est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Kümme käsku ja üks suur seinatäis appikarjeid

Valner Valme (4/2022)

Valner Valme arvustab Marko Mäetamme isiknäitust "Kümme käsku".


28. IX–17. XI 2022
Riigikogu kunstisaal
Näitusi Toompea lossis korraldab Eesti Kunstnike Liit koostöös Riigikogu Kantseleiga
Kuraator: Elin Kard



Marko Mäetamme seeria "Kümme käsku" (1996) sobib Riigikokku suurepäraselt. Eesti Vabariigi parlamendis on praegu näiteks Vladimir Putini sõnumeid maale toov erakond, on ka erakond, mis paistab silma korruptantide ja kurjategijate kõrge protsendi poolest, ja tegelikult: kes on neist viiest parteist süüta, visaku esimene kivi... Viskavad nad ju nii või naa, õnneks enamasti üksteise pihta, aga vahel riivatakse ka rahvast.

Aga eestlastel on õnneks vabad valimised, demokraatia ja oma riik. Igale poole maakeral seda õnne (ja koormat) pole antud. Demokraatiast annab märku ka Mäetamme hoiatusnäitus. Ma ei hakka siin tegema poliitilist tabelit, mis erakonna milline liige on millist Piibli kümnest käsust rikkunud, aga näituse mõte on idandatud viljakasse mulda: poliitikud, tuletage enne valimisi meelde, mida tasub teha!

 

 

 

Marko Mäetamm
Kümme käsku
1996
akrüül pleksiklaasil, igaüks 150 x 130 cm
Foto autor Stanislav Stepashko
Kunstniku loal

 

 

 

Ma ei usu samas, et poliitikud Mäetamme teostest eriti õpiksid. Kas kujutate ette tema näitusest (või siis ikkagi Piiblist) inspireeritud valimisplakateid? Esitan valiku hüpoteetilisi loosungeid (sulgudes lisatud kommentaaridega):

"Sul ei tohi olla muid jumalaid peale [sisesta parteijuhi nimi]!"; "Sina ei tohi rikkuda abielu!" (Aga valimisliitu tohib?); "Sina ei tohi varastada!" (Aga kui vahele ei jää, siis võib?); "Sina ei tohi himustada oma ligimese naist või vara!" (Kõik on nagunii ühine?); "Sina pead pühapäeva pühitsema!" (Hoidkem üks päevgi nädalas tuled kustu ja heaoluriik tuleb rutem.)

Käisin nende sammaste vahel mitu tiiru ja iga tiiruga taipasin aina enam: just plakatlik neopop üheksakümnendatest on see, mis sobib Riigikokku kõige paremini. Need Mäetamme akrüülmaalid pleksiklaasil peaksid rippuma meie riigikantsis püsiväljapanekuna. Mäetamme konkreetne ühiskonnakriitiline narratiiv ja teisalt üldistav seriaalsus töötavad selles keskkonnas nii funktsionaalselt, et oleks nagu selle saali jaoks algselt loodudki.

Võime ju arvata, et oleme reklaami suhtes immuunsed, aga lõpuks ostame ikka tuntud toote, usaldades pimesi nimesid, mida oleme kuulnud. Nii jäävad ka Mäetamme versioonis esitatud kümme käsku riigiesindajaid kummitama. Mustad "surmasööja"-figuurid valgel taustal mõjuvad ühtaegu süngelt ja lõbusalt ning kannavad edasi käsusõnumeid selgelt, ent ka nihkes. Karikatuurid muutuvad märkideks, liiklusmärkideks: mine sinna, sõida edasi, aeglusta, stopp jne.

Üheksakümnendad, mil see Mäetamme seeria sündis, oli aeg, mille järele praegu tihtilugu õhatakse: ehh, olid ajad! Samas, kui sageli seostatakse seda kümnendit ka jõmluse ja pätlusega! Ka kunstis oli toona esil jõuline väljendus, iga kolmanda näituse avamisega kärgatas mõni kultuuriline plahvatus (tihti performatiivses vormis). Või siis puhkes performance spontaanselt, johtuvalt kohale tulnud karakterite kirevusest ja voolava ülihalva veini ohtrusest – tõeline boheemlik rapsoodia.

Riigikogus tehti samal ajal öötunde ja seoti Eestit sõlm sõlme haaval läänemaailmaga. Olen kaugel üheksakümnendate Eesti poliitika idealiseerimisest, sest raha ei jaotunud ühiskonnas õiglaselt, kauboikapitalism sõitis üle laipade ja kõik oli liigagi suvaline, aga mingid ideaalid toona inimestel nagu olid... Kas just kümme käsku, ent tahe pürgida suletud ühiskonnast välja, olla vaba ja avatud ja teha kõike, mida Nõukogude Liidu ajal ei saanud. Oli loominguline aeg, ka poliitikas (ja poliitika peegeldab ühiskonda).

Nüüd räägitakse ühiskonna lõhestumisest, unustades, et lõhed jooksevad risti-rästi ja neid on rohkem kui kaks kallast kuristiku kohal, üle mille vaenuleerid teineteisele sõimusõnumeid postitavad. Viimastel aastatel on termin "poliitika" asendunud väljendiga "erakondade sõda". Kuni Venemaa ründas Ukraina pealinna.

Ilmnes, et tõesti oli vaja midagi nii katastroofilist, et Eesti parteid leiaksid jälle Euroopa endas üles, et haarataks ühtse narratiivi järele. Koos vajutati Riigikogus nuppu kirjaga "Venemaa – terroristlik riik". Ja ometi kuuleme jälle ka neid jutte, et ukrainlased tulevad ja võtavad üle, et Putin on võimas ja kõik see endislaste küüned-enda-poole-jutt...

Täpselt sel hetkel tulebki Toompeale Mäetamm ja tuletab meelde põhitõdesid ligimese ja elu austamise jms "kulunud" asjade kohta. Ta teeb seda enda keeles: popis vormis, aga mitte populistlikult. Mäetamme tõlgendused kümnest käsust ei kõneta poliitikute armastatud n-ö tavalisi inimesi, kelle muresid alahinnatakse, vaid pigem edasijõudnuid. Tõed on ära toodud mustvalgelt, aga mitte üheülbaliselt, sest seeriat läbib punane joon.

Teine tõlgendus olekski, et kunstnik on enda antud käsud tühistanud, tõmmates kogu kunsti ja kunstitõe samade punaste kriipsudega maha. Jällegi on kunstnik ajast ees: tühistamise teema on aktuaalne rohkem 2022. kui 1996. aastal, mil kõik oli lubatud (kaasa arvatud seksism, matšondus jms sigatsemine).

Kummalt poolt asjale vaadata: kas tühistatud on käsk või keeld? See on semiootiline küsimus. Kui liiklusmärgil on pööre vasakule punaselt läbi kriipsutatud, siis vasakule pöörata ei tohi. Kui maalil on kirjutatud "Be true to your husband or wife" (ehk ole truu oma abikaasale) ja see on maha tõmmatud, kas tähendab, et ärge olge truud?

Nii jõuamegi omadega Riigikogu liikmete rikutuse tasandile. Seadused võivad olla ju mustvalgel kirjas, aga kõik on lõpuks tõlgenduse küsimus. Lõpuks loevad... ainult valijate hääled!

Ükskõik, mida näitusel teha punaste joontega, me oleme sama mulli sees: käsud ja keelud tingivad teineteist. Mäetamm võimendab neid käskude ja keeldude märke groteskini, tuues välja rõhud, mis argipäevas jäävad märkamata ja kaovad mürasse.

Teine osa näitusest, seeria "Surev mees" (2018) on Eestis väljas esimest korda, kuid haakub nii temaatiliselt kui esteetiliselt "Kümne käsuga". Õhku jääb kunstniku appikarje Riigikogu seinal: "Help!" Hääl pimedusest vastab talle pika kisa peale, et ole kuss: "Shut up!" Loovisikud võivad luua ka katusekambris külmetades, aga ühel hetkel areneb üks demokraatlik ühiskond selleni, et aparaat mõistab: a) ka kunstnik on inimene; b) ilma kultuurita üleüldse riiki polegi.

 

Valner Valme on kultuuriajakirjanik ja kolumnist, töötab väljaande Edasi.org kultuuritoimetaja ja SA Kultuurileht veebitoimetajana ning teeb ka raadiosaateid.

< tagasi

Serverit teenindab EENet