Korduvate mustrite klaaspärlimäng
Elnara Taidre (1/2021)
Elnara Taidre analüüsib Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa ühisnäitust "Korduvad mustrid".
29. I–4. IV 2021
Tallinna Kunstihoone galerii
Kuraator: Tamara Luuk
Jätkates dialoogiliste näituste traditsiooni, on Tallinna Kunstihoone kutsunud sellesse panustama ka minimalistlike, kontseptuaalsetel kordustel põhinevate maalisarjade autori Sirja-Liisa Eelma. Tema omakorda valis selle kahekõne partneriks Mari Kurismaa, keda ta loeb juba ammu oma mõttekaaslaseks nii kunstimeetodi ja -mõtlemise kui ka oluliseks peetud teemade poolest. Viimastel aastatel näituse- ja sisekujundustööle pühendunud Kurismaa tuli selleks puhuks tagasi maali juurde. Küll mitte otseselt jätkates oma 1980. aastate jõulist geomeetrilise metafüüsika perioodi, vaid liikudes edasi, leides uue ja ajakohase väljendusviisi ning kujundikeele.
Kuraator Tamara Luuk esines antud juhul suurepärase kaasamõtleja ja käsitlejana, kelle kunstnikega peetud vestlustel põhinevale tundlikule ja mitmekülgsele tekstile1 on üpris raske midagi lisada. Parafraseerides Mari Kurismaa kommentaari Sirja-Liisa Eelma maalisarja "Tühjenev tähendusväli" (2014–…) kohta, tekkis siinkirjutajal tunne, et seda teksti oleks võinud kirjutada ka tema ise. Sõnastades tabavalt Eelma ja Kurismaa kokkupuutepunkte – minimalistlike kompositsioonide korrastatus, sensuaalsus ja vägivallatus –, näeb Luuk nende juuri kunstniku ja kunstimõtleja Tõnis Vindi (1942–2019) koduloengute ja -stuudio külastamises. Vindi huvi eri visuaalsete märgisüsteemide ja nende sünteesimise, ornamendi, tühja ruumi ja meditatiivsuse problemaatika vastu on oluline ka Eelmal ja Kurismaal, kuid pole liiga ilmselge. Head õpilased ongi need, kes pole oma õpetaja nägu, vaid loovad midagi omanäolist.
"Korduvate mustrite" näitusepealkirjas kerkib olulise teemana visuaalsete struktuuride ja tähenduste kordus. Kui mustri korduvate motiivide funktsioon on eelkõige dekoratiivne, siis ornamendis – vähemalt ajalooliselt – üsna sageli sümboolne. Kurismaa ja Eelma teosed on just ornamentaalsed: nende koes põimuvad viited eri ajastute ja regioonide visuaalsetest süsteemidest, kasvatades sümboolse tähendusvälja. Eelma puhul on nendeks kõnealusel näitusel esimest korda ulatuslikult eksponeeritud uue maalisarja "Kirjutada oma/sinu nime" (2020) motiivid, mis meenutavad nii rokokooajastu stukkdekoori kui ka hilisemaid interjöörivorme, aga ka teisi ajaloolisi artefakte või isegi elusolendeid. Kurismaa maalides liituvad jaapani ornamentika, sellest inspireeritud art déco ornamendid ja kuulsad sisekujunduse elemendid – Vana-Kreekas välja töötatud toolitüüp klismos või Adolf Loosi arhitektuurist pärit aken.2 Mõlema autori töödes esineb korduvatest poolringidest või -ovaalidest koosnev ornamentaalne väli, mis meenutab stiliseeritud merelaineid, aga võib, nagu Kurismaa töödes, tähistada pargipuid. Või korraga lindu, lehvikut, liblikat, sulge, peeglit ja veel palju muud – nagu Eelma maalide avatud tähendusega võtmekujund.
Sirja-Liisa Eelma
Kirjutada oma/sinu nime
(S4; S10; S19; S12; S21; S5; S13; S7; S18; S20; S22; S9; S3; S11)
2019–2020
õli lõuendil, à 50 x 55 cm
Kunstniku loal
Tallinna Kunstihoone galerii näitusevaade
Fotograaf Paul Kuimet
Lisaks ornamentaalsusele on Eelma ja Kurismaa teoste oluliseks aspektiks kombinatoorika: töö valitud elementide komplektiga, katsetades eri paigutuste või kooslustega nii üksikteose kui ka maaliansamblite moodustamise puhul. Mõlema kunstniku teoste napil väljal, kus pole midagi üleliigset, hakkab mõjuma iga väike muutus. Üksikute, kuid tähenduslike elementide varieerimine toob sisse mängu ilu: teha käik, astuda samm tagasi ja vaadata – mis on juhtunud ja kuidas see mõjub nii esteetilises kui ka sisulises plaanis, millised nüansid ja paralleelid tekkisid uues kombinatsioonis.
See toiming meenutab hermannhesselikku klaaspärlimängu: salapärast teaduste ja kunstide sünteesi uute seoste loomise, aga ka küsimuste püstitamiste nimel. Kurismaa ja Eelma kunstimeetodites kõneleb ilmekalt tänapäeva inimese kibemagus koorem – teadlikkus möödunud aegade kultuurinähtuste paljususest ja katse selle pärandiga toime tulla. See kontekstide ja tähenduste palimpsest toimib aga kõrvuti sooviga jõuda võimalikult minimaalse väljendusviisini. Nõnda ühendatakse külluslikku kujundikümblust ja visuaalset paastu, kus sarnasus meditatiivse mandala loomise praktikaga osutab teadvuse puhastamise eesmärgile.
Meditatiivsusega seostuvad samuti Kurismaa maalid puuoksamotiividega, milles autorit huvitas võimalus pöörata tähelepanu igale puulehele. Nende seeria "Väike roheline" (2020) teoste lihtsuses avaldub ka midagi, mis on palju suurem kui vaid silmaga nähtav. Paratamatult tuleb meelde John R. R. Tolkieni jutustus "Leht ja puu" (1938–1939),3 kus ühest pühendumusega maalitud puulehest sai alguse mitte ainult üks tegelik puu või isegi mets, vaid terve maailm teises, tõenäoliselt kõrgemas reaalsuses. Kui Kurismaa kõneleb nähtamatute oluliste asjade kujutamisest, kumavadki need tema maalitud lehestiku vahel.
Lehed puul on justkui sarnased, kuid kõik erinevad. Eelma korduval motiivil põhinevad maalid on igaüks ainulaadne, kuigi mõjuvad koos võimsa kordusena, nagu lehestik puukroonil. Nii Kurismaa kui ka Eelma maalid võluvad korraga esinevate erinevuse ja korduse paradoksiga. Tõlgendades David Hume'i teesi, et "kordus ei muuda midagi korduvas objektis, aga ta muudab midagi seda kontempleerivas vaimus", on Gilles Deleuze näidanud, et harjumus tõmbab kordusest välja alati midagi uut,4 et see on harjumuse ja vaimu olemuslik vajadus. Eelma ja Kurismaa loomingu puhul võiks öelda, et muutunud vaim muudab iga kord ka korduvaid objekte.
1 Tamara Luuk, Korduvate mustrite küllus ja kasinus. – Näituse "Korduvad mustrid" digigiid. Tallinn: Tallinna Kunstihoone, 2020.
2 Tasub mainida, et Loosi kurikuulus ütlus "ornament on kuritegu" käis ikkagi eelkõige arhitektuurikaunistuste kohta: tema hoonete geomeetrilised struktuurid ja materjalide faktuur lõid seevastu omamoodi puhta ornamentaalsuse.
3 John R. R. Tolkien, Leht ja puu. Tallinn: Tiritamm, 1993.
4 Gilles Deleuze, Erinevus ja kordus. Tartu: Ilmamaa, 2014, lk 131–137.
Elnara Taidre on kunstiteadlane, -kriitik ja kuraator. Töötab Eesti Kunstimuuseumi graafikaosakonna juhatajana.
