei pruugi olla juhtimis- ega majandamisoskusi, ja kui ei ole, siis võivad asjad käest minna (mõelda võiks, miks Tartu Kunstimuuseumis ikkagi juhtus nii, nagu juhtus…).

Side arhitektuuriga on minu elus tõepoolest väga oluline olnud ja on nüüd taas tähtsaks muutunud. Olen 2014. aasta kevadsemestri lõpuni Kunstihoones tööl osalise koormuse ja vähendatud palgaga. Edasised otsused aga olenevad asjaoludest ja tulevad siis, kui nendeks aeg.

 

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

 

Tallinna Kunstihoone juhataja kabinet 2014. aasta alguses.
Foto: EKL-i arhiiv.

< tagasi