Kontiinum: katse kaardistada Jüri Arraku kunstikeele arengut

Aleksander Metsamärt (4/2021)

 

Käesolevas artiklis sooviksin rõhuasetuse panna Jüri Arraku kunstile – täpsemalt, tema viljeldavale figuurikäsitlusele. Nimelt suudab kunstniku väljatöötatud "märkinimene" või tüüpiliselt arraklik "maiv" läbi teha kunstiteaduslikult lausa vaimustava teekonna – küpseda vormilise entiteedina ning saavutada seejärel sotsiaalse kaalu. Siinne tekst on nii katsetus antud vormikeelelise küpsemise illustreerimisel kui ka väljaarenenud "maivi" pilditeolise võimekuse horisondi märgistamisel. Teisisõnu soovin näidata, et Arrak ei leierda viimased pool sajandit kunstikeeleliselt n-ö sama plaati ega lao kivikesi üksteise otsa hunnikusse, vaid ta remix'ib ausalt oma biiti ja ehitab selle kõrvalt oma katedraali.

 

Abstraktsiooni piirid

Arrak kuulus oma õpingute ajal legendaarsesse rühmitusse ANK '64. Rühmituse tegevus oli kohaliku kunstielu jaoks kahtlemata krestomaatiline – ennistatakse modernistlikud impulsid vormimängudest abstraktsioonini, mängitakse popilike elementidega, vaimustutakse sürrealismi poolt pakutavast ja pilatakse julgelt ühiskondlikku absurdi. Omal ajal oli tegu ennekõike noorte, intelligentsete ja kultuurikeskkonna suhtes tundlike noorte inimeste läbikäimist, vastastikust harimist, kaasa- ja ühesmõtlemist soodustava ühendusega.

Selles keskkonnas, ühena tuumikliikmetest, areneb ja kasvab kunstnikuna ka Arrak. Pole raske näha kõigi eespool loetletud kunstistiilide jõulisi tunge tema toonases loomingus. Areneva, eksperimenteeriva ja noore kunstnikuna ei saa Arrak loomulikult teha muud, kui proovida kõiki neid impulsse oma laadis väljendada. Oma stiil on ikka auasi.

Arvestades, et abstraktsioon oli populaarne vool, mille sängis suplemine pakkus toonastele puhkevatele kunstnikele suurepärast võimalust isiklike stilistiliste tungide väljaelamiseks, on see ühtlasi hea punkt, millelt Arraku nooruspõlve kunstikeelele n-ö sõrme peale panna. Arraku abstraktsioonide keskmes on voolavad vormid. Tema pikaksvenitatud figuurid sosistavad kohati midagi Hans Arpist ning värvipindade lahendamises on midagi Vassili Kandinskyle sarnast. Ometi ei jää kunstnik eeskujude matkimise juurde.

Esimene tipp, mida Arrak oma abstraktsioonides vallutab, on hägune "justnagu oleks…"-staadium. Abstraktsiooni kontekstis tähendab see, et otsitakse piiri – kuhu maani saab minna, enne kui vormid ja kujundid täielikult lagunevad? Pilgule äärmiselt seikluslik väljakutse leiab väljundeid terve kuuekümnendate teise poole, intensiivseimalt vististi 1966. ja 1967. aasta loomingus. Arpilt laenatud voolujoonelisus lahendatakse eakaaslastest kordades intensiivsemalt. Vormid kuhjuvad üksteise otsa, moodustades otsekui tilkuvaid puslesid. Kui vormid on jäetud heljuma ruumi, on viimane üldiselt markeeritud mõne detaili või mustriga. Värvi enda faktuurid on harva niivõrd huvipakkuvad, nagu seda on kujutatud vorm.

Tekstuurse põnevuse toob endaga kaasa Arraku lembus assamblaaži vastu. Puhtakujuliste ready-made-taiestena pole neid eriti tänaseks säilinud. See-eest leiab tihemini assamblaaži ja maali ühendamisest sündinud teoseid. Leidesemed ja metall on Arrakul kasutusel viisil, mida võiks kirjeldada ülimalt ekspressiivsena. Tinglikult võib neid vaadata "rõhkelementidena". Abstraktsioonides töötavad piltidele lisatud kruvid, plekitükid ja leidobjektid värvipinnaga koos, nagu turbamättad rabalaugaste vahel, rikkudes samaaegselt nii värvide mõttelist ruumi kui ka sidudes need kokku terviklikuks ökosüsteemiks.

Figuraalsetel teostel ei suuna lisatud ready-made'id pelgalt vaataja pilku, vaid kirjutavad rasvaselt välja kunstnikule iseloomulikku. Tinglikult võib ka siin leida Arrakut mängimas tollesama "justnagu oleks…"-efektiga, kombineeritud ülalmainitud ekspressiivse energiaga. Figuuridele lisatud objektid haaravad kujutatud subjekti puhul kinni nendest osistest, mis hakkaksid põgusal pilguheidul silma ka reaalses elus.

Potentsiaalselt parim, olgugi et meie kaasajal kergelt problemaatiline näide sellest oleks "Naine" (1966, õli). Võrgutavalt punases toonis, ent kergelt ebardlikult voolavale naisfiguurile on lisatud neli leidobjekti: kaks kuldset rosetti rindadeks, jalgrattakell silmaks ning triikraud häbemekinguks. Arrak püüab siin rändavale mehelikule pilgule silmajäävat. Jalgrattakella vormi peidetud kõlinapotentsiaali silmapilgutus, rosettide kullatis haaramas pilku dekolteedele tüüpilise autonoomse gravitatsioonitsooniga ning triikraud häbemel viitamas sellele, et mehe pilku püüdnud daam on juba "ära triigitud".

Kuigi nali, mida "Naine" räägib, pole enam aastaid parketikõlbulik, haarab ta vaatamise ja märkamiskogemuse efekti sarnaselt abstraktsete teoste võluvale "justkui..."-printsiibile. Maali staatiline vaatamiskogemus on muudetud mänguliseks detailide rõhutamise kaudu, mida registreeriv pilk on ennekõike libisev ja otsiv. Kuigi "nali" võib tunduda kergelt jämedakoeline, on vaatamiskogemuse kommentaar nii selles kui ka teistes figuraalsetes assamblaažides äärmiselt rafineeritud. Tooruse ja peenuse vastandlik mõju kipubki olema Arraku huumori tuumaks.

 

Piiripealne juhtum

Lõbus pila kuulub varase Arraku loomingu juurde samavõrd kui piibellik raskus hilisema kõrvale. Seejuures tasub ära kunstniku huumorisoone demokraatlikkus. Kõik pääsevad sisse! Argisituatsioonide koomika kõrval leiab peidetud ühiskondlikku teravmeelitsemist ning samuti erinevate tüpaažide vastandamisest tekkivaid humoristlikke detaile. Meie kaasajal mõjuvad loomulikult julgeimalt teosed, mis peegeldasid Nõukogude Liidu eluolu spetsiifikat, ent see pole veel periood, kust tasuks otsida seda Eesti riigi taasiseseisvumise oraaklit, kelleks Arrak kaheksakümnendatel sai.

Nali saab Arraku loomingus seevastu sürrealistliku impulsi kandjaks. Siingi hoiab kunstnik sõrme reaalsusel, olgugi et maailm piltidel kohati mullitab – seejuures eriliselt kuuekümnendate lõpuaastate teostes – unenäolisuse tulel. Naljana ei esitata nonsenssi. Võetakse eluline absurd ja pööratakse see vormilise manipulatsiooni läbi sisemise tõe väljenduseks, mis Arraku puhul tähendab tihtipeale kergelt küünilist, kuid mitte kunagi kibestunud nalja. Vormi dikteerib idee. Seega on igati loogiline, et Arraku iseloomuliku figuuri – "maivi" – nullpunktiks on eluliselt traagiline absurd.

Joonistus "Juhtum" (1970, tušš), on esimene Arraku teos, kus näeme n-ö plahvatamas pead – vormilist iseärasust, mis saab tema tunnusfiguuri keskseks korduvaks kujundiks. Tõnis Vinti meenutava metafüüsilise tunnetusega joonistusel näeme – pärast esimest kohkumist kakofoonilisest tervikust – paistmas traagilist elulist absurdi. Keskne figuur istub voodil, millel lamab anonüümne keha, käed ja jalad välja sirutatud. Kolmas figuur joonistusel on asetatud tagaplaanil oleva müüri taha, pea lahtirulluvast stseenist eemale pööratud, käed tõstetud, justkui tõestamaks oma süütust, ning keskse figuuri pea plahvatab kontrollimatult. Silmad, suu ja ajuosised voolavad temast välja kui kataklüsmiline äng: "Issand! Mida ma teinud olen?"

Pelk vaatlus lubab teose sündmustikuna võrdlemisi kindlalt näha petmisele järgnevat bluusi. (Arrak ise enam ei mäletanud, mis tal luues mõttes oli, kuid pärast järelemõtlemist nõustus minu tõlgendusega.) Isegi kui isiklik kogemus selles vallas puudub, pole tarvis palju empaatiat, et näha, kuidas naudingu, truudusetuse, kahetsuse, segaduse ja möödunud iha segus tekib tunne, et mõtted ei mahu enam oma pähe ära. Avangardi vahenditega loodud vorm on täielikult elu isikliku absurditeatri teenistuses. Arraku stiililist arengut on kirjeldada kõvasti kergem kui selle hingelisi või psühholoogilisi allhoovusi. Seda olulisem teos on "Juhtum". Sissejuhatus lennule, mis kestab siiani ning mida saab tagantjärele positsioonilt kirjeldada kui kahtlematult "suurt".¹

1970. aasta oli Arraku kunstikeele arengus olulisim. Mitte ainult ei sündinud "Juhtum", vaid vormus esimene isiknäitus, kus kohtame ilmeksimatult esimest korda arraklikke "maive". Esitlusele tuli kunst, kus ei paistnud enam välja põlvkonnakaaslaste või eeskujude mõjusid, vaid ainuliselt Jüri Arrak ise; isegi kui teosed olid hilisemale Arrakule ebatüüpiliselt popkunsti laadis "lapikud". Selles mängis oma rolli nii praktiline vajadus – maalid teostati kiirelt – kui ka taotluslik ambitsioon. Esmalt tuli anda vormile läbi kaarja voolavuse teatav bioloogilisus – kuna bioloogia, see on elu. Siinkohal tasub meenutada kuuekümnendatel kunstisse siginenud teaduslikku maailmatunnetust, mis omakorda dikteeris ka ajastu esteetilisi horisonte. Teiseks, saada vaatajat tühje figuure "mõtet täis kallama", on potentsiaalselt ootamatu seisukoht kunstnikult, kelle kunsti nähakse juba paari aastakümne pärast moraliseerivana.

See on küll siinkirjutaja spekulatsioon (nagu öeldud, kunstnik ei mäleta), kuid "Juhtumi" plahvatav pea oleks otsekui andnud "maivi" mõtestamiseks võtme, oma brutaalses konkreetsuses. Parimaks illustratsiooniks sellest on "Laudkond" (1970, õli). Popilikus lakoonilisuses on kujutatud tsentraalperspektiivis pikk laud, eeskõnelejaga otsanukil, kummalgi pool istumas paar figuuri. Maal juhib vaataja pilgu piki lauda ning loob sellega kolm gruppi. Esimeses, vaatajapoolses, näeme kahte lääbakil figuuri, ennemini arpilikke amorfseid tegelasi kui väärikaid "maive". Neile järgneb eeskõnelejapoolne paarik: aktiivsem, tähelepanelikum, kuulavam. Siin on Arpi mõju aina keerulisem näha: kuulajate vorm on konkreetsem, mõtteaktiivsus otsekui väljenduks kasvavas "sarvilisuses".

Maali eeskõneleja on kaheldamatult "maiv". Ta seisab otsekui kantuna mõttest, mida laudkonnaga jagab, lähtuvalt mingist heureka-momendist, mille sisu pole pooltki nii oluline kui tunne. Tema pea ja käed on taevapiirist saati modelleeritud heledamates toonides. Võib küsida, kas aasta varem oleks selle väljatoomiseks olnud tarvis mõnda leidobjekti või plekitükki? Tema käed tõstetakse taevasesse sfääri, pea kõrvale, mis otsekui sirutuks välja, tiivustatuna endas pulbitsevast mõttest. "Juhtumi" kakofooniline plahvatus on saadud kontrolli alla ning visuaalne kujund on vormistatud enesekindlalt ja kontrollitult. Siin näeme kunstikeelt, millega Arrak oma terviklikult ekspressiivses jõus mängib tänaseni.

 

 

 

Jüri Arrak
Vaatajad
1970
Õli lõuendil
Andres Eilarti erakogu

 

 

 

 

Piiritu

Siinkohal teen suure ajahüppe aastasse 2021. Ajahüppe vahele jäänud pool sajandit on Arrakut kohelnud hästi. Tema figuurid omandavad teatava kolmemõõtmelisuse. Teemad lähevad keerulisemaks. Varasemas loomingus tihedas kasutuses olevatele antiikmüütidele lisanduvad piiblilood. Illustratsioonid raamatutele "Panga-Rehe jutud" (1975) ja "Suur Tõll" (1982) viivad tema kunstikeele isegi lastetuppa ning kaheksakümnendate allegooriad kuulutavad Jeeriku pasunatena Eesti naasmist nõnda helisevalt, et rahvusidentiteedi visuaalne pool kannab siiani Arraku kõla. Sellele kõigele lisaks saab kunstnik üheks hinnatuimaks portretistiks ennistatud Eesti Vabariigis. Ja kõike seda saadavad "maivid".

Vormi areng ei peatu, vaid satub kristalliseerumisprotsessi, mis kestab tänini. Arrak avastab narratiivset jutustamist, gruppide ja masside kujutamisega kaasnevat ühiskondlikku peegelmõju, portretismi (nii looma-, auto- kui ka esindusportree žanris) ning sakraalkunsti. Tinglikult tõmbab kunstnikku see, mida kunstiga teha saab, enam sellest, mida kunstis teha saab. Väljendusvahenditest ei tunduks nagu kunagi puudust tulevat. Arraku "maivil" ei tundu "parim enne"-kuupäeva saabuvat. Kõrguste poole püüeldakse teemakäsituste ja kompositsioonivõtete, mitte vormieksperimentide kaudu (viimaseid esineb, ent harvade nähtustena). Isegi kui valmivad pikad seeriad klassikalisemate figuuridega, naaseb kunstnik järjepanu tuttavliku figuuri juurde. "Maivid" kannavad välja raskeimadki teemad: meenub "Ohvitseride tapmine" (2009, õli), Katõni veresauna ohvrite mälestamiseks loodud teos.

"Maivid" ei toimi asendavate figuuridena. Nad on animeeritud aktiivsed tegelased, kes õige pilgu korral siiani nagu väljendaks Arrakus seestunud modernistlike impulsside tulva. Võib-olla peab vedela süsiniku mälestuse nägemiseks teemandis tõesti olema keemik, kuid aatomite struktuur ei valeta. Ning Arraku figuuride süsiniksidemed pole veel suutnud leida teemat, mis neid murraks. Seni viimane Jüri Arraku näitus toimus Vabaduse galeriis (kuraator Reet Varblane).²

Isiklikult oli äärmiselt sümpaatne näha, kuidas Arraku kunstikeel on omandanud kammerlikumad mõõtmed. Formaat oli pisem ning oli tunda mingit naljakat alandlikkust elu ees. Mitte elu kui mingi suure ja tähtsa krestomaatilise sümboli, vaid väikese argise asja ees, mis on elutee. Piltidest paistis see spetsiifiline helk, mingi õrn haavatavus ja avatus. Nagu Piibel annaks Jumalale teed. Arrak sai just 85. Natuke hirmus oli tegelikult…

Samas oli näitus kaunis muljetavaldav. Astuda suurtelt ja igavikulistelt teemadelt tagasi väiksemate juurde ning teha seda edukalt, väärib tunnustust nii kunsti kui ka iseloomu tasandil. Arrak ei jäänud ühes "maiviga" kinni monumentaalsesse, et seejärel kodusemas õhustikus kohatult mõjuda. Ta on hoopis võtnud pisikesed asjad ja need pilgu hellusega tasahilju ajatuteks maalinud. Erandiks üks teos.

"Pilk" (2021, õli) kujutab otsevaates "maivi" helesiniste silmadega vaatajat silmitsemas, suul kergelt tardunud naeratus. Figuur katab pea terve ruudukujulise lõuendi ning pole aru saada, kas tema keha on heledamalt modelleeritud, et stimuleerida vastavalt figuuri kehalisust või heita talle maalipinnast väljaspoolt langev valgus. "Maivi" silmade ülemine kaar on vormitud konkreetselt ja alumine hägustatult, problematiseerides valgusküsimust veelgi. Kui tegu on kehavormiga, paistab sellest välja teatav rahulolev väsimus. Kui tegu on valguse langemisega, ajab silmad suureks "maivi" ees kiiskava lumm.

Kergelt paokil suu ei lase otsusel langeda ei ühele ega teisele poole. See võib venida nii laiemaks rahulolevaks naeratuseks kui ka avaneda ülevat laadi valguse ees, mis teda katab. Igatahes on ta õrn. Intensiivne, kuid õrn. Pilk ei valeta. Tahes-tahtmata meenub Walter Benjamini kirjeldatud Paul Klee "Angelus Novus" (1920). Ingel, kelle õrn silmavaade näeb haletsevalt minevikku. Ent "maivi" ei kanna tiivad. Ta on intensiivselt kohal, isegi lõuendisse ei ta mahu ära. Tulevik saab aina olevikuks ja mängib ennast välja viisil, millelt on pea võimatu silmi pöörata. "Maiv" on asetanud hetke, kus "nüüd ja praegu" on just endaks saanud, ent mitte veel jõudnud igavikuks vajuda. Pilk, mis vaatab elu, on "maivi" horisont. Ning pilk, see on piiritu.

 

¹ NB! Kes arvab, et süüdistan siin kunstnikku altkätt petmises, meenutan empaatia tarvidust mitmekülgselt väljendusrohkes kunstiloomes.

² Jüri Arraku isiknäitus "Pilk" Vabaduse galeriis (22. X–10. XI 2021).

 

Aleksander Metsamärt on kunstiteadlane, kuraator ja filmikriitik, alates 2020. aastast Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse eriala magistrant. Hiljuti kureeris ta (kaaskuraator Tõnis Tatar) Eesti Kunstimuuseumi filiaalis Mikkeli muuseumis näituse " Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid" (18. IX 2021–13. II 2022).

< tagasi