est eng

 

Kristi Kongi: "Ma väga naudin pikalt mõtlemist ja asjade üle kaalumist."

Andreas Trossek (1/2014)

Andreas Trosseki intervjuu Sadolini kunstipreemia 2014 võitja, maalikunstnik Kristi Kongiga.

 

Palju õnne Sadolini kunstipreemia pälvimise puhul! Kindlasti läheb võiduraha sinu uutesse projektidesse, kuid millistesse lähemalt? Millised on sinu tänavused olulisemad väljakutsed?

Olulisi väljakutseid on sel aastal tulemas päris mitu. Näiteks juuni lõpus avatav rühmanäitus "Maal avatud ruumis" Kumu kunstimuuseumis. Oktoobris osalen rühmanäitusel Tallinna Kunstihoones, kuhu teostan ühte suuremat maaliinstallatsiooni.

Päris oluline väljakutse on ka minu enda isiknäitus, mis leiab aset aasta lõpu poole. Näituse nimi on "Ma mäletan seda nii ilusasti" ja tegemist on jätkuga projektidele "Transformaator" ja "Turbulents kui meetod". Olen selle isiknäituse ideed peas mõelnud ja keerutanud mitu aastat ning olen päris põnevil selle protsessi sees olles – et mis lõpuks selles ruumis saama hakkab.

Mida pead oma seni teostatud projektidest kõige olulisemaks ja miks? Näiteks üks minu isiklik lemmik on 2010. aasta isiknäitus "Transformaator" Draakoni galeriis, kus ma mäletan end mõtlevat, et ohoo – viimaks ometi on Eestis üles sirgunud kunstnikepõlvkond, kes suudavad popkunsti "genoomi" kasutades sünteesida juba täiesti stiilipuhast ja (post)sovetlikest kompleksidest rikkumata neopoppi, sellist 21. sajandi globaalset neopoppi, mis ei tegele enam otseselt tarbimisiha ja/või tarbimiskriitikaga.

Kõige olulisemaks enda senistest projektidest pean võib-olla ise ka näitust "Transformaator". Tegelikult mind kummitab siiamaani küsimus, kuidas ma küll niivõrd lihtsa ja toimiva mõtte peale tulin. [Naerab.] Et lihtsalt see esemetega kaetud laud ja selle alusel valminud maal jne. See oli väga läbi kaalutud ja ülimalt nauditav protsess. Ja see teema paelub mind tänase päevani.

Mida räägiksid oma 2011. aasta magistritööst "Turbulents kui meetod" Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide osakonnas? Millistele aspektidele keskendusid?

Tavaliselt olen üritanud ikka nii teha, et kui ma ehitan üles mingi installatsiooni, siis jäädvustan seda ka kuidagi maalis. Lõpp-produktiks – lisaks fotodele, videole ja projekti dokumentatsioonile ning väikesele maketile (et saaksin vajadusel kogu selle keskkonna uuesti üles ehitada) – oli ka paar konkreetsetest esemetest maalitud maali. Aga kogu projekt seisnes ikkagi protsessis ja kontseptsioonis, mitte ainult nendes maalides.

"Turbulents kui meetod" oli ühe meetodi uurimine. Ehk mu oma meetodi uurimine ja vaatlemine protsessi käigus. Eesmärgiks oli luua kohaspetsiifikast lähtuvaid teoseid konkreetses ruumis. Selleks rentisin kõigepealt korteri, sest kõige olulisem osa selle projekti juures oli luua koht, kus on võimalik protsessi läbi viia. Alustasin korteri kujundamisega: maalisin seinu ja väikeseid pilte. Sisustasin koha kõikvõimalike vajaminevate asjadega. Kutsusin külalisi, kellel lasin endale kingituseks värvilisi esemeid tuua. Mul oli isegi vastav asjade nimekiri koostatud, värvide järgi.

Korteri kujundamise protsess pidi kestma nii kaua kui võimalik. Ühel hetkel oli vaja mõned olukorrad jäädvustada, mistõttu maalisingi maalid, mis olid justkui "tõlked" kohast, kus toimus protsess. Need olid kõigest väikesed nopped korteris toimunust. Kõik pidi jääma dokumentatsiooniks, mida saan kasutada ka hiljem.

Lõpptulemuseks oligi kaks teost. Üheks oli siis see kujundatud korter. Teiseks oli näitusesaali ehitatud elusuurune toamakett sellest korterist. Sinna vineerist tuppa asetasingi n-ö visuaalsed killud sellest korterist.

Võib-olla üks asi, mis jäigi mul selle projekti puhul pisut kripeldama, oli see, et ma seda korterit protsessi käigus piisavalt avalikuks ei teinud. Aga teisalt – kes sai aru, see sai. Et ei olnud ainult vineermakett ja kaks maali... [Naerab.]

 

Kristi Kongi_Transformaator

Kristi Kongi
Transformaator
2010
Draakoni galerii näitusevaade
Foto autor Stanislav Stepaško
Kõik õigused kunstnikul

 

Nüüdisaegse kunsti puhul tuleb tihti ette olukordi, kus kõrvalt vaadates tundub, et kunstniku igapäevaelu ja tema kunstnikupraktika on lausa lahutamatult seotud. Ka sinu puhul tundub, et su maalid on vaid "raamitud detailid" sellest üldisemast ruumilisest keskkonnast, mida sa oma ümber iga päev täiendad. Kas see mulje on väär?

Arvan, et see mulje pole väär. Viimastel aastatel olen alati uut projekti alustanud kõigepealt enda ümber oleva keskkonna ehk ruumi loomisega. Samas pean end n-ö protsessikunstnikuks ja see on loomulik, et kõik, mida ma loon ja teen, on osa sellest protsessist. See, mis lõpuks välja näituseruumi läheb, ongi tegelikult vaid protsessi lõpuosa dokumentatsioon.

Palun räägi lähemalt sellest, mis sind ikkagi värvidega ja värvide uurimisega tegelema paneb? Ei ole see ju kuigi kriitiline, ühiskondlik-sotsiaalne ega kontseptuaalne lähenemine, millega noored kunstnikud Eesti kunstimaailmas tavaliselt tähelepanu pälvivad.

Värv on maalis ju põhiline kujutamise vahend. Ja kuna ma olen läbi ja lõhki maalikunstnik, siis pakub mulle huvi kõik, mida saab värviga teostada ja värviga seostada. Samas mind absoluutselt ei paelu mingi impressionistlik loodusmaal seina peal, vaid laiem vaatenurk. Värv ei ole minu jaoks ainult värv lõuendil või paletil, värv võib olla ka kangas, pleksiklaas, teibitükk, mis tahes ehitusmaterjal jne.

Erksate värvidega olen tegelenud juba päris algusest peale – tegelikult alates sellest ajast, kui ma enda jaoks maalimise tõsiselt avastasin. Näiteks madalmaade renessanss oli keskkooli ajal see, mille värvid mulle sügavat muljet avaldasid.

Värv aitab palju talletada mingi konkreetse asja ja ajahetke olemusest. Terve meie elu sisaldab ju tegelikult tohutul hulgal erinevaid värve. Minu jaoks on värvid väga emotsionaalsed ja poeetilised. Värv on nagu käivitaja minu jaoks. Ja olen alati tundnud, et millegi erksaga on võimalik saavutada võimsaid tulemusi. Värv annab mulle võimaluse n-ö kõik põhja keerata.

Naudin väga valguse ja värvide vaheldumist. Võin seda kõike jälgida väga pikalt. Võin ateljees lihtsalt istuda ja valguse liikumist vaadelda. Või näiteks looduses. Valgus lumel: ere päike lume peal, mis tekitab väga erksaid värvimomente. Hall vihmasadu jne. Loodusnähtused tekitavad väga loomulikke, aga samas veidraid ja erksaid värviefekte.

Maailma kunstiajaloost teame ridamisi näiteid kunstnikest, kes on värviteooriatega süvitsi tegelenud, näiteks kasvõi Vassily Kandinsky. Milliseid eeskujusid või mõtteainet andvaid näiteid ise ajaloost esile tooksid?

Kui nüüd Kandinskyt sai mainitud, siis tema tegemiste ja teooriate kohta olen uurinud ja lugenud vist kõige rohkem. Mind on huvitanud tema poeetiline käsitlus värviteooriast. Kandinsky oskas sõnadesse panna väga ehedat ja füüsilist kirjeldust värvide kohta ja tema kirjatükkides on väga selge kohalolu.

Üks viimaseid värviteoreetikuid, keda olen lähemalt uurinud, on Harald Arnkil, kes on kirjeldanud värvi ja valguse tekkimist ja muutumist ruumis nii naturaalsel (looduslikul) kui tehislikul teel.

Kui tihti sa üldse maailmas ringi reisid ja milliste oma kaasaegsete kunstnike loominguga oled heas mõttes "lühiühendusse" sattunud?

Mõningaid reise ikka aeg-ajalt tuleb ette. Mulle meeldib käia end laadimas. Tavaliselt leiavad need laadimised aset suurlinnades, kuid mitte ilmtingimata. Igatahes, olen alati üritanud reise sättida nii, et saaksin minna ka huvipakkuvate kunstnike näitustele. Kaasaegsetest jälgin huviga näiteks Katharina Grosse tegevust ja Pieter Vermeerschi.

Keda peaksid aga oma loomingulisteks dialoogipartneriteks Eesti-keskselt? 2012. aasta Hobusepea galerii isiknäitusel "Soovin, et ma oleksin lind" puhul tekkis vähemalt minul küll tunne, et võiksid kunagi tulevikus vabalt Aili Vindiga ühisnäituse teha.

Jah, Aili Vindi 1960. aastate maalid, kus ta on tegelenud värvide kujutamisega, on väga head.

Teisalt oled näiteks teinud 2013. aastal Tallinna Kunstihoone galeriis koostööprojekti "Androgüünsed meelemasinad" Raoul Kurvitzaga, kellega ei paista sul (vähemalt distantsilt vaadatuna) olevat kuigi suurt loomingulist ühisosa. Kas siin on taustal potentsiaalne müügiargument, sest Kurvitz on ju Eestis suur staar? Pigem tekkis sinu installatsiooni puhul paralleel Olafur Eliassoniga.

Jah, see konkreetne installatsioon oligi täpselt selle peale üles ehitatud, et päevavalgus muutub päeva jooksul. Et värv on tegelikult valgus, ei muud. Seal ei olnudki vaja mitte midagi muud juurde lisada.

Mis puutub müügiargumenti, siis ma ei kujutagi ette, kuidas see installatsioon oleks müüdav, kuna seda ei saaks mingis teises keskkonnas täpselt samadel tingimustes taas üles ehitada.

Raoul Kurvitzaga oleme loomingulises mõttes tõepoolest päris suured vastandid. Samas, vestluste käigus leidsime päris palju seoseid, mis ajendasidki lõpuks ühisnäitust tegema.

Kuid kas oleks õige väita, et ajad Eestis üldjoontes sama asja, mida Tallinna ja Londoni vahel pendeldades on varem ajanud näiteks Merike Estna?

Jah, järjest enam ma tunnen, et ta on hea dialoogipartner. Mingid mõtted meil võib-olla ka kattuvad, samas on tunne, et see on ikka hoopis teistmoodi maailm, millega tema tegeleb.

Kui tihti tundub sulle, et Eestis kunstnik olla on elustiili valik, mitte elukutse valik?

Ma üritan ikkagi iga päeva töötada selle nimel, et saaks järgmisel hommikul ateljeesse minna, sest see on olnud minu põhieesmärk kogu aeg. Ja ma arvan, et kui niimoodi tegutseda ja seda tahta, siis sa ka saad olla kunstnik. Kuigi sellest ma ilmselt lahti ei saa, et pean käima vähemalt korra nädalas "kõrvalt" kunsti õpetamas, et maksta ära oma maksud. [Naerab.]

Kuidas kujutad ette enda professionaalset tulevikku, ütleme, kümne aasta pärast? Lõputu enesemüümine rahvusvahelistel messidel või pigem süvitsiminev koostöö mõne oma lemmikkuraatoriga?

Arvan, et kümne aasta pärast tegutsen ma professionaalses mõttes edasi ikka niimoodi nagu praegu – projektilaadselt. Mulle tegelikult meeldiks tõsiselt süvitsiminev koostöö mõne kuraatoriga. Selline tegutsemine võiks mu tegevust väga suuresti edasi arendada, sest ma väga naudin pikalt mõtlemist ja asjade üle kaalumist.

Arvan, et lõputu enesemüümine välismessidel ei laseks mul rahulikult magada ja olla, rääkimata sellest, et pidevalt uusi teoseid juurde tekitada. Samas, ma ei saa seda ka välistada, kuna reaalne messidel osalemise kogemus mul tegelikult praegu puudub.

 

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

 

CV
Kristi Kongi (sündinud 1985) on Tallinnas elav ja töötav maalikunstnik. Ta on õppinud maali nii Tartu Kõrgemas Kunstikoolis kui Eesti Kunstiakadeemias. 2011. aastal pälvis ta Eesti Kunstiakadeemia parimetele MA-taseme lõpetajatele mõeldud Noore Kunstniku Preemia. 19. XII 2013 võitis ta Sadolini kunstipreemia 2014, mille suurus on 5000 eurot.

< tagasi

Serverit teenindab EENet