est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

KohalejĂľudmise viisidest

Maris Karjatse (2/2016)

Maris Karjatse käis Laura Põllu, Katrine Gram Slothi ja Johna Hanseni ühisnäitusel.

 

 

8. IV–8. V 2016
Tallinna Kunstihoone galerii

"Mu ruumid on haprad. Aeg kulutab neid ja hävitab nad: miski ei sarnane enam sellega, mis oli, mu mälestused muutuvad reetlikuks."
Georges Perec, "Espèces d'espaces" (Ruumiliigid, 1974, e. k 2011)



Kolme noore Põhja-Euroopast pärit naiskunstniku ühisnäitus "Kohataju" Tallinna Kunstihoone galeriis oli kui tappidest hoolikalt kokku pandud konstruktsioon, mis mängis koha ja kohatuse, aja ja ajatuse mõistetega. Kõik kolm kunstnikku vahetavad pidevalt elukohta ning liiguvad ühest residentuurikohast teise. Nad on omavahel mingis punktis juhuslikult haakunud ning ka käesolev näitus tundus esmapilgul natuke kaootiline. Siiski, kõik kolm kunstnikku ühinevad eelkõige selles, et nad kutsuvad vaatajaid nihutama oma tajude piire. Nad on selleks lavastanud mälestusi oma kohalejõudmistest kohtadesse, mida on keeruline määratleda, ja tegelikult polekski nendest määratlustest suurt kasu, sest nii Laura Põld Eestist, Katrine Gram Sloth Taanist kui ka Johna Hansen Rootsist juhatavad vaatajat pigem kaadri taha kui kauneid maastikuvaateid nautima.

Laura Põld, kes on käesolevat näitust nimetanud tema jaoks seni kõige klappivama kunstnikevahelise koostöö ja ruumilise toimimisega rühmanäituseks, sünteesib erinevaid materjale ja loob korrastatud segadust erinevatest vormidest (maal, tekstiil, puitstruktuurid). Põllu teosed "Punane liuguks taimedega" (2016) ja "Roheline sein taimedega" (2016) kombineerivad jaapani sisearhitektuuri, maali, tekstiili, puitu ja tikandit. Liugukse võlu aga ei seisne selle dekoratiivses esiküljes ega selle funktsionaalsuses (ust võib avada ja sulgeda), vaid ruuminihe toimub siis, kui teost tagantpoolt uurida: tavaline katmata puitsõrestik ning ripnevad lõngaotsad viitavad kunstniku ideele näidata asja mõlemat poolt võrdselt, kartmata ebatäiust ja lõpetamatust.

Põld ei juurdu üheski uues kohas ega ka mitte tuttavas kohas – ta väreleb koos maastikuga, ta liigub koos ümbrusega, laskumata iial tagasi ühessegi vanasse tuttavasse poosi, tekitades seeläbi lõputu liikumise läbi iseenda tajude ja välise keskkonna. Kunstnik kaardistab maastikku, aga mitte eriti täpselt – ta rekonstrueerib selle, pildistab üles, ilmutab pildi ja enne selle vaatamist rebib selle tükkideks ning hakkab olemasolevatele tükkidele liimi vahele kleepima, mängides nii enda kui ka vaatajaga lõputut mix-and-match mängu. Põld lipsab kategooriatest, süsteemidest ja normidest kõrvale, et taasluua abstraktseid "põllustikke", mille keskpunkt on parajasti seal, kus ta ise asub. Teisisõnu, see kese liigub koos kunstnikuga, mistõttu toimub hierarhiast loobumine, tsentraliseeritus laguneb ja kõik muutub perifeeriaks.

Johna Hansen eelistab enda sõnul töötada arhitektuurivaldkonnas läbi kunsti ning tema põhiliseks huviobjektiks on arhitektuuri funktsionaalsus, millele vastandub inimkäitumise otstarbekus ja tavad. Hansen uurib ruumi, materjali ja inimkeha vahelisi sotsiaalseid suhteid ning seda, kuidas keha allub ootustele ja normatiivsele käitumisele. Kunstnik lähtub igapäevaasjadest, mida kiputakse võtma iseenesestmõistetavalt. Tema pealtnäha täiesti tarbetu ja haavatav teos "Table Ensemble" (Laua-ansambel, 2015) on tegelikult äärmiselt läbimõeldud ja komponeeritud funktsionaalne mehhanism, mis on loodud teetseremoonia performance'i läbiviimiseks. Näitusekülastaja osaleb protsessis, kus aeglustatakse aega ning nihutatakse ruumi- ja kohataju väga lihtsate, kaalutud liigutuste ja tegevuste kaudu, mis toimuvad pooletunnise tseremoonia ajal.

Olulisem ja haruldasem kogemus aga on see, et muutub vaataja suhe kunstiteosesse – pealtnäha robustsest puitmaterjalist lihtsate võtetega konstrueeritud õrn instrument hakkab teenima kõrgemaid eesmärke, pakkudes teisi viise aja mõõtmiseks, kui seda teeb tänapäeva ühiskond, ning ühtlasi kutsub vaatajat võtma aega mõtisklemiseks kunstiteose kui sellise üle. Autori pildikogu toestatud taimedest Jaapanis, Arizonas ja Saksamaal viitab samuti aja nihutamise teemale – juba mitusada aastat vana puu või taim, mis iseenda raskuse all võiks juba murduda, toestatakse lihtsate vahenditega, mis võib elusolemise aega tunduvalt pikendada.

Stsenograafia taustaga Katrine Gram Sloth lavastab oma fotoseerias "Rise Again / Spain" (Tõuse jälle / Hispaania, 2015) objektide ja füüsilise keskkonna omavahelist nähtamatut kommunikatsiooni – majanduslanguse tõttu tühermaadeks muutunud kunagised ehitusplatsid on täis kasutut risu, millest kunstnik oma fotodel on moodustanud efemeerseid kuhjatisi. Enda sõnul tegeleb Sloth kohtadega, mis jäävad asjade taha, alla, välja- ja sissepoole ning olulisel kohal tema loomingus on varjul ja valgusel. Geograafilise asukoha muutus kaotab meis "kohataju" ning me jõuame seisundisse, kus väärtõlgendused on kerged ligi hiilima.

Slothi videoprojektsioon "Vista Revisited" (2015) kinnitab vaataja kui "võõra" ideed, mis ilmneb uusi kohti külastades – olles igal hommikul näinud ühte ja sama mäestikuvaadet oma Islandi residentuuri elukoha aknast, suhestub Sloth maastiku kui pidevalt muutuva dekoratsiooniga, mida ta oma teostes teatud nihkega rekonstrueerib. Sarnaselt Laura Põlluga igatseb Sloth tungida dekoratiivsuse teisele poole, kus võib kohtuda ootamatu, varjatu ja ka ebameeldivaga – kunstnik on teose toestatud lavakujundust meenutavad konstruktsioonid katnud ühelt poolt valge kriidi ning teisel poolt musta söega, rõhutamaks valgust ja varju. Sloth näib kinnitavat, et valgus ja vari on võrdse tähtsusega ning et näha üht, peab nägema ka teist.

Peale iga residentuuri lõppu sulgevad need kolm kunstnikku järjekordse kahtluse ruumi ukse, mida nad on justkui õppinud juba tunnetama, määratlema ning märgistama, ent mis iial nende osaks ei ole saanud. Sarnaselt Georges Pereci ruumidega on Põllu, Hanseni ja Slothi kohad haprad, linnadel ei ole tänavanimesid ja majadel pole numbreid. Nad on kahtlemata kohale jõudnud, ja võib-olla see polegi nii oluline, kuhu – kuna nad on sealt juba ammu lahkunud.

 

Maris Karjatse on inglise filoloog ja vabakutseline tõlkija, õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemia fotograafiaosakonnas.

 

 

Johna Hansen
Laua-ansambel
2015
installatsioon/performance
Tallinna Kunstihoone galerii näitusevaade
Kõik õigused kunstnikul
Foto autor Kristiina Hansen

< tagasi

Serverit teenindab EENet