est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Kes kardab Solomon R. Guggenheimi (ehk kuidas õppida elama hiiglaste õlgadel)?

Andreas Trossek (4/2016)

Andreas Trossek tegi reisi põhja suunas.

 


Eestile valiti tänavu sügisel uus president Kersti Kaljulaid, kes tegi oma esimese välisvisiidi Soome. Traditsiooniliselt külastavad ametisse asunud riigipead esimesena just neid sõbralikke naaberriike, kellega jagatakse tihedamaid ajaloolisi, kultuurilisi ja majanduslikke sidemed, ning taasiseseisvunud Eesti presidentidel ongi olnud viimase veerandsaja aasta jooksul põhimõtteliselt kaks valikut esimeseks viisakus- ja tutvumisvisiidiks: kas Soome või Läti. Rootsi jääb juba kuidagi kaugemale ja Venemaa on jällegi liiga lähedal, sest geograafia ei ole teatavasti alati päris täpselt sama asi mis geopoliitika, mis omakorda ei kattu jälle psühhogeograafiaga. Aga ka soome keel on eesti keelega väga sarnane, Soomes elab ja töötab suurem osa viimasel paaril aastakümnel Eestist emigreerunud inimesi ning ka kultuuriajaloost leidub lugematuid näiteid Eesti omalaadsest "väikevenna"-suhtest Soomega.

Eesti meedia pressikajastusi jälgides tundus siiski, et siinsed ajakirjanikud igavlesid riigipeade pressikonverentsi kuulates kuni hetkeni, mil tähtsate ja aktuaalsete globaalsete teemade kõrval tehti juttu Tallinna ja Helsingi vahele ehitatava tunneli ideest. Presidentide sõnum oli, et tunnel võiks osutuda vajalikuks ainuüksi kaubavedude seisukohalt. "Isegi siis, kui tunnel ei paku kuigi palju päikesepaistet ega karaoket," naljatles Eesti esimene naispresident, lisades, et see ei olevat ka sugugi mitte mingi elukauge utoopia, arvestades näiteks jätkuvalt aktuaalset Rail Balticu-nimelise raudteeprojekti ideed.

Tõepoolest, mitmeid Tallinna-Helsingi vahelise tunneli tasuvusuuringuid on tänaseks löödud kokku mõlemal pool Soome lahte ja neid tehakse veelgi, sest see on juba enam kui paarkümmend aastat vana teema. Plaan, mis teostuks ilmselt alles siis, kui kusagilt leitakse vähemalt 15 miljardit eurot, et kopp maasse lüüa. (Näiteks 2016. aastal oli Eesti riigi eelarve tulude pool 8,83 miljardit eurot, nii et see on päris suur summa.) Tehniliselt oleks tunnel täiesti realistlik plaan, sest Tallinna ja Helsingit lahutab ainult 80 km merealust maad ja oskusteadmised on mõlemal pool lahte olemas; küsimus on seega ainult tasuvusperspektiivides. Kui investeeringuraha oleks koos, siis läheks koos erisuguste eeluuringute ja ehitamisega ilmselt ainult kümme kuni paarkümmend aastat, ja Tallinna-Helsingi tunnel olekski valmis.

 

Tervetuloa Helsinkiin!

Juhuslikult sattusin sel sügisel samuti Helsingisse n-ö tutvumisvisiidile, kõrvus kõlamas Monty Pythoni surematu hitt "Finland" (1980) – koht, mis asub nii lähedal Venemaale ja jääb samas nii kaugele Jaapanist. Kutsujaks oli Frame, mis oleks organisatsioonina midagi analoogset sellele, kui kokku panna Eestis kaks organisatsiooni: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus. Kopeerisin praegu põhjusega need institutsiooninimed siia teksti nende asutuste interneti kodulehtedelt, olemaks kindel, et ma kiiruga midagi segamini ei aja, ning veendumaks, et tõepoolest on tegemist kahe eraldi asutusega: üks tegeleb Eesti kunstnike osalemise tiivustamisega biennaalidel jms rahvusvahelistes koostööprojektides kultuuriministeeriumi toetusel, teine jällegi peaasjalikult tutvustus- ja müügitööga kommertsiaalsetel messidel Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse jagatava euroraha toel.

Aga mis seal tänapäeval siis nii väga vahet on, võiks retooriliselt küsida. Nõnda viisid ka Frame'i töötajad Helsingisse kutsutud välisajakirjanikke ekskursioonile nii riigipoolse teostusega suurinstitutsioonidesse, nagu Kiasma nüüdiskunstimuuseum, kui ka "Art Helsinki" kunstimessile ja Helsingi eragaleriidesse. Koondjäreldus, mille reisist tegin, oli see, et kuigi soomlased tunduvad olevat globaalses skaalas eestlastest traditsiooniliselt alati vähemalt kaks sammu ees, nagu "väikevenna"-suhte narratiiv dikteerib, paistab samas, et regionaalpoliitilises mõttes jagame ka alanud 21. sajandil ikka ja jälle täpselt ühtesid ja samu provintsiaalsuse ja ääremaastumise komplekse. Julgeksin nimelt siinkohal teha järgmise kokkuvõtte kohapeal kuuldust: Soome riik on väike ja konservatiivne, kunstiturg on väike ja konservatiivne, Soome kunstnike rahvusvaheline nähtavus võiks kindlasti olla parem, koostööd ainuüksi Skandinaavia teljel võiks olla rohkem, finantse võiks olla rohkem jne.

Nali on muidugi selles, et kui eelmises lauses asendada sõna "Soome" sõnaga "Eesti", siis jääks mõte täpselt samaks, kuigi Eestis on elanikke 1,3 miljonit ja Soomes 5,5 miljonit. Sellest kohtumiselt kohtumisele korduvast retoorikamustrist väsinuna ütlesingi mingil hetkel Frame'i direktorile Raija Kolile umbes midagi sellist, mis võis teda tahtmatult pahandada: "See ei ole ju mingi võistlus, kes on väiksem, sest kuidas sel juhul ma ennast eestlasena siin Helsingis tundma peaksin?"

 

Enter Guggenheim!

Soome kultuuripoliitika üks põletavamaid teemasid on viimastel aastatel olnud kahtlemata plaan ehitada Helsingisse Guggenheimi muuseumi filiaal. Ikka selleks, et arendada turismi, kasvatada käibenumbreid ja viia Helsingi senisest jõulisemalt maailmakaardile. Moodsa kunsti huvilisele ei vaja Solomon R. Guggenheimi nimi muidugi tutvustamist, nagu ka tema vennatütre Peggy Guggenheimi nimi. Kui keegi jälle tahab küsida, miks on Kiasmas või Kumus kohati kaarduvad ja mitte sirged seinad, siis ilmselt tuleks pöörduda nende muuseumihoonete arhitektide poole, aga meenutada samuti 20. sajandi kunsti- ja arhitektuuriajaloost, kuivõrd tohutult kuulus ja teedrajav oli Frank Lloyd Wrighti projekteeritud keerduva spiraali kujuline lahendus New Yorgis 1959. aastal avatud Solomon R. Guggenheimi nimelisele muuseumile. Nii et teatud mõttes on "guggenheimilik" muuseumiarhitektuur nii Helsingis kui Tallinnas tegelikult juba esindatud. Või kui kellelgi tekib jälle küsimus, miks ikka seda rahvusvahelist Veneetsia kunstibiennaali niivõrd oluliseks peetakse, siis on ilmselt siingi teatud teeneid Peggy Guggenheimil, kes sinna alailma uppuvasse linna peale Teist maailmasõda kolis ja kuni oma surmani 1979. aastal aeg-ajalt huvilistele oma kunstikogu lahkelt näitas, aidates seega kujundada Veneetsiast sellise maailma kunstimetropoli ja turismiatraktsiooni, nagu see tänapäeval on.

Helsingisse pidanuks Guggenheimi muuseumihoone viimase kava järgi kerkima Lõunasadama krundi peale, mis on eestlastele tuttav koht, kuna sealt on saanud teatavasti juba pikki aastaid Tallinnasse suunduva kiirlaeva peale minna. 2011. aastal, peale paariaastast lobitööd, tegi Solomon R. Guggenheimi nimeline fond ametliku ettepaneku Helsingi linnale, vahepeal on toimunud ka Soome mõistes üsnagi rekordilise osalusega rahvusvaheline arhitektuurikonkurss (1715 kavandit) ja võiduprojektki eelmisest aastast teada (Prantsuse arhitektuuribüroo Moreau Kusunoki Architectes). Ent vaidlused ei ole lõppenud, kes selle kalli lõbu lõpuks kinni maksma peab, ja kas mäng tasub ennast üldse ära, juhul kui sa seisad näiteks tavalise Soome maksumaksja kingades.

Tõepoolest, numbrid tunduvad üsnagi kolossaalsed: ainuüksi ehitus läheb maksma vähemalt 130 miljonit eurot. Lisaks hakataks küsima Guggenheimi brändi kasutamise eest iga-aastast litsentsitasu (alguses 23,4 miljonit eurot, mis hiljem langes 18,4 miljonile). Alguses tehti juttu, et riik võiks ehitamisel appi tulla, aga praegune valitsus seda üsna kindlalt ei tee, hoolimata lubadusest, et filiaal täidetaks kohaliku tööjõuga. Seejärel on tehtud juttu, et kui Helsingi linn käiks välja 80 miljonit, siis 50 miljonit tuleks kohalikult erasektorilt, kellel on kamba peale juba 15 miljonit koos, mis tähendab, et linna käendusel tuleks laenata "vaid" 35 miljonit. Kuid ka see plaan ei läinud läbi: detsembri alguses hääletas linnavolikogu maha juba kolmanda rahastusskeemi, mis nägi ette valdavalt avaliku raha kasutamist.

Lisaks muidugi muudki kulud. Kinnistu korrashoiu ja ülalpidamiskulude eest vastutaks linn aastas keskmiselt 6,5 miljoni euro eest. Muuseumi arvestuslikud püsikulud oleksid 11,6 miljonit aastas. Sealjuures ei ole loodetav aastane piletitulu rohkem kui 6,5 miljonit eurot ja seegi eeldaks, et aastane külastajastatistika oleks seal kusagil poole miljoni inimese kandis. Nii et kokku väga palju kulusid ja ebakindlus tulude osas. Samas on arvutatud, et lisaks töökohtadele ja maksurahadele tooks Guggenheimi filiaal Helsingisse kümneid ja kümneid tuhandeid lisaturiste, kes jätaksid endast igal aastal maha kokku vähemalt 16 miljonit eurot.

Tõsi, praegu paistab, et plaan on jäänud piltlikult öeldes lootusetusse koomaseisundisse, kuid tõsi on ka see, et iga katse järel lõplikult "pistik välja tõmmata" on Guggenheimi Helsingi filiaali mõte mõne aja pärast jällegi "koomast tõusnud". Tore mõte küll, aga kui see ainult nii kallis ei oleks…

 

Tagasi Tallinnas

See, mida tasuks eestlastel oma põhjanaabritelt õppida, on julgus mõelda suurelt, ja Guggenheimi Helsingi filiaal on üks päris suur mõte. Isegi liiga suur. Nagu kõiki liiga suuri asju siin elus, pole seda tegelikult meile vaja. Aga see on ikka vähemalt grammi võrra ambitsioonikam mõte kui näiteks see, et paneks rannaalal püsti mingi kinnisvaraarenduse, nimetaks selle mingiks n-ö kultuurikeskuseks, kus võiks ju vabalt olla ka kunstigalerii ja/või kinosaal – soovitavalt restorani ja supermarketi kõrval – ja küll see kasum lõpuks tuleb. Niisuguse lihtsa mõtte peale tulevad isegi eestlased, kui kuulata Tallinna kinnisvaraarendajate jutte.

Loomulikult on Guggenheimi filiaal üks vastuoluline mõte; mõte, mis paneb edasi mõtlema. Loomulikult on see ka lihtsalt üks järjekordne riskiprojekt, sarnaselt Tallinn-Helsingi merealusele tunnelile. Riskiprojektide õnnestumise protsent on alati suhteliselt väike, heal juhul võib-olla mõni protsent, aga reeglina mitte enamat. Üldiselt hiiglaslikku kasumit tõotavad riskiprojektid suures osas lihtsalt kõrbevad. Samas tuleb neid riskiprojekte ikka ja jälle ette võtta, sest kuidas teistmoodi saaksime aimu, milliseks võiks kujuneda meie tulevik? Näiteks miks mitte kutsuda Guggenheim "sisu tootma" Tallinna Linnahallile, mille plaanitavad rekonstrueerimistööd läheksid nagunii maksma üle 100 miljoni euro? Ja see Guggenheimi frantsiis maksaks ju "ainult" mõningaid lisamiljoneid…


Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

 

 

 

< tagasi

Serverit teenindab EENet