Kriitilise modernsuse poole

Liisa Kaljula (1/2013)

 

9. XII 2011–12. II 2012
Vilniuse Rahvusgalerii

30. VI–4. XI 2012
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Kuraatorid: Lolita Jablonskienė (Leedu Rahvusgalerii), Kai Lobjakas (Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum), Iliana Veinberga (Läti Kaasaegse Kunsti Keskus).

Läinud aastaga on külma sõja kultuuri uurimise tõusuaeg äratuntavalt jõudnud ka Eestisse, mille tõestuseks kaks suurt ülevaatenäitust – "Mood ja külm sõda" Kumu kunstimuuseumis ja "Moderniseerimine" Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis – ning samale problemaatikale pühendatud Kumu sügiskonverents "Kunst ja reaalpoliitika". Et külma sõja rinded on loetavalt kirjutatud ajastu kultuuri ja seega tänuväärt allikmaterjal laiale spektrile ajaloolastele, peaks nüüd küll olema selge. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis äsja lõppenud kolme balti kuraatori ühisprojekt "Moderniseerimine. Balti kunst, arhitektuur ja disain 1960.–1970. aastatel" on aga heaks ajendiks, et pöörduda hetkeks tagasi möödunud sajandi kesksete mõistete juurde ja vaadata üle siin aset leidnud tähendusnihked. Et Nõukogude Liidu kolme väikese läänepoolse liiduvabariigi kunstis, arhitektuuris ja disainis tegeldi 1960. ja 1970. aastatel esmajoones moderniseerimisega, on intrigeeriv väide juba seetõttu, et moderniseerimist on pikka aega peetud läänestumise sünonüümiks ning selle mõiste on harjumuspäraselt enesele reserveerinud Lääs. Ent ka seetõttu, et tänu sotsioloogide ja kultuuriteoreetikute aastakümnete pikkusele tööle on kogu modernsusega seotud mõistestik omandanud kriitilisi tähenduskihte, millele viitamine või mitte viitamine võib osutuda kõnekaks per se.

 

Moderniseerimine ja vesterniseerimine

Kuuldes argikõnes sõna "moodne" ei kutsu see ilmselt esile erilisi ideoloogilisi seoseid, või kui kutsub, võib olla oht, et ollakse langenud paranoia küüsi, ent uurimuslikus kõnes on tõeliselt raske võtta "moderniseerimist" millegi neutraalsena. Kriitilist modernsuse mõistet on ühiskonnateadustes juurutatud sotsioloogia asutavatest isadest Karl Marxist, Émile Durkheimist ja Max Weberist alates, jätkates mõjuka Frankfurdi koolkonna ja nende mõtte jätkajatega. Seega, juba enam kui sajandi jagu on ühiskonnateadlased püüdnud meile mõista anda, et see on õhtumaine valgustusjärgne ratsionaalsus, mis sisendab meile, et läbi sekulariseerimise, industrialiseerimise ja vabaturumajanduse jõuame parema ühiskonnani. Sotsioloog Shmuel Eisenstadti sõnul on nii Marxi, Durkheimi kui osaliselt ka Weberi arusaam moderniseerimisest hegemoonse Lääne keskne, tähistades ekspansiivset õhtumaist kultuuriprogrammi, mis vallutab lõppude lõpuks kogu maailma.¹ Kui teha väike test ja lasta Google Books'i otsingul välja peilida kõik raamatud, mille pealkirjas esineb sõna "modernsus", siis mida lehekülg edasi, seda sagedamini hakkavad esinema teosed Jaapani sõjajärgsest moderniseerimisest, Hiina moderniseerimisest, islamiühiskonna moderniseerimisest, juudi või amiši kogukonna moderniseerimisest. Siin on mängus ebakriitiline modernsuse mõiste, mille kohaselt modernne tähistab arhailise või traditsioonilise vastandpoolust, ent viitab vaikimisi eeldusena ka läänelikule modernsusele, millele kõik ühiskonnad on varem või hiljem määratud avanema.

Mitmete 20. sajandi teise poole teoreetikute arvates ei õigustanud Teise maailmasõja järgsed arengud varase kriitilise modernsuse teooria läänekesksust. Eisenstadti sõnul ilmutas paljudes mittelääne ühiskondades end sel perioodil äratuntavalt modernsus, mis oli aga suuresti mõjutatud spetsiifilisest kultuurikeskkonnast, traditsioonidest ja ajaloolisest kogemusest, millele lääne modernsus oli otsustavaks, ent ambivalentseks lähtekohaks, mistõttu ei tuleks rääkida mitte modernsusest, vaid modernsustest.² Sama meelt oldi mitmetes humanitaarteaduslikes distsipliinides, mis olid end sidunud postkoloniaalse paradigmaga. Eisenstadti mudelis kujunes modernsuste paljusus välja teatavas hinnangulises suhtes lääne modernsusega, teiste seas muide ka Ameerika Ühendriikides – mis nägi ennast sõjajärgselt uue modernsuse kantsina –, kus modernsus sai kuju vastuseisus Euroopa, eriti Inglismaa ja Prantsusmaaga.³ Eisenstadt Nõukogude Liidul pikemalt ei peatu, ent mitmetele külma sõja uurimustele toetudes võib öelda, et ka siin oli modernsuse kujunemisel oluline osa vastuolulisel suhtel Lääne, eriti Ameerika Ühendriikidega, milles segunesid imetlus ja kadedus, sõprus ja rivaliteet.

 

Nõukogude lääs ja hübriidne modernsus

Näituse "Moderniseerimine" pressitekstis öeldakse, et "Baltikumi nähti tollases Nõukogude Liidu kontekstis sageli meenutuse või osana millestki läänelikust, omamoodi sisevälismaana. Baltikumi kohvikute ja restoranide, mereäärsete sanatooriumide, uute elamupiirkondade ja avalike hoonete kujundus ning arhitektuur eristus selgelt piirkondlikuna, muutudes legendaarseks". Baltikumi erinevus ülejäänud Nõukogude Liidust seisneb siin sarnasuses Läänega ja näituse eesmärk näib olevat tõestada, et kolm läänepoolset liiduvabariiki suutsid end moderniseerida kiiremini kui teised liiduvabariigid just läänelike nähtuste omaksvõtu kaudu. Nii algab näitus Malle Meelaku ja Mart Pordi Tallinna kesklinna eksperimentaalprojektiga (1968), millel näeme moodsat visiooni Tõnismäest komplekti internatsionaalses stiilis pilvelõhkujatega. Ent asjad ei ole siiski nii lihtsad. Reaalses linnaehituses tõid Baltikumi moderniseerimise kuraatorite sõnul endaga alates 1950. aastate keskpaigast terves Nõukogude Liidus kehtestatud ranged projekteerimisreeglid, mis nägid elamuehituses ette nõukogude kesksetes projekteerimisasutustes loodud tüüpprojektide massehitamist, mille tulemuseks oli Baltikumi kiire linnastumine.⁴

Niisiis leidis sõjajärgne linnastumine Baltikumis aset suuresti läbi elamisruumi probleemi massiliselt lahendanud nõukogude tüüpprojektide – kui lisada siia keskvõimu toetusel aset leidnud ümberasumised Nõukogude Liidu venekeelsetelt aladelt, on raske mööda minna koloniseerimise mõistest. Mart Kalm viitab situatsiooni ambivalentsusele, öeldes, et nõukogude tüüpprojektist võis kohaliku sidumisprojekti kaudu saada "üsna Skandinaaviapäraselt kultuurse tulemuse, ent seda juhtus harva".⁵ Kuraatorite sõnul ilmneb Baltikumile eriomane modernistlik arhitektuur pigem ajastu avalike hoonete ehituses, "mis oma inimmõõtmelisuses, arhitektuurse vormi lihtsuses, demokraatlikkuses ja looduslike materjalide kasutuses on võrreldav Põhjamaade omaga".⁶ Neile avalikele hoonetele – sekka ka rohkem või vähem paindlikke paneelmajade projekte – on pühendatud märkimisväärne osa näituse esimesest poolest: Näituste palee Vilniuses (1964–1965), Janis Rainise nimeline Läti NSV Riiklik Teater Riias (1960. aastad) ja Lillepaviljon Tallinnas (1960), kui nimetada vaid mõned. Näituse teine pool on valdavalt tarbekunsti ja tööstuskunsti päralt – 1960. aastate alguses hakkas Nõukogude Liit kuraatorite sõnul huvi tundma tööstustoodangu kvaliteedi tõstmise vastu, tänu millele loodi ka Baltikumi pealinnadesse tööstuskunsti kateedrid ja eluõiguse sai tööstuskunst kui selline.⁷ Lõhe ajastuomaste moodsate nõudmiste ja reaalsete võimaluste vahel on siin küllalt ilmekas – suur osa näitusel väljas olevatest eksperimentaalsematest visanditest või prototüüpidest ei läinud iial tootmisse, olles olemasoleva tehnoloogia ja askeetliku plaanimajanduse jaoks lihtsalt liiga keerulised.

 

Kõik õigused Riia autobussitehasel (RAF).

 

Moodsus kui külma sõja kinnisidee

Lääs on Baltikumis suurema osa 20. sajandist kandnud positiivseid konnotatsioone. Regiooni poliitiline ajalugu on soodustanud, et geograafilisele tähistajale lisaks on see sõna hakanud märkamatult tähendama ka palju muud. Kui on öeldud "lääs", siis on mõeldud ka "vabadus", "moodsus", "heaolu" ning selliseid tähenduse juurde- või ärauhtumisi tuleb nõukogude perioodi uurimisel kahtlemata arvesse võtta. Ometi ei olnud moodsa elulaadi poole pürgimine 1960. ja 1970. aastate Nõukogude Liidus midagi Baltikumile ainuomast. Et külmas sõjas käis kahe suurriigi vaheline võitlus ja võistlus just modernsuse peale – mistõttu kunstnikel, disaineritel ja arhitektidel oli selles mängida vaata et olulisem roll kui poliitikutel –, on külma sõja uurimise tõusuajal üks keskseid teese⁸, millele oli üles ehitatud ka David Crowley ja Jane Pavitti kureeritud Victoria ja Alberti muuseumi suurnäitus "Cold War Modern. Design 1945–1970". Nikita Hruštšov, kellele ajaloolased on omistanud poliitilise sula ja destaliniseerimise algatamise, oli ühtlasi oluline Nõukogude Liidu moderniseerija ja läänemaailmale taasavajana. 1950. aastate lõpus aset leidnud kultuurivahetus Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel oli eelnevaid kümnendeid arvestades mastaapne ja ei maksa alahinnata selle panust nõukogude kodanike maailmapildi avardamisse. Ent sõlmitud sõpruse taga kumas kahe suurriigi vaheline rivaliteet küsimuses, millise ühiskondliku formatsiooni päralt on tulevik, mistõttu Nixoni ja Hruštšovi köögidebatti võiks pidada külma sõja võrdväärseks rindeks Berliini blokaadi või Kuuba kriisi kõrval. Sel põhjusel tuleb Baltikumi kohta kuuekümnendatel Nõukogude Liidus levima hakanud "Nõukogude Lääne" ehk teisisõnu eduka moderniseerimise müüdis näha mitte üksnes nõukogudevastaseid osiseid, vaid ka sulaajastu nõukogude modernsuse osiseid ehk üpris keerukat hübriidsust, milles sulatatakse kokku väliselt sarnased, ent erinevat päritolu impulsid. Tiina Kirss on leidnud, et postkolonialismi generatiivsed mõisted nagu "hübriidsus" võimaldavad täitsa hästi kirjeldada dünaamilisi tekstuaalseid protsesse koloniaalses kultuurisituatsioonis.⁹

Neil põhjustel ei saa möödunud sajandi ajaloo kesksete mõistete, nagu seda on "moodsus", "modernsus" või "moderniseerimine", tähendusvälju pidada enesestmõistetavaks või mingil moel neutraalseks. Pealegi on Hilde Heynen oma kirjutistes näidanud, kuidas filosoofide, sotsioloogide ja kultuuriteoreetikute poolt välja arendatud kriitiline modernsuse käsitlus ning sellest küllalt iseseisvalt arenenud arhitektuuriteooria ja -ajaloo modernsuse käsitlus võivad teineteisele mõndagi anda.¹⁰

 

¹ Shmuel Eisenstadt, Multiple Modernities. Daedalus, Winter 2000, lk 1.

² Ibid., lk 2.

³ Ibid., lk 13.

⁴ Näituse saatetekst "Linn".

⁵ Mart Kalm, Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Print, 2001, lk 331.

⁶ Näituse saatetekst "Linn".

⁷ Näituse saatetekst "Tööstuskunst".

⁸ Vt nt: Style and Socialism. Modernity and Material Culture in Post-War Eastern Europe. Toim. Susan E. Reid, David Crowley. Oxford: Berg, 2000.

⁹ Tiina Kirss, Rändavad piirid: postkolonialismi võimalused – Keel ja Kirjandus 2001, nr 10, lk 675.

¹⁰ Hilde Heynen, Architecture and Modernity: A Critique. Cambridge, London: MIT Press, 1999.

Liisa Kaljula on Eesti Humanitaarinstituudi kultuuride uuringute doktorant, töötab Eesti Kunstimuuseumi maalikogus.

< tagasi