est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Kes ikkagi oli Lepo Mikko?

Liisa Kaljula (1/2014)

Liisa Kaljula vaatab Lepo Mikko suurnäituse taustal üle kunstniku kuvandi Eesti kunstiajaloos.


22. XI 2013–19. IV 2014
Kumu kunstimuuseumi suur saal
Kuraator: Anu Liivak.


Eesti kunstiajaloost ei ole võtta kuigi palju kunstnikke, kes oleksid elanud üle sedavõrd erinevaid poliitilisi režiime ning võnkunud nendega oma loomingus ka igal korral tundlikult kaasa. Lepo Mikko maalipärandis on talletunud nii Eesti Vabariigi aegsed autoritaarsed kolmekümnendad kui neile juba Nõukogude Liidu tingimustes järgnenud stalinistlikud aastad, nii viimastest tõukuv poliitiline sula kui sellele järgnev brežnevlik stagnatsioon. Kumu suure saali kronoloogilise ülesehitusega retrospektiiv ei jäta ometi kahtlust, et kõik need võnked kunstniku loomingus olid üsna harva õnnestuva kompromissi tulemus ajastu peavooluliste nõudmiste ja kunstniku loominguliste otsingute vahel ning et tagasivaatepeeglis moodustub Mikko loomingust koherentne narratiiv, milles üks areng valmistab ette teist ning teine omakorda kolmandat. Küllap on see kadestamisväärne oskus elada ja luua võrdlemisi harmooniliselt omas ajas toonud Mikkole nii õnne kui õnnetust, millest esimeseks võiks pidada kunstniku arvukat muuseumides ja erakogudes säilinud loomepärandit, teiseks aga laulva revolutsiooni järgset pikka vaikust retseptsioonis.1 Kumu suure saali näituses – selle pika vaikuse murdjas – jäävad aga tooni andma hoopis vaikelud ja maastikud ning esmakordselt avalikkuse ette toodud eleegiline luulepärand, mis murendab Mikko kuvandit teaduslik-tehnilise revolutsiooni apologeedina Eesti kunstiajaloos.

Kunstnik Mikko curriculum vitae peamiseks vastuoluks on ilmselt peetud tema vabariigiaegset pallaslikku tausta – Mikko kuulus koos Elmar Kitsega Kõrgema Kunstikooli Pallas viimase lennu andekamate lõpetajate hulka – ning sealt saadud tugeva prantsuse modernistliku vormikooli rakendamist hiljem suuremõõtmeliste sotsmodernistlike kompositsioonide loomiseks. Kumu suure saali näitust tagurpidi läbides võib väikeste pallaslike kompositsioonide juurest jalutada otse suurte sotsmodernistlike kompositsioonide juurde ning leida, et sotsiaalne vaatleja Mikkos ei olnud eriline konjunkturist või ajastu loosungite kaasahõikaja, vaid kunstnik, keda huvitas terve elu figuraalkompositsioon kui žanr. Nõukogude ajal ja hiljemgi on Eestis sovetliku temaatilise kompositsiooniga seostuvasse figuraalkompositsiooni suhtutud kui haltuura tegemisse, ent küps Lepo Mikko oleks ilmselt heal meelel pühendunud just monumentaalmaali žanrile, sest nagu ütles juba tema Pallase aegne õpetaja Nikolai Triik, Mikkole sobis eepiline laad.2 Mul on hea meel, et kuraator Anu Liivak ei ole jätnud näituselt välja 1950. aastate helgeid sotsrealistlikke viljavälju ja lõikusstseene, mis kasvavad orgaaniliselt välja tema 1940. aastate pastoraalsetest heinategudest, viimased aga omakorda viitavad tagasi maal veedetud lapsepõlvele, sest "karjapoisipõlvest ammutas ta inspiratsiooni ka hilisematel aastatel"3. Ehkki kollektiivselt maalitud suuremõõtmelised sotsrealistlikud kompositsioonid nagu Priidu Aaviku ja Alo Hoidrega kolmesse maalitud "ENSV tõusev tööstus" (1950–1951) on seekord jäänud siiski fondidesse. Ent fondidesse on jäänud ka toona üleliidulistelt näitustelt omandatud teosed ning küsimus Mikko üleliidulisest karjäärist – mis kahtlemata eksisteeris4 – jääb järgmiste näituste ja uurimuste küsida.

Anu Liivaku sõnul läks kunstnik oma loomingus tõeliselt lahti alles sulaajastu tingimustes, mil ta arendas välja ametliku kunstikäsitluse raamidesse mahtuva artistliku käekirja.5 Ehkki Mikko loomingu kõrgaeg langeb Eesti sõjajärgses kunstiajaloos ühte abstraktse kunsti taastulekuga, ei paelunud Mikkot ilmselt lõpuni abstraktsioon ning küllap tuleks tema kõige radikaalsemateks katsetusteks lugeda hoopis analüütilise kubismiga flirtivad teosed "Must kitarr" (1962) ja "Kollane madonna" (1968). Mikko ei hülga kunagi päriselt tsentraalperspektiivist lähtuvat kujutamist, ehkki omamoodi murrangut ajalisest ja ruumilisest kausaalsusest välja esindab "Ajaratas" (1971) – killustunud moodsa elu kollaaž vanas heas maalikunsti meediumis, milles on ometi tunda 20. sajandi kõige mõjukamate meediumide, ajakirjanduse, televisiooni ja kino kohaolek.

 

Lepo Mikko

Lepo Mikko
Ajaratas
1971
Õli lõuendil
Eesti Kunstimuuseum

 

Kuigi Mikkot võiks esitleda omas ajas kaasaegse kunstnikuna, on Kumu näituse keskmes pigem ajatud vormiprobleemidele keskenduvad vaikelud ja maastikud. Terviklik ja optimistlik mulje jääb siin Mikkost, ehkki rasvapliiatsiga joonistatud veristlikud, isegi Bernard Buffet'likult miserabilistlikud autoportreed näituse lõpus lasevad paista ka teistsugusel Mikkol ning alles pärast kunstniku surma perekonna poolt avastatud must märkmik luuletustega näitab, kuhu suunas Mikko oma nostalgilisema, eleegilisema pale. Nõukogude perioodil võis peidetud päeviku pidamine olla paljude jaoks eluliselt vajalik ventiil neile tunnetele, millele ei olnud kohta füüsikute poolt valitsetud teaduslik-tehnilise revolutsiooni ühiskonnas. Tiina Ann Kirss seletab seda vastuolu Mikko maalide ja luuletuste vahel maalikunstniku käega, "mis jääb vaikuse ja valu ees võimetuks", ning püüab kujutleda teda maalimas lõuendile neidsamu kujundeid, mis esinevad tema luuletustes – "värskelt maetud korjust, unarusse jäetud kella ja tormijärgset siledat merepinda" – ent ei suuda seda teha.6 Tiit Pääsuke kirjeldab Mikkot õppejõuna kui tõsist, karmi ja autoriteetset ning eks kõik, kes nõukogude ajal elanud, mäletavad sellisena enamikke toonaseid professionaale, ametnikest ämmaemandateni välja. Aeg oli selline ning ilmselt on Eestis alahinnatud nõukogude perioodi lugematuid erinevaid vaimse ellujäämise viise, ent ühtlasi seda, et nõukogude fassaadimodernsuses tekkima kippuv lõhe isikliku ja avaliku mina vahel oli sisse kirjutatud hilissotsialistlikku süsteemi endasse.

 

1 Lepo Mikko eelmine isiknäitus toimus 1982. aastal Eesti Kunstimuuseumis, peale mida sai Mikko loomingut üheskoos tema põlvkonnakaaslaste omaga jälle näha alles 2009. aastal Tartu Kunstimuuseumis näitusel "Tulevik sünnib täna. ENSV progressiivne kunst 1958–1968".

2 Anu Liivak, Elulugu. – Lepo Mikko. Koost. Anu Liivak. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2013, lk 276.

3 Ibid., lk 275.

4 Kunstnik Leili Muuga sõnul oli Mikkol ja Muugal toona Moskvas kuulsus kui "kõige eestilikumatel kunstnikel". – Intervjuu Leili Muugaga 25. III 2011 ja 11. V 2011. Intervjueerijad Liisa Kaljula ja Kädi Talvoja, operaator Heilika Pikkov. DVD Eesti Kunstimuuseumi arhiivis, IV DVD 00:08.

5 Anu Liivak, Loomingust. – Lepo Mikko, lk 12.

6 Tiina Ann Kirss, Ütlemisevaevast: Lepo Mikko luulest. – Lepo Mikko, lk 254.

 

Liisa Kaljula, kunstiteadlane ja -kriitik, töötab Eesti Kunstimuuseumi nüüdiskunsti kogu juhataja kohusetäitjana.

< tagasi

Serverit teenindab EENet