est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Kiasma gets it: Helsingi nüüdiskunsti muuseum Kiasma omandab Eesti meedias “kuldsõduriks” ristitud kunstiprojekti

Andreas Trossek (3-4/2009)

Kiasma kogude peakuraator Pirkko Siitari andis intervjuu Andreas Trossekile

 

Tallinnas elava ja töötava noore kunstniku ja dokumentaalfilmitegija Kristina Normani nimi sööstis suure skandaaliga Eesti laiatarbemeedia tähelepanuorbiiti tänavu mais, kui selgus, et märkimisväärne osa tema projektist, mis oli rahvusvahelise ekspertkomisjoni otsusel valitud esindama Eestit 2009. aasta Veneetsia biennaalil, kujutas endast videodokumentatsiooni järgmisest aktsioonist. Kunstnik nimelt toimetas nn pronkssõduri endisele asukohale Tõnismäele sealt 2007. aasta aprillirahutuste käigus teisaldatud skulptuuri kullatud jäljendi, mille kõigepealt juhuslik tuuleiil ümber lükkas ja mille seejärel politsei ära viis. Aktsioon oli ajastatud 9. maile, mil venelased tähistavad traditsiooniliselt võitu Suures Isamaasõjas ehk Teises maailmasõjas. Kohaliku sootsiumi reaktsioon oli ülimalt allergiline ja ei oleks liialdus teha kokkuvõte, et nii eestimeelsed kui ka venekeelsed inimesed süüdistasid lõpuks kogukondadevahelise dialoogi vajadust deklareerivat kunstnikku pigem puhtprovokatiivses soovis raputada soola (veel) kinnikasvamata haavadele ja koguda (kuri)kuulsust solvatud rahvuslike tunnete arvel. Siit ka esimene küsimus: millal ja miks sündis otsus hankida Kiasma muuseumi kogudesse projekt “After-War”?

Nägime ruumiinstallatsiooni Veneetsias ja pidasime seda intrigeerivaks. Kiasma ostupoliitika hõlmab lisaks soome nüüdiskunstile oste ka naaberriikidest, nagu Baltimaad, Põhjamaad ja Venemaa. Kahjuks ei ole meil olnud ressursse, et regulaarselt kõikidest nendest maadest nüüdiskunsti osta. Kiasmat huvitab see, mis toimub kunstis just nüüd ja praegu. Hangime niisiis oma kogudesse ennekõike aktuaalseid kaasaegse kunsti teoseid.

 

Tegemist on küll kahepoolsete konfidentsiaalsete lepinguteemadega, ent küsin siiski üle (for the record): millises hinnas on kokkuleppele jõutud?

Kahjuks ei ole hinnaandmed avalikud.

Projekt “After-War” koosneb pronkssõduri kuju kuldseks võõbatud täismõõdulisest jäljendist, kineetilisest installatsioonist ja neljast videoprojektsioonist, mis on organiseeritud kohaspetsiifiliselt sobituma Eesti paviljoni näitusesaalidesse Palazzo Malipieros. Nagu ma olen aru saanud, soovib Kiasma oma kogudesse seda keerulist ruumiinstallatsiooni terviklikuna. Aga sel juhul, kuidas võiks muuseum seda tulevikus kasutada näiteks rühmanäituste puhul, kui ühele teosele ei ole väga palju vaba eksponeerimispinda võimalik eraldada?

Nüüdiskunstis käsitletakse sageli poliitilisi, sotsiaalseid ja ühiskondlikke küsimusi ning vahenditeks on tihtilugu nii videod kui ka installatsioonid. Ruumiinstallatsioon “After-War” on meie hinnangul üks lahutamatu tervik, aga me veel arutleme selle üle, kas seda võiks kunagi näidata ainult videotena.

Projekti “After-War” temaatika üritab hõlmata ajajärku Eesti aladel Teisest maailmasõjast kuni tänapäevaste postsovetlike paineteni ajaloo, identiteedi ja poliitika vallas. Ainuüksi selle perioodi alguspunkt on enamiku eestlaste ja venelaste silmis kardinaalselt erinev: esimesed räägivad küüditamiskogemuse kollektiivsest traumast ja muudest stalinistlikest repressioonidest, teised toonitavad omaste kalli verega kinni makstud võitu hitlerliku natsirežiimi üle. Venemaa ütleb ju praegugi, et Eestit ei okupeeritud vägivaldselt, vaid et Eesti astus “vabatahtlikult” Nõukogude Liitu. Nõnda näib arvavat ka suurem osa sellest 25 protsendist rahvastikust, keda nimetatakse Eestis vene keelt kõnelevaks “vähemuseks”. Eesti-vene segaperest pärit kunstnik ise kinnitab, et ei taha valida pooli. Kas te usute teda?

Küsimus ei ole selles, kas uskuda kunstnikku või olla temaga eri meelt. Kunstis on tihti kõige huvitavam just see mitmeti tõlgendatavus, mis ületab kunstniku enda intentsiooni. Kiasma jaoks toimib see teos n-ö üldisel tasandil. “After-War” käsitleb paljusid probleeme, nagu näiteks küsimused vägivallast, ajaloost ja demokraatiast. Samuti puudutab see teos mitmetes teisteski maades monumentidega seoses peetud diskussioone.

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse pressifoto: Reimo Võsa-Tangsoo

Kuidas võiks see teos näiteks muuseumipedagoogilises mõttes toimida? Kas see võiks kuidagi aidata rääkida teatud ühismomentidest Soome ja Eesti ning Venemaa ajaloos? Ja seeläbi ka nende riikide tänapäevapoliitikast? Teose pealkiri on “After-War” – elame justkui endiselt Teise maailmasõja järgsel ajastul...  

   Teoses käsitletakse muu hulgas sõja jälgi – nii nähtavaid kui nähtamatuid –, aga samuti küsimusi identiteetidest. See võikski olla teose pedagoogiline vaatenurk.

Teose temaatiline tuumik pärineb nõukogude ajast, see räägib ühe Nõukogude režiimi püstitatud monumendi loo. Mida vastaksite nendele eestlastele, kes on öelnud, et neid on seetõttu selle teosega isiklikult solvatud? Või neile soomlastele, kes ütleksid asjasse liigselt süvenemata, et ainuüksi ühe Tallinna punamonumendi “koopia” omandamine Kiasma poolt võrdub Soome-poolse toetusavaldusega Venemaa mitte just eriti sõbralikule Baltimaade poliitikale?

Meie ost ei ole poliitiline seisukohavõtt; me ei aseta ennast kellegi poolele. Ostame kunstiteose, mida võib mitut moodi tõlgendada ja mis räägib midagi praegusest ajast. Loomulikult mõistame, et kõnealune teos äratab inimestes tugevaid tundeid. Monumentide ja ajalooga seotud asjad on sageli üsna valulikud.

Kas ajalugu võib “vallutada”? Viimasel ajal tundub, et Putini-Medvedjevi Venemaa on vähemalt seda üritamas...

On tõdetud, et iga põlvkond kirjutab oma ajaloo, tõlgendused muutuvad. Samas on aga ka tõdetud, et propaganda ja ajalookirjutus on kaks ise asja. Ent kui räägime kunstist, siis nii mõnigi kunstnik on ammutanud ainest just ajaloost, kaalutledes oma identiteeti suhtes minevikuga. Paljudel juhtudel on kunstniku isiklik kogemus teose taustal.

Tõnismäel tuli tänavu 9. mail kunstniku kohale toodud kuldset monumendijäljendit ära viima politsei. Samas on Kristina Normani videodokumentatsioonist näha, et vene keelt kõnelevaid inimesi oli kohapeal üsna vähe ja enamik neist olid “kuldsõduri” ilmudes pigem mingis positiivses hämmelduses kui korravalvurite suhtes väljakutsuvalt meelestatud. Märul jäi sündimata, sest seda ei olnud eostatud. Küll aga sündis meediaskandaal, manades Eesti elanikes esile kahe aasta taguseid märulipilte. Kerkis küsimus kunstniku vastutusest. Kuidas kommenteeriksite?

Võiks mõelda nii, et kaasaegse kunsti ülesanne seisnebki arutelude algatamises ja nüüdiskunstnikud on huvitatud osa võtmast mitmetest ühiskondlikest diskussioonidest. Nii on ka antud juhul kunstniku üks eesmärke olnud arutelu avamine erinevate identiteetide ja sellega seonduvalt oma maa ajaloo ja tänapäeva üle.

Andreas Trossek on KUNST.EE toimetuse liige ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kunstiajaloolane.

  Faktinurk:  

Eesti kunstnike osalemine rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil (Esposizione Internazionale d'Arte – La Biennale di Venezia) on leidnud aset alates 1997. aastast, varem pole ühegi Eesti näituse teekond päädinud ekspositsiooni täismahus välismuuseumiostuga. 53. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil esindas Eestit Kristina Normani projekt “Järelsõda” (After-War), näitus oli avatud 7.07–22.11.2009. Eesti paviljon asub Palazzo Malipieros (S. Marco 3079, Veneetsia), Eesti ekspositsiooni ametlik esindaja on Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Näituse kuraator oli Marco Laimre, komissar Johannes Saar, asekomissar Elin Kard. Näituse toetustiimi kuulusid Art Allmägi, Andres Amos, Andris Brinkmanis, Edith Karlson, Jass Kaselaan, Raul Keller, Meelis Muhu, Jaak Soans, Taivo Timmusk, Reimo Võsa-Tangsoo.  

 

 Kohustuslik lisalektüür: 

 

< tagasi

Serverit teenindab EENet