est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Kiremõrva jahtunud jäljed

Johannes Saar (1/2016)

Johannes Saar käis Vano Allsalu isiknäitusel "Järelpõletus".

 

 

17. XII 2015–16. I 2016
Vaal galerii


Vano Allsalu, nii meeldib mulle mõelda, suhetes värvidega on midagi kriminaalset. Jätkem kõrvale kõik kulunud kujutelmad loomingulisest põlemisest ja ka "järelpõlemisest", mis on ta Vaala näituse pealkirjaks kerkinud. Keskendugem haprale hetkele, mil värvidesse uppunud lõuend, kunstniku sõjakavõitu maaling palgeil, osutub meile teadmata põhjusel "salongikõlbulikuks" ja leiab tee vaataja ette kui tähendusrikas teade.

Jätkem kõrvale ka maalide jutustavad pealkirjad, neiski on liigne raskus, tähendusrikkus. Nad kahandavad maalide iseseisvust, muudavad nad ümberjutustatud juhtumi illustratsiooniks, eksitavad tähelepanu kõrvalteedele. Tegelikult huvitab Allsalu ikkagi värv ning selle kumulatiivne kuhjumine lõuendeil, pintsli raevukas rühkimine üle pildivälja ning sellest maha jäänud tantsusammude muster – lapidaarne ja jõuline pritsmerida, mis võimaldab vaatajal kriminalistina kuriteopaigal teha ballistilisi arvutusi asjaoludest, mis põhjustasid värvide korratu paiskumise lõuendile.

 

 

Vano Allsalu
Barbarite ootel
2015
akrüül, lõuend, 160×140 cm
Kõik õigused kunstnikul

 

 

Kiremõrv. Miks mitte. See on minu versioon. Paljud juhtlõngad viitavad asetleidnud kiremõrvale, suhetedraama traagilisele lõpplahendusele. Jälgigem leivapuru rida laias laanes, nagu Hansuke ja Greteke kodu otsingul, see viib meid eeldatavasti kuriteopaika, meie juhtumi puhul küll kahjuks liiga hilja. Allsalu oskab end vaos hoida, heletumedusi ja tonaalseid värviredeleid tempereerida, oskab väljenduda viisipäraselt, luua kompositsiooni ja valitud värvispektriga täpselt koloreeritud meeleolu. Leian, et selles vilumuses heiastub üks igiammune mälestus järelpallaslikust impressionismist eesti maalikultuuris, härrasmehelik hääl meie kultuurimälu arhiivist, mis rangelt nõuab vaataja silma toitmist laitmatu koloriidiga. See kihistus on Allsalu maalides olemas, ent õnnetuseks ja pahaendelisel kombel pole ta üksi.

Härraga on liitunud veel kaks tegelast ning nende maneerid jätavad soovida. Täienenud seltskonnas arenevast keskustelust selgub, et üks uustulnukatest kannab kaasas abstraktse ekspressionismi ja Jackson Pollocki ekstaatilist, prassivat taaka. Ka tema kaasasündinud privileegide seast leiame õiguse kõnelda eesti kunstiajaloo nimel. Nn salapollocklasi leiab 1960. aastate teisitimõtlevast eesti kunstist küllaga, nende sulandumine eesti kunsti paraadportreesse võttis lihtsalt veidi aega, nii umbes veerandsada aastat, et sulaks idaimpeeriumi ideoloogiline jää. Allsalu maalides avaldub salapollocklaste jutujätk teatava jõulise hoolimatusena, millega lai ja rutakas pintslijälg annab palged väljatimmitud värvigammale. Jututeema on sama, ent uustulija modereerib seda kimedamal ja tõstetud häälel, raamistab värvide agenda äkilisema pintslikirjaga, löökidena, mis jätavad endast lõuendile maha pastoosseid värvikuhjatisi ja -kraatreid. Kaali meteoriit on maandunud, penetreerinud Eestimaa lauge maastiku ja jätnud meile sajandeiks mõtlemisainet.

Kolmas võtmetegelane selles vältimatult lõpplahenduse poole tüürivas vaatemängus pärineb Saksamaalt, Allsalu kunagiselt pära-kodumaalt, mis nüüd suure endastmõistetavusega on sisenenud ta maalide vereringesse. Jah, veri, ei mingit kahtlust. Midagi nõrgub lõuendeil allapoole, midagi andestamatut, midagi, mis kuulutab lahtiütlemist järelimpressionismi salongikõlbulikkuse kriteeriumitest ja astumist saksa nn uusmetsikute maalijate bad painting'u kingadesse 1980. aastatest. Ja need kingad astuvad üle laipade, nii nagu ammu enne saksa uusmetsikuid astus Henri Matisse koos teiste fovistidega (pr k fauves, 'metsikud') 19. sajandi salongidest järgmise sajandi kataklüsmidesse. Esimeseks tuvastatud ohvriks on impressionismi ja koloriidimaali kvaliteedistandard, milles lõuendil voolav värv on kuulutatud tööõnnetuseks, õpipoisi äparduseks. Seda on ta ka abstraktse ekspressionismi kaanonis, milles värv võib lõuendil vabalt pillerkaaritada, kuni suudab püsida narratiivis looja plahvatuslikust energiast ja selle orgiastilisest paiskumisest lõuendile. Jah, ka sellele pidupäevale on nüüd joon alla tõmmatud. Mõrv on toimunud.

Nüüd – järelpõlemine, värvi jõuetu valgumine alla, lõuendi alaserva poole, allaheitlik triivimine gravitatsioonis on nüüd comme il faut, dekadentlik aksessuaar ajastul, mis on kaotanud usu minevikku. Järelpõlemine, vaguram miilamine kunstiajaloo ballisaalis, kust on just lahkunud suured narratiivid Jumal-kunstnikust ja tema suurest maalritööst, mis kinkis inimkonnale värvinägemise. Vano Allsalu kehtestab nn heroilise kunstiajalooga kriitilise distantsi ja leiab lõuendeil koha ka peomeeleolus seintele ja vaibale pritsinud juhuslikele värvijoomedele, ka mõlkidele šampanjakorkide turmtules haavatud kroonlühtreis.

Jah, kõigele lisaks on Allsalu ka teatud mõttes post-kunstnik, kes tunneb ebamugavust maalikunstnikule esitatud sotsiaalse tellimuse ees. Moraalne kohustus luua oopus, šedööver, on tema kunstnikupositsioonis segatud soovimatusega kaanonile alluda. Aja märgid kuulumisest visuaalse barbaarsuse metsikusse ajastusse, mis ruttab tühistama kõrge kunsti retoorikat ja oma kimbatuseks leiab end ikka selle ajaloo lehekülgedelt. Leidis Matisse, leidis Pollock. Leidis ka Baselitz. On leidnud ka Allsalu.

 

Johannes Saar on kunstiteadlane ja -kriitik, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute doktorant.

< tagasi

Serverit teenindab EENet